Kuigi toidutööstus eeldab, et seda sektorit käsitletakse ka riiklikul tasandil kui strateegiliselt olulist tootmisvaldkonda, ei näe valitsus toidutööstuse ettevõtetes midagi niivõrd erilist, et neid peaks üleüldiselt maad võtnud energiakriisis kuidagi eraldi toetama või neile erisoodustusi tegema.
Seda aga toidutööstus eesotsas sektori katusorganisatsiooni Eesti Toiduliiduga siiski taotleb. Nii on valitsusasutustele saadetud mitu pöördumist, milles iseloomustatakse ülimalt keeruliseks kiskuvat olukorda energiakandjate kättesaadavuse ja hinna osas. Toiduliidu juht Sirje Potisepp käis kohtumas ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerimi (MKM) juhtivate ametnikega – mingit reaalset kasu, mis ettevõtteid tõepoolest veidigi aitaks, pole sellest kõigest tõusnud.
Sirje Potisepp märgib, et MKM-is 16. augustil toimunud kohtumisel öeldi talle (ja tegelikult ka teiste tööstussektorite esindajatele) otse, et mingeid toetusmeetmeid tööstustele koalitsioonileppes ei ole ja peate ise hakkama saama.
Lisaks saadeti augustis koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga valitsusele kiri, milles muude asjade hulgas juhiti tähelepanu tõsiasjale, et kui teised ümberkaudsed riigid moel või teisel oma ettevõtteid toetavad ja Eesti seda ei tee, siis jäävad siinsed firmad üsna kiiresti naabritele konkurentsis alla. Selle otsene tagajärg on piiritaguse odavama toidukraami sissevool ning meie toidutööstuse hääbumine. Ja kui sedavõrd tiheda konkurentsiga turul kord juba järgi annad, siis hiljem on oma positsiooni juba väga keeruline taastada.
„Kui teised riigid oma tööstust toetavad, siis väga raske on meie ettevõtetel olla nii sise- kui välisturgudel konkurentsis,” ütleb Potisepp. „Kulude kasv on olnud meeletu ja ettevõtted ei ole suutnud seda hindade tõusu oma toodete jaehindadesse üle kanda. Kuigi ka arvestatav toidukaupade hinnatõus on ikkagi toimunud. Ja meie sektor on tarbijate ostuvõimega kõige otsesemalt seotud.”
Kui teised riigid oma tööstust toetavad, siis väga raske on meie ettevõtetel olla nii sise- kui välisturgudel konkurentsis.
Sirje Potisepp
Viimase kirjaga saadetud pöördumine sisaldas muu hulgas ettepanekut, et toidutööstusele kehtestataks järgnevaks kaheks kütteperioodiks elektrile hinnalagi 120 €/MWh ja gaasile hinnalagi 90 €/MWh. Kui hind ületab seda piiri, siis riik kompenseeriks selle.
Toidutööstus – elutähtis või ei?
Küsimusele, kuidas Eesti majandus energiasõjas vastu peaks, otsiti lahendust ka 6. septembri ETV saates UV faktor. Nagu ikka, ega mingi lahenduseni ei jõutud, kõlama jäi Riina Sikkuti jutt sellest, et kõik valitsuse liikmed saavad väga hästi aru ettevõtete raskest olukorrast. Samas, mingeid konkreetseid meetmeid, mis ettevõtetele leevendust pakuks, ei MKM-il ega valitsusel tervikuna laual ei ole. Ainus, millega nähtavalt tegeldakse, on elektri börsihinnale lae seadmise ettepanekute tegemine. Mingit leevendust võiks see ju tuua, aga paljudele ettevõtetele jääb ka 400 või 300 või 200 eurot megavatt-tunni eest ikkagi ülejõukäivalt kõrgeks hinnaks.
Konkreetsed ettepanekud
Sirje Potisepp on seda meelt, et valitsus peaks kehtestama pikaajalise energiaplaani, milles sätestatakse ka maksimaalne võimalik hind elektrile ja maagaasile ning lisaks võiks poliitikud võtta vastu otsuse, mis lubaks teatud tingimustel erimärgistusega kütuse kasutamist.
Potisepa hinnangul võiks alustada sellest, et toidutööstus oleks elutähtsa teenuse osutajate ja kaitstud tarbijate nimekirjas, mis tagaks firmadele gaasi ka juhuks, kui selle kättesaadavus peaks muutuma limiteerituks.
„Vaid nii suudab toidutööstus garanteerida Eesti riigile toidujulgeoleku,” kinnitab Potisepp. „Siiani pole aga toidutööstust elutähtsa teenuse osutajate nimekirja arvatud. Tõsi, kaitstud tarbijate nimekirjas on toidutööstus nüüd neljanda kategooria kaitstud tarbijad.
Aga kui peaks tekkima gaasi puudujääk, siis on selgelt kirjas, et ennekõike saavad gaasi kolm esimest kategooriat – eratarbijad, kaugküttefirmad ja n-ö varuelektrijaama käivitamine. Mis tähendab, et ega mingit garantiid meil ole.”
Toidukraam järjest kallim
Kaubandusketid on juba mõnda aega toonud välja, et inimesed teevad oste järjest rohkem hinnast lähtuvalt ja sellisel juhul on importtoodetel päris suur eelis, sest nagu kinnitab Sirje Potisepp, toetavad vähemasti Leedu, Läti, Poola ja Saksamaa nii oma eratarbijaid kui toiduaineid tootvaid tööstusi.
„Kui Eesti toetusmeetmeid ei rakenda, siis satuvad meie ettevõtted veelgi ebavõrdsemasse konkurentsiolukorda,” iseloomustab Potisepp lähituleviku väljavaateid. „Koroonakriisist hakkasime juba välja tulema, aga nüüd läheme vastu kriisile, mida me pole võib-olla varem näinudki. Juba enne sõda tabas toiduainetetööstust absoluutselt kõikide tootmissisendite hinnatõus. Ja ka praegu on kõik ikka väga ettemääramatu.”
Kuna gaasile muid alternatiive pole lähevad paljud ettevõtted Potisepa sõnul üle põlevkiviõli kui maagaasist üksjagu odavama kütuse kasutamisele. Samas on suur osa toodetavast põlevkiviõlist juba kaetud tarnelepingutega ning pole üldsegi kindel, kauaks sedagi jätkub, kui kohalik nõudlus pidevalt suureneb. Ja suurenev nõudlus kergitab muidugi ka põlevkiviõli hinda.
„Kas tõesti majandusministeeriumile ei lähe korda, kust meie riigile lõppude-lõpuks raha tuleb,” esitab Potisepp retoorilise küsimuse. Selles küsimuses on aga omajagu ka nördimust. Praegu ootab Sirje Potisepp ennekõike otsustajate poolset arusaamist, et toidutööstus on meie toidujulgeoleku garantii.
Toiduainetööstus valitsusele: sügis on käes, kus on kriisiplaan?
Septembri alguses hakkas levima uudis gaasihinna kahekordistumisest eeloleval sügisel. Selle info valguses toimunud toiduainetööstuste erakorralisel koosolekul otsustati, et katastroofilise hinnatõusu lõpptarbijale aitab ära hoida energiahindade piirmäära kehtestamine tööstustele.
„Energiahindade tõusust tingitud metsik inflatsioon nullib juba täna riigi sisemajanduse kogutoodangu kasvu ning vähendab Eesti inimeste ostujõudu, millele oma hoogu lisab ka intressimäärade kasv. Me siseneme majanduslanguse tsüklisse, kuid seni ei ole meil arusaamu, kuidas kavatseb valitsus tarbijaid kaitsta ohjeldamatute lõpphindade eest?“ märgib Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp.
Potisepa sõnul ainuüksi eratarbijatele energiahinna kasvu kompenseerimine olukorda ei päästa, sest muude kaupade ja teenuste hinnad, ning eelkõige toiduhinnad, süstivad lähiajal stratosfääri. „Seni ei näe me riigipoolset kriisijuhtimise ja kriisist väljumise plaani. Meie ettepanek on lihtne – toiduainetööstus, üks riigi julgeoleku alustala, vajab viivitamatult energiahindade piirmäära kehtestamist. Vastasel juhul ei jõua varsti Eesti elanikud lihtsamaidki toite kinni maksta ning jõulud tulevad mustad,“ on toidutööstuste ühine seisukoht.
Toiduainetööstused on valitsusele oma kriisiettepanekud korduvalt edastanud, kuid seni pole tuleviku osas selgust tekkinud. „Ootame valitsuselt konkreetset kriisist väljumise abimeetmete paketti ja kiiret otsustamist. Aega ei ole rohkem jäänud,” lisab Sirje Potisepp.
