30 aastat kaevandusettevõttes töötanud Tony Hand kinnitab, et võrreldes tema karjääri algusaastatega on muutunud nii tehnoloogia kui mõtteviis. “Põhiküsimused on, kuidas kaevandada võimalikult ressursi- ja keskkonnasäästlikult ja suunata võimalikult palju sealjuures tekkivaid jäätmeid ringmajandusse,” ütleb Hand, kes on sellest sügisest Tallinna Tehnikaülikoolis jätkusuutliku kaevandamise projektijuht.
Maa-alune maailm võlus Iirimaal sündinud meest juba lapsena. “Ma ei teadnud küll kaevandustes töötamisest palju, kuid selle tööstusharu ajalugu ulatub mu kodumaal rohkem kui tuhande aasta taha. Dublini Rahvusmuuseumi näitustel sai näha ilusaid kulla-, vase- ja hõbedanäidiseid,” meenutab Hand. Kullakaevurit mehest ei saanud, kuid kui 1970ndatel avastati Dublinist vähem kui tunniajase autosõidu kaugusel Euroopa suurim tsingivaru, avati seal Tara kaevandus. “ Pääsesin tööle uuringuosakonda. Olin äärmiselt õnnelik. Ehkki mul polnud õrna aimugi, kuidas kaevandus töötab, oli sõpradele siiski väga lahe öelda, et suur osa minu tööpäevast möödub sügaval maapõues,” naerab praegune tippspetsialist karjääri algusele mõeldes.
Tony Hand jäi Tara kaevandusse 30 aastaks. “Lisaks tsingile kaevandasime natuke ka pliid. Aja jooksul muutus palju. Kaks korda vahetus omanik – 1980. aastate keskel sai kaevanduse omanikuks Soome firma Outokumpu, 2004. aastal võttis ohjad üle Rootsi firma Boliden. Uute tuultega tulid ka investeeringud – kaasaegsem tehnika, turvalisem töökeskkond. Tervis ja ohutus muutusid tööelu väga oluliseks osaks,” kirjeldab Hand. “Samuti paranesid pidevalt keskkonnaseire ja -juhtimine. Kuna kaevandus asub Navani linna, Blackwateri ja Boyne’i jõgede ning riigi parimate põllumajandusmaade läheduses, kehtivad seal ranged keskkonnaeeskirjad. Ja tegelikult hoiab kaevandus oma keskkonnamõju tunduvalt alla lubatud ülempiiri.”
Vähem vett, energiat, jäätmeid
Hiljuti asus Tony Hand tööle Tallinna Tehnikaülikooli ning tema ametinimetus on jätkusuutliku kaevandamise projektijuht. Kas mäetööstuse puhul saab üldse sellist omadussõna kasutada? “Kaevandamine ei ole oma olemuselt jätkusuutlik, mida rohkem kaevandame, seda vähemaks jääb maapõues varu,” nõustub Hand, “kuid maavara kaevandamist ja töötlemist saab oluliselt säästvamaks muuta. Näiteks vähendada vee- ja energiakasutust. Ka jäätmed on üheks probleemiks,ning siin on üheks lahenduseks ringmajandus. Kui leidub ettevõtteid, kes saaks oma toodete või teenuste jaoks jääkmaterjale ära kasutada, väheneks kaevandussektori jäägid,” räägib Hand.
Ringmajandusest räägib Tony Hand 26.-27.oktoobril Tallinnas rahvusvahelisel rohekonverentsil “GreenEST Summit 2022”. Koos teiste ekspertidega arutab Hand, kui suured ressursid inimkonnal üldse veel kasutada on ja kuidas edasi majandada. “Meil on veel palju maavarasid,” rahustab maapõueekspert, “kuid probleem on, kuidas neile ligi pääseda.” Ta toob näiteks haruldased muldmetallid, mida on vaja rohepöördeuutes tehnoloogiates. “Me ütleme “haruldased muldmetallid”, kuid see on natuke vale nimetus, kuna metallid iseenesest ei ole haruldased. Probleem on see, et neid leidub sageli väiksemates kogustes ja teiste metallide ja mineraalidega segunenult. Metallide eraldamine on väga keeruline ja energiamahukas protsess. Mõnel juhul ei ole tehnoloogia veel sellises staadiumis, et see täielikult õnnestuks.”
Handi sõnul käib Euroopa Liidus töö toorainekindluse tagamiseks mitmel rindel: “Peame Euroopas otsima ja kaardistama varusid ja samal ajal looma turvalisi suhteid sõbralike riikidega, et tagada jätkusuutlik ja toimiv tarneahel. Paljusid meile vajalikke materjale leidub arengumaades ja me peame silmas ka, et tooraine oleks eetiliselt hangitud.”
Materjaliringlus nõuab uut majandusruumi
Ringmajanduse kohta ütleb Hand, et igas sektoris seda veel kasutada ei saa, kuid Euroopa Liidu suur soov on asendada lineaarsed tootmisteekonnad üha rohkem ringleva ahelaga. “Mäletan, et kunagi kasutas Boliden kaevandamisprotsessis telluuri. Elementi käsitleti jäätmena, kuna materjalil puudus turg. Umbes viimasel kümnendil on aga telluur päikeseenergia üha suurema kasutamise tõttu väga nõutud materjal,” on Tony Handil kõnekas näide oma kogemusest võtta.
Üheks suureks väljakutseks ringmajanduse arengus peab Hand koostööd. “Tekkima peavad uued partnerlused. Tuleb välja töötada uued võrgustikud, et tekiks sünergia jäätmete vähendamiseks. Eestvedajateks peaks olema riikide valitsused ja muud ametiasutused, kes saavad ringmajanduse arengut toetada .” Ta loodab, et aja jooksul jõuab partnerlussuhetesse rohkem kaevandusettevõtteid ja usub, et Eestil on ringmajanduse osas ees edukas teekond. “Esimese mulje põhjal võin öelda, et Eestil on olemas võimekus luua uuenduslikke, ettevõtlikke algatusi, mis aitavad mäetööstusel rohkem ringmajandusse panustada. Kuigi Eestit ei liigitata suurte kaevandusriikide hulka, on siin siiski teadmised, asjatundlikkus ja arvestatav kaevanduspärand. Samuti potentsiaal uute maardlate uurimiseks ja arendamiseks.”
Sellega pole eksperdi hinnangul aega oodata, probleemi võimendab Ukraina sõda ning sellest tekkinud energiakriis. “Euroopa Liit soovib muuta Euroopa 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Kui tahame vabaneda oma sõltuvusest fossiilkütustest, vajame puhtamate energiaallikate laiemaks kasutuselevõtuks rohkem metalle ja mineraale. Metallide ringlussevõtt ei täida praegu veel seda tühimikku, kuna suurel hulgal metallidel võib kuluda aastakümneid ja isegi sajandeid, enne kui need muutuvad ringluse osaks. Seega ei kao kaevandamine kuhugi, kuid peame hoolitsema, et protsess areneks vastutustundlikult ja jätkusuutlikult,” kinnitab Tony Hand.
