Eesti masinatööstus kohaneb kriisidest räsitud uues majandusruumis toimetulekuga

Eesti masinatööstus pole oma käibenumbreid küll veel kolme aasta tagusele majanduslanguse eelsele tasemele kergitanud, aga ettevõtjate endi arvates on madalseis nüüdseks möödas ja edasi saab ainult paremaks minna.

Märgid sellest, et Eesti masinatööstus hakkab jalgu alla saama, tekkisid käesoleva aasta suve teises pooles, mil sektoris täheldati päringute ja tellimuste hoogustusmist, sh elavneb ka Skandinaavia turg. Tõsi, mõnevõrra on varasemaga võrreldes muutunud tööde ja teenuste iseloom, mida Eesti tööstuselt oodatakse. Kuna ka teised Balti riigid ja näiteks Poola on teinud edukat müügitööd, siis meie ettevõtetele esitatud suuremahuliste tööde tellimusi vähemaks jäänud. Küll aga otsitakse Eesti tootjate juurest kõrget kvaliteeti, tarnekindlust ja spetsiifilisi teadmisi.

Pikk majanduslanguse periood mõjus aga paratamatult ettevõtete investeerimisjulgusele, sest valitses ebaselgus, millises suunas maailm pöördeliste sündmuste keerises muutuma hakkab. Praeguseks ollakse üldiselt seda meelt, et majanduskeskkond on katsumustega harjunud ja elu peab edasi minema ka ettearvamatu poliitika, sõjategevuse ja turgude heitlikkuse tingimustes. Tuleb lihtsalt arvestada, et teatud reeglid enam ei kehti.

Eesti masinatööstus otsib uusi turge

Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht Andri Haran on seisukohal, et sektor on põhjas ära käinud ning nüüd asub toodangumaht loodetavasti kasvuteele. Tema sõnul on ettevõtetes kinnistunud arusaam, et tegutseda tuleb senisest paremini, mis omakorda tähendab panustamist arendustegevusele.

„Kriis õpetas, et ühele turule, Eesti puhul siis Põhjamaadele, spetsialiseerumine või üksikutele klientidele toetumine kätkeb endas olulisi riske,” märgib Haran. „Sestap on Eesti ettevõtted hakanud üha enam otsima sihtturgu Lääne-Euroopast. Maailm on jätkuvalt täis ettearvamatust, aga nendega on õpitud arvestama ja kui vaja, siis ollakse valmis ka koos kriisidega elama.”

Seega on suuremad masinatööstuse ees seisvad väljakutsed seotud läbimurdega uutele turgudele. Kui Skandinaavias Eesti tootjaid teatakse, siis mujal maailmas tuleb ennast, oma võimekust ja oskusi  kõigepealt tõestada, luua usaldusväärsed suhted ning alles siis saab hakata mõtlema konkreetsete tehingute osas lepingute sõlmimisest. Seetõttu omab olulist rolli ettevõtte kuvandi ja ärifilosoofia tutvustamine piiri taga – asjaolu, millele n-ö juba tuttavatel ning läbitöötatud Põhjamaade turgudel polnud kuigi suurt tähelepanu vaja pöörata.

„Pead suutma näidata ennast usaldusväärsest küljest, enne, kui sinuga Euroopas üldse sisulistest asjadest rääkima hakatakse,” nendib Haran. „Ostetakse eelkõige hinda, aga mingite kindlate tingimuste ja eeldustega – ettevõttelt küsitakse sertifikaate, mis näitavad pädevust, nõuete täitmist, kvaliteedi taset jmt. Sõltuvalt riigist pööratakse tähelepanu ka ettevõtte tegevuse kestlikkusele. Võib öelda, et kui reaalne töö on laias laastus sama mis enne, siis seda ümbritsev mängib senisest oluliselt rohkem rolli. Tähtis on, milline sa ettevõttena oled.”

Piiri taga on vaja luua kontakte inimeste vahel

Paradoksaalsel moel suureneb ettevõtjate huvi messidel käimise vastu. Kuigi meil on interneti- ja digimaailm ning põhimõtteliselt saab kontakte luua ja inimestega suhelda ka kontorist väljumata. Asjaajamise digitaliseerumine on Harani sõnul toonud esile vastupidise efekti – soovi oma partnerit või klienti füüsiliselt näha, temaga kätt suruda, mõtteid vahetada ning veenduda, et sa ei räägi arvutiekraanil mini tehisaru koostatud juturoboti, vaid lihast ja luust inimesega.

„Nali naljaks, aga oleme jõudnud ajajärku, kus tõsiseid lepinguid ei sõlmitagi enam digitaalsel teel, sest oht küberpettuse ohvriks langeda muutub üha reaalsemaks,” tõdeb Andri Haran. „Pigem püütakse ikka vähemalt kord omavahel füüsiliselt kokku saada. See võib tunduda üledramatiseerimisena, ent samas me ju näeme, mis ümberringi toimub.”

Mis messidesse puutub, siis sageli ei olegi võimalik pelgalt interneti teel asjadest põhjalikult ülevaatlikku pilti saada, tulemuslikum on oma silmaga järgi vaadata ja käega katsuda.

Uued investeeringud peavad tooma ka uue kvaliteedi

Viimasel ajal on ka riiklikul tasemel püütud kodumaist tööstust erinevate hoobadega turgutada, projektide raames on eraldatud raha välisinvesteeringute toetamiseks jmt. Andri Haran vaatab sellele kahetiste tunnetega, märkides et kohati rõhutakse ehk liialt uuendustele suunatud investeeringutele, jättes tahaplaanile olemasoleva tööstuse potentsiaali, mis Eestis on ju tegelikult üsna mastaapne, tehnoloogiliselt kõrgel tasemel ja võimeline paljudes valdkondades rahvusvaheliselt konkureerima.

„Uus investeering on hea küll, aga see peab endaga kaasa tooma ka mingit uut kvaliteeti. Kui tahame siia tuua näitreks mingit uut tööstust, mis vajab 200–300 uut töötajat, siis ega meie tööturg ju neid ei paku. Eriti, kui räägime spetsialistidest,” selgitab Haran võimalikke murekohti, mis uue tööstuse planeerimisega võivad kaasneda. „Need tuleb kusagilt hankida, teistest firmadest üle osta vmt. Mõned inimesed saavad küll parema teenistuse, mis on ju hea, aga üldises majanduse kontekstis ei pruugi selline olukord kuigi suurt lisandväärtust anda. Lihtsalt linnukese kirjasaamise pärast ei ole mõistlik siia välisinvesteeringuid tuua.”

Kuigi valitsus on kultiveerinud veendumust, et taastuvelektri lisandumisega turule võiks Eestis koha leida arvestatav kogus uut energiamahukat tootmist, nimetab Andri Haran meie energiahindu hoopis kitsakohaks, mis ei ole tema hinnangul välisinvestorile Eestisse tulekul paraku motiveerivad. Nii leiab ta, et peavad olema mingid muud väärtused, miks soovitakse oma tootmine siia tuua ning mis aitavad naabritest kallimat energiahinda ära katta.

Masinatööstuse jaoks ei ole energiahind siiski määrava tähtsusega, jäädes Harani sõnul kogukuludes valdavalt paari-kolme protsendi piiresse.

Kutseõpe oskustööliste saamiseks vajab järeleaitamist

Ta märgib, et tootmisvaldkonda lisanduvad uued sektorid, nagu kaitsetööstus, droonide tootmine, lõhkeaine tootmine jmt, tähendavad olemasolevatele ettevõtetele kahtlemata konkurentsi, küsimus on, kuidas sellega kohaneda suudetakse.

„Lõpuks, mida rohkem neid on, seda enam on ka masinatööstuses tööd. Selles ma probleemi ei näe, pigem seonduvad katsumused vajalike inimestega, kuidas me suudame riigina tagada piisavalt kvaliteetset tööjõudu,” iseloomustab Haran tööstuse ees seisvaid väljakutseid. „Vaid väärt tööjõuga suudame toota lisandväärtust ja tagada edaspidiseks kvaliteetse majanduse. Aga tööstust isesnesest ei ole kunagi liiga palju.”

Rõõmu teeb tema sõnul tõsiasi, et tänavu registreeriti kõrgkoolides rekordiline arv sisseastujaid insenerierialadele. Andri Haran ütleb, et selle nimel on ka erialaliidud aastaid tööd teinud, et inseneeriavaldkond noorte seas erialavalikuna populaarsust koguks. Masinatööstuse liit tegi hiljaaegu sektori ettevõtete seas uuringu, mille käigus selgus, et nõudlus inseneride järele on olemas, aga praegu see kuigi oluliselt ei kasva. Oskustööliste, st eelkõige kutseõppeasutuste lõpetajate puudus on järjest süvenev nähtus. Seega vajab just kutseõpe lähiajal tagantlükkamist. Siinkohal näeb Haran, et kutsekoolid peaksid suutma pakkuda noorele, elukutsevaliku ees seisvale inimesele täisväärtuslikku alternatiivi gümnaasiumiõppele.

Praegu käimas oleva kutseõppereformi osas on masinatööstus tervikuna positiivselt meelestatud, sest üsna üksmeelselt leitakse, et kutseõpe vajab muutust. Näiteks selles osas, et juba põhikooli lõpetajal oleksid laual konkreetsed positiivsed kutseõppe valikud. Valik ei toimuks nii, nagu tihtipeale senini, et kui gümnaasiumisse ei saa, siis mis muud üle jääb, lähen mõnda kutsekooli.