Viimased kaks aastat on kriis järgnenud kriisile ning töösturite sõnul teeb asja eriti keeruliseks asjaolu, et lahendust pole neist ükski saanud. Plaanidest ja strateegiatest rääkida on keeruline, peamine on praegu jääda ellu, kõlab erinevate elualade ettevõtjate suust.
„Analoogselt teiste tööstustega oleme neljas kriisis korraga: koroona, energeetika, tööjõud ja nüüd ka sõjakriis ning sellega kaasnevad probleemid. Praegu komplitseerib olukorda see, et miski neist pole lõplikku lahendust saanud, vaid tegeleme nende kõigiga korraga ja see tekitab ebakindlust juurde,“ sõnab toiduainetööstuse Salvest tegevjuht Triin Kõrgmaa. „Energeetika teema on kõvasti laual, sest energiaaspekt on seotud kõigega. Kui räägime gaasi, elektri või kütuse hinnatõustust, siis ühelt poolt tähendab see meile tootmissisendi hinnatõusu, aga teisalt mõjutab ka meie tarbija rahakotti.“
Analoogselt teiste tööstustega oleme neljas kriisis korraga: koroona, energeetika, tööjõud ja nüüd ka sõjakriis.
Triin Kõrgmaa
Enamik Salvesti tootmisprotsesse töötab gaasil. Kõrgmaa sõnul otsitakse võimalusi muudatuste tegemiseks, kuid energiakandjate vahetamine tööstusettevõtte puhul pole ei kiire ega odav ettevõtmine. „Eesti toiduainetööstused töötavad üldse suuresti just gaasienergial ja seetõttu tuleb teemana mängu ka toidujulgeolek. Tööstused ootavad selget sõnumit, kuidas ja millise nimekirja alusel toimub gaasi jaotamine. Meil on võimalik viia tootmine osaliselt üle muudele energiaallikatele, kuid see on ainult kuni 50% ulatuses,“ räägib Triin Kõrgemaa.
Lisaks nimetatud kriisidele peab tööstus samal ajal tegelema ka rohepöörde teemadega ning samuti on õhus Euroopa Liidu “Talust taldrikule” strateegia. Need kõik nõuavad kindlust ja teadmist, kuhu üldse investeerida.
Mis saab rohepöördest?
„Kahjuks ei ole praegu teada, mis saab kokkulepitud suundadest – kas siin on mingeid muutusi, kuna olukord on maailmas niivõrd muutunud,“ nendib Kõrgmaa.
Kas toiduainetööstus saab täna üldse investeerimisele mõelda? „Jah, me täna veel investeerime, kuid investeeringute mahud on muidugi vähenenud,“ ütleb Kõrgmaa. „Ka hinnatõusuteema on pidevalt laual. Iga hinnatõusu eel toimub turu analüüs, konkurentsiolukorra hinnang ja sellest lähtuvalt üritame hinnata, palju on tarbija võimeline hinnatõusu vastu võtma.“
Triin Kõrgmaa ütleb, et igal juhul on ettevõtte eesmärk tarbijate poolt armastatud hoidised purki saada. On räägitud ka hoidistajaid tabanud purgipuudusest, kuid Kõrgmaa sõnul on klaaspurgid Salvestil tänavuseks hooajaks olemas.
Ostuvõime piir kätte jõudmas
Eesti ühe suurema saeveski Toftani juht Martin Arula tunnistab, et plaanidest ja strateegiast midagi rääkida on väga keeruline, sest ajad on niivõrd turbulentsed. „Enamik ettevõtteid püüab kuidagi ellu jääda ja homsesse päeva end ära venitada. Küsimus on ebakindluses tervikuna, sest inimeste ostujõu kallal käiakse kõigi vahenditega,“ ütleb ta. „Meie toodete hinnatõus on ju iseenesest justkui hea, aga see ei ole pikas plaanis jätkusuutlik. Ühel hetkel tekib olukord, kus maailm pöördub tagasi, sest hinnad on nii üle jõu, et inimesed ei saa enam osta. See ei ole aga lihtne, sest ka kulude pool on paigast ära liigutatud. Ma usun, et kõik teavad – hinnakorrektsioon tuleb. Küsimus on vaid, kui suur see on ja millised on selle tagajärjed ettevõtetele.“
Ühel hetkel tekib olukord, kus maailm pöördub tagasi, sest hinnad on nii üle jõu, et inimesed ei saa enam osta.
Martin Arula
Arula ütles, et viimase aasta-pooleteise jooksul on puidusektoris nähtud, et kui hinnad jõuavad maagilisele piirile, langeb jaeklientide ostutahe hetkega. „Koroonaga tekkis raha ülejääk ning seetõttu saigi võimalikuks hinnatõus. See pidu on aga läbi,“ märgib ta. „Kogu ehitussektor on probleemide ees. Ma ei näe praegu ühtegi head märki ja on väga raske uskuda, et majandus võiks lähiajal kasvada.“
Energiahinnad teevad muret
AS-i Kunda Nordic Tsement juhatuse liige Meelis Einstein ütleb, et energiamahukat tsemenditootmisettevõtet puudutab kõige enam energiakriis – CO2 kvoodihinnad, kütuse- ja elektrihinna kasv. Seetõttu on aastaga ettevõtte toodangu hind kasvanud üle 50%.
„Pidime juba eelmisel aastal 1. oktoobrist 20 protsenti hindu tõstma, esimesel jaanuaril jälle 20%, nüüd juulis tuleb veel sama palju,“ sõnab Einstein. „Ei mäleta varasemast ajast ühtegi sellist hinnarallit. Muidugi läheb osa kliente konkurentide juurde ja turuosa kannatab, kui hinnad niimoodi galopeerivad.“
Samas tunnistab Einstein, et praegusele hinnarallile eelnes väga stabiilne aeg, kus kolm aastat hinnad ei muutunud. „Nüüd tõusid eelmise aasta lõpus energia hinnad ja sõda tuli ka peale ehk kõik asjad toimuvad samal ajal,“ ütleb ta. „Samas Vene-Ukraina sõda otseselt mõjutab meie tegevust minimaalselt. Me ei ole olnud nende turgudega seotud ja pigem jõuavad meieni isegi positiivsed mõjud.“
Ehitusturu langus seisab ees
Nimelt liikus Lätis-Leedus varem turul palju Valgevenes toodetud tsementi, kuid sanktsioonide tõttu Valgevenest seda enam osta ei tohi. „Tekib tühimik, mis annab teistele turuosanikele võimaluse see täita,“ nendib Einstein. Tema sõnul ei tunneta ettevõte praegu, et ehitusturg väheneks.
„Üle midagi ei jää, aga puudus tsemendist ka pole. Sõja mõjud ei ole meie ehitusturule praegu ulatunud. Põhjamaades, näiteks Norras, on lausa ehitusbuum,“ arutleb Einstein. „Erasektor küll praegu ehitab, aga küsimus on, kuidas käitub riik. Kui ta hakkab koonerdama ja ehitusse raha juurde ei anna, siis on küll kahtlane, kas ehitusturg selle üle elab ja edasi areneb. Praegu paistab, et kliendid on nõus maksma toote eest kõrgemat hinda ja kaupa ootama. Usun ka, et hinnatõus on saavutanud mingi taseme ja siit enam selliste hüpetega ei lähe.“
Einstein usub, et tsemendivabrik saab hakkama, kuigi kohanemine on raske. „Me ei tooda ise klinkrit ehk ei kontrolli väärtusahelat. Seega jääb meile ebapopulaarne hinnatõstja roll,“ ütleb ta.
Muude kriisidega on kaasnenud ka tööjõukriis ja palgaralli. Kuidas suur tööstusettevõte sellega on toime tulnud?
„Asukoht on meil hea – Tallinnast ja Harjumaast nii kaugel, et meilt sinna tööle käia on keeruline. See annabki eelise Tallinna ettevõtete ees, sest pealinna palgaralliga me kaasa minna ei jõua,“ sõnab ta.
Keemiatööstuses ärev olukord
Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum ütleb, et tänane olukord on keemiatööstuses keeruline ja ärev, sest valdkond oli väga seotud idaturuga. „Näiteks pakendid on seni tulnud Venemaalt, samuti põhineb väga palju orgaanikat Vene naftal,“ ütleb ta. „Alternatiiviks on kallimad sisendid Lääne poolt, mis tähendab meie toodangu hinnakasvu, tarneahelate pikenemist ja kallimat logistikat.“
Hallar Meybaum ütleb, et tarneahelad ja logistika lõi segamini juba koroonapandeemia ja energiakriis puudutas samuti keemiatööstusi vägagi. Need probleemid ei olnud veel ära klaaritudki, kui algasid Vene-Ukraina sõjaga seotud sanktsioonid, mistõttu ei saanud ettevõtted enam idanaabritelt tootmissisendeid osta ja kaotasid eksporditurud.
Ainuüksi selle tõttu väheneb keemiaettevõtete käive tänavu ca 100 miljoni euro võrra.
Kuidas sa investeerid, kui puudub igasugune kindlus homse suhtes.
Hallar Meybaum
„Ei tea, mida toob sügis. Olukord on ärev, sest ümberringi on palju seda loovat teadmatust,“ ütleb Meybaum.
Ta ütleb, et ehituskeemia poole pealt on juba näha langust, sest ehitusmahud on vähenemas, kuna ehitamine on läinud palju kallimaks. „Sõja lõpu osas ei oska keegi midagi prognoosida. Mingi lootus on, et ehk saame edaspidi panustada Ukraina ülesehitamise töödesse,“ ütleb ta.
Lisaks otseselt sõjamõjudest tingitud segadusele on ka palju määramatust tulnud ja tulemas Euroopa poolt.
„Vaja oleks tegeleda rohepöördega, mis nõuab investeeringuid. Aga kuidas sa investeerid, kui puudub igasugune kindlus homse suhtes. Me isegi ei tea, mis rohepööre ettevõtete jaoks tegelikult maksab või mis saab edasi keskkonnatasudega,” räägib Hallar Meybaum. “Keemiatööstuses käivad kõik investeeringud n-ö pika vinnaga, aga praegu on küll nii, et paljud ettevõtted võitlevad eelkõige ellujäämise eest.“
