Töötlev tööstus on Eesti riigi jaoks suur majandussektor ja oluline majanduskasvu vedur, sest selle sektori ettevõtted on suurimad eksportijad.
Ekspordist saadav tulu on meil põhiline välisraha sissetoomise võimalus. Kui tahame, et meie ekspordi-impordi suhe oleks jätkuvalt Euroopa Liidu keskmisel tasemel, siis peame tagama, et töötleva tööstuse ettevõtetele oleks loodud majanduskeskkond, milles tegutsedes on neil võimalik konkureerida muu maailmaga.
Töötasu
Töötajad on ettevõtte kõige hinnalisem ja raskemini leitav vara. Töötlevas tööstuses püüavad ettevõtjad oma inimesi hoida ka läbi raskete aegade.
Erinevalt muust maailmast veab meie palgatõusu avalik sektor, statistiline keskmine palk ei heitu kõikvõimalikest kriisidest ja kasvab üha suurema kiirusega. Mitmetest riikidest, kes meie tööstusele on pikalt konkurentideks olnud, oleme palgatasemega mööda läinud ja selle konkurentsieelise kaotanud. Ettevõtete omanikud ei kasuta iga võimalust vähem palka maksta, sest neilegi on oluline, et töötajatel pärast toidupoes käimist ja elektriarve tasumist midagi rahakotti jääks. Kuid selleks, et töötasusid tõsta, on ettevõttel vaja rohkem tellimusi ja müüki.
Sisendhinnad
Tervisekriisi varjus sattusid toorainete ja materjalide hinnad üha kiirenevale karussellile, mis kulmineerus kaosega käesoleva aasta 24. veebruaril. Korraga lõigati läbi aastaid hästi toiminud tarneahelad. Ühed suured tootjad ei saanud enam toota ja teiste käest me enam osta ei tahtnud.
Materjalihinnad hüppasid kõrgustesse, paljud firmad ostsid varusid lattu tavalisest suuremate summade eest. Tooraine hindade langedes leiti ennast olukorrast, mis on omane meie suurtele kütusekettidele – mahutid ostetakse alati täis kalleima hinnaga ja maailmaturul hindade langedes ei saa tanklahindu langetada enne, kui tünnid on kallist bensiinist tühjaks müüdud.
Senine levinuim tarnelahendus – metallide raudteetransport otse Ukrainast või Venemaalt, on asendunud kallima autoveoga või aeganõudvama meretranspordiga kallimatest riikidest.
Oleme kõik nõus, et sanktsioonid Venemaale on õiged ning ükski sanktsioon ei ole piisav, et Ukrainas toime pandavate õuduste eest karistada. Kindlasti peab selliste meetmete kasutamine aga tähendama terviklikku ja tasakaalustatud lahendust. Kui sanktsioone kehtestades sulgeme majandusele ühed sissetöötatud uksed, siis samaaegselt peaks meie saatkondades avanema majandusdiplomaatide uksed, kes lähevad meie tööstusele uusi varustuskanaleid kokku leppima.
Energiakandjad
Oleme nautinud madalaid elektri hindu ka nii, et paljud tööstused ei pidanud oma toodete hindade kalkuleerimisel seda arvesse võtma. Tänaseks on olukord muutunud. Seadmete tööks vajalik energiakulu võib moodustada toodete väljamüügi hinnast juba 5–10% – ja seda olukorras, kus hinnalagi võib veelgi kerkida. Koos toorainete hindadega tuleb ka pärmina kerkinud energiahind paljudel juhtudel ettevõtte kasumirealt maha arvutada.
Seadmete tööks vajalik energiakulu võib moodustada toodete väljamüügi hinnast juba 5–10%.
Majanduses on taas saabumas suurte muutuste, riskide realiseerumise ja uute alguste aeg. On hea, kui valitsus tegeleb eratarbijate elektrihinna murega, paljud neist on ju ka tööjõud tööstuses. Ent koheselt on vaja leida lahendusi ka tööstuse energiakulude vähendamiseks. Nendes riikides, kus pakutakse oma tootjatele võimalust elektrienergiat odavamalt saada, saavutatakse sedavõrd oluline konkurentsieelis, mis sunnib tootmist ja tellimusi sinna kolima. Rõhumine ainuüksi kvaliteedile ja usaldusväärsusele, mis on olnud viimastel aastatel Eesti tööstuse põhilised müügiargumendid, ei ole enam piisavad, et tellijad oleks nõus maksma kallimat hinda.
