Tööstuse katusorganisatsioonid ei mangu abiraha, vaid soovivad mõistlikult stabiilset ettevõtluskeskkonda.
Tööstusvaldkonna erialaliitudes ollakse ühel meelel, et ettevõtted ei vaja riigilt laustoetusi, vaid oodatakse stabiilse ja vähemalt üldistes piirides prognoositava ettevõtluskliima loomist, et meie töötlev tööstus suudaks ka kriisides ümbruskonna riikidega konkureerida.
Puidutööstus: investeeringuid ei tehta, kui pole kindlust
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu (EMPL) tegevjuhi Henrik Välja sõnul on Eesti tööstus globaalsest konkurentsist kukkumas, sest meie tingimused on halvemad kui naaberriikidel.
„Meie konkurentriikidel on ettevõtetele energiatoetused, mida Eestis ei ole. Läti plaanib raiemahtusid suurendada, samas kui Eestis püütakse niigi keerulises olukorras oleva tööstuse kruvisid veel rohkem pingule tõmmata ja seda omaenese riigi poolt.
Lisaks ei suutnud meie poliitikud ja ametnikud seista Eesti maapiirkonna töökohtade eest Euroopa Liidus LULUCF-i läbirääkimistel, kus Eestile seatud eesmärgid on ühed Euroopa kõrgeimad. Ehk me loobume oma majandusest, selleks et Euroopale meele järele olla,“ loetleb Välja üles olulisemad asjaolud, mis Eestis metsamajanduse ja puidu töötlemisega tegelevate ettevõtete konkurentsivõimet alla kisuvad. „Sõja mõjud, energiakriis ja tooraine puudus on kõigis riikides sarnane, ent erinev on see, kas poliitilisel tasandil püütakse olukorda leevendada või mitte.”
Tööstus on majanduse vedur
Metsa- ja puidutööstuse otsene mõju Eesti SKP-sse on ligi 7%, mis on võrreldav näiteks IKT-sektoriga. Sellel on oluline osa tööhõives, samuti on tööstusettevõtted Eesti väliskaubanduse bilansi peamised tasakaalustajad. See tähendab, et just puittoodete ekspordist saadud rahaga on võimalik osta Eestisse kaupu, mida me ise ei tooda (kütused, elektroonika ja ravimid).
Henrik Välja tunnistab, et praegu on see sektor raskustes ja hoiatab, et selle mõju Eesti riigile ja eelarvele saab olema märgatav. Ka sektori suuresti maapiirkondades asuvaid töökohti ei saa lihtsalt asendada.
„Hoiatasime koos 11 erialaorganisatsiooniga, sealhulgas ametiühingute keskliiduga, valitsust juba kevadel, et selline olukord on tekkimas,” lisab ta.
Mitmete suurte tööstuste juhid ütlevad avalikult, et Eesti investeerimiskliima tööstustele, eriti puidutööstustele, on ebasoodne. Sektori senine edu globaalses konkurentsis on tulenenud sellest, et Eesti metsa- ja puidutööstus on olnud väga kõrgelt mehhaniseeritud ja digitaliseeritud.
„Et aga tooraine kättesaadavuse ehk raiemahtude küsimus on saanud osa otsustajate jaoks populistlikuks võimaluseks populaarsust kasvatada, siis puudub ettevõtjatel kindlustunne. Sellistes tingimustes ei ole mõistlik siia suuri investeeringuid enam teha, sest tuleb välja, et tööstuse saatus sõltub mõne poliitiku päevapoliitilisest huvist,” kirjeldab Välja sektoris valitsevaid meeleolusid. „Kui samal ajal räägitakse vajadusest puitu rohkem väärindada ja teiselt poolt keeratakse kodumaise tooraine saadavus kinni, siis see valem ei klapi, sest kõrgema väärindamise aluseks on investeeringud, mis vajavad stabiilset poliitilist keskkonda.”
Puidupuudus tõstab teisi hindu
Puit ei ole aga ainult eksport ja töökohad. Unustatakse, et meist paljude kodusid köetakse puiduga, kas siis halgudega ahjudes või hakkepuiduga kaugküttes. Puidu defitsiit on oluline tegur selles, et Eesti inimeste küttearved sel sügisel nii kõrged on.“
Välja lisab, et puidutööstus on Eestis üks väheseid sektoreid, mis on statistika kohaselt süsinikubilansis sidujate poolel.
„Kui teised sektorid räägivad, et nad tahavad jõuda süsinikneutraalseks, siis puidutööstus on alati olnud süsinikku siduv sektor,“ räägib Välja. „Kliimamuutuste juurpõhjus on fossiilsete ressursside tarbimine. Kui me kohalikku puitu ei tarbi, siis mis on need keskkonnasõbralikumad alternatiivid? Vene gaas? Katari gaas? Nafta? Hiina plastmass?“
Metallitööstus: tellimused hakkavad kokku kuivama
Metalli- ja masinatööstuse sektori ettevõtetes valitsevad enam-vähem samad tunded – kui ümberkaudsed riigid on moel või teisel asunud kobarkriisist tulenevaid ja ka ettevõtetele kanduvaid tagasilööke leevendama, siis Eestis seda vähemalt firmades ei tunnetata. Pigem leitakse, et sektor võib asuda allakäigu teele, kui kõrged sisendhinnad hakkavad pärssima konkurentsivõimet.
Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht Raul Kütt nendib, et praegu metalli- ja masinatööstuse sektori ettevõtetel veel tööd jagub, küsimus on tema hinnangul selles, mis saab edaspidi, sest n-ö pika vaatega tellimusi tuleb järjest vähem.
„Vanad kliendid, kes varem tellisid endale üpris suuri koguseid ja soetasid laovarusid, tellivad nüüd palju väiksemaid partiisid. On näha, et ei juleta enam lattu osta, pigem tellitakse vähehaaval, et kaup endale kätte ei jääks,“ kirjeldab Raul Kütt praegust olukorda. „Kogu maailmas on tunda teatud kõhedust ja hirmu homse ees ja pigem tunnetatakse, et asi läheb halvemaks. Samas, ega meie ettevõtete pikaajalised kliendid ei tõtta õnneks kohe uusi tootjaid otsima.“
Ta nendib, et energiakulu on metallisektoris väiksem, kui näiteks toidu- või puidutööstuses ning selle tõttu ei ole energiakandjate kallinemine metalli- ja masinatööstuse ettevõtetes niivõrd otsese tähtsusega, vähemalt mitte sektori üldises vaates. Küll aga on kallinemine toimunud, see moodustab umbes 30% aastataguse ajaga võrreldes, mis toodete väljamüügihinda on kergitanud 5–10%.
Kuigi elektri hinnal pole sektorile ehk kohest mõju, siis aja edenedes hakkab see endast ikkagi tunda andma. Raul Kütt toob näiteks konkureerimise Põhja-Rootsi ettevõtetega, kes naudivad meie mõistes väga madalaid elektrihindu, muutub järjest keerulisemaks – milleks tellida kaupu kallist Eestist, kui kodus saab juba odavamalt toota. Rootsis just suunatakse tööstusinvesteeringuid oma riigi odavamatesse piirkondadesse.
„Meie ettevõtjad juba räägivadki, et toodete omahinna poolest võib sama asja toota Eesti asemel ka näiteks Hollandis, sest siinne kallim energiahind tasandab sealse mõnevõrra kallima tööjõukulu,“ räägib Kütt. „Sellepärast võiks meie valitsus analüüsida, mida teised EL-i riigid teevad oma tööstuse toetamiseks.“
Tootearendus vajab vaba raha
Siiani on valitsus soovitanud meie töötleval tööstusel olla innovatiivsem, siis ei olevat firmadele mingit tuge vajagi. Lihtne sõnades, keeruline tegudes – ajal, kui ettevõtted tegelevad sõna otseses mõttes eluspüsimisega, pole kellelgi vaba raha innovaatilistesse arengutesse investeerida.
„Suur osa Eesti masinatööstusest on üles ehitatud allhankele ja kui raskel ajal kulub kogu raha enda elushoidmisele ja töötajatele palga maksmisele, siis innovatsiooniks seda lihtsalt ei jätku,“ arutleb Kütt. „Pealegi – tööstuse esmane ülesanne on toota, innovatsiooni saab teha koostöös teadlastega, kusjuures tootearenduse kulud tuleb ju millegagi katta. See peaks käima nii, et tootjad toodavad ja loojad loovad. Eestis aga pole ülikoolide koostöö tööstusega kuigi heal järjel.“
Palgad on masina- ja metallisektoris Küti sõnul jõudsalt tõusnud – jääme küll veel Põhjamaadele alla, aga normaalseks äraelamiseks sellest piisab, kinnitab ta. Hinnanguid on erinevaid, aga arvatakse, et sektoris leiab tööd umbes 35 000 inimest, otseseid töökohti on Swedbanki andmetel 15 000. Lisaks on masinatööstuse ettevõtted tugevad riigi väliskaubanduse toetamisel – eksport ulatus 2021. aastal 3,4 miljardi euroni.
„Riik peaks tagama tööstusele võrdsed konkurentsivõimalused teiste riikidega. Kui teised teevad soodustusi ja meie ei tee, siis siinsetele ettevõtetele tekitab see halvema olukorra,“ tõdeb Raul Kütt.
Plastiliit: tööstuse konkurentsivõime säilib kriisis vaid riigi toel
„Tööstus ja sellest sõltuv teenindussektor on Eesti tööhõive ja ekspordi ankur,” ütleb Eesti Plastitööstuse Liidu tegevjuht Pilleriin Laanemets. „Valitsus, mille koosseis muretseb Eesti majandusarengu ja inimeste toimetuleku pärast, peaks prioriteediks seadma tööstussektori rahvusvahelise konkurentsivõime ning jätkusuutlikkuse.”
Nii leiab Laanemets, et efektiivsuse tõstmiseks toimub tööstusettevõtetes protsesside automatiseerimine, robotiseerimine, samuti digitaalsete lahenduste integreerimine. Tähtis on tema hinnangul ka EL-i kliimaeesmärkidest tulenevate kohustuste täitmine. Kõik see nõuab investeeringuid. Nende tegemise eeldus on stabiilne majanduskeskkond.
„Viimase perioodi järsk sisendhindade tõus ohustab Eesti tööstussektori rahvusvahelist konkurentsivõimet, töökohtade säilimist ja väljavaateid kliimapoliitikast tulenevate investeeringute teostamiseks,” märgib Laanemets. „Rootsi valitsuse hiljutine otsus sünkroniseerida majandus- ja keskkonnavaldkonna riigistruktuuride tegevused ilmestab kahe valdkonna sõltuvuse olulisust.”
Ta leiab, et majandus- ja keskkonnapoliitika peavad astuma ühte jalga, vastasel juhul on risk, et roheleppe eesmärgi „muuta EL õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks” saavutamise asemel luuakse eeldusi süsinikulekkeks.
Riigikantselei rohepoliitika eksperdirühma raportis toodi hiljuti välja tööstussektori jaoks juba aastaid akuutne probleem – Eesti regulatiivne raamistik ja loastamine ei toeta uute innovatiivsete ärimudelite ja ressursitootlikkust parandavate arenduste elluviimist.
„Paraku jääb ringsete tehnoloogiate arendamine üha rohkem planeeringute ning tegevus- ja keskkonnalubade menetluse taha,” nendib Laanemets. „See vähendab ettevõtete motivatsiooni rohevaldkonda investeerida.”
Plastimaks koormab firmasid
Eesti ettevõtetel on unikaalsed teadmised, oskused ja ambitsioon arendada koduturul vajalikke ning rahvusvahelisel turul nõutud ekspordiartikleid. Nende seas puidu baasil toodetud bioplastid, liimid, vaigud jm. Eesti Energial on valmisolek lahendada ära seni ringlusse võtmata plastijäätmete probleem ning vähendada Eesti rahalisi kohustusi, mis tulenevad ringlusse võtmata plastpakendijäätmete tasust EL-i eelarvesse. 2021. aastal oli see 23,6 miljonit eurot.
Juhul kui plastpakendite ringlusse võtmise tase jääb endiseks, oleks 2027. aastaks kokku tasutud summa üle 150 miljoni euro. Selle raha maksmise asemel tuleks investeerida jäätmemajanduse nüüdisaegseks muutmisse ja võimaldada plastijäätmete tööstuslikku keemilist ümbertöötlust.
„Selleks on tarvis tagada regulatiivne raamistik ning avaliku ja erasektori koostöö,” kirjeldab Pilleriin Laanemets sektori ettevõtete ootusi. „On kahetsusväärne, kui Ida-Virumaa olemasolevate pürolüüsitehaste ning valdkonna ekspertide unikaalsete teadmiste rakendamine rahvusvahelisel tasandil plastijäätmete keskkonnaprobleemi lahendamiseks takerduks bürokraatiasse.”
Elektroonikatööstuse liit: tööstuspoliitika olgu kõige muu alus
Tööstuse roll nii riigi SKP-s kui ekspordis on märkimisväärne. Et see nii ka jääks ja Eestist kujuneks kõrgtehnoloogiline tööstusriik, vajame tugevat tööstuspoliitikat. Nii arvatakse ka Eesti Elektroonikatööstuse Liidus.
Katusorganisatsiooni tegevjuht Arno Kolk leiab, et vaatamata olulisele rollile Eesti majanduses, puudub meil selgelt kirja pandud poliitiline visioon Eestist kui kõrgtehnoloogilisest tööstusriigist ning Eesti tööstuse arengu soodustamine ei ole riigi prioriteetide seas. Nii puudub ka strateegias Eesti 2035 tööstuse osa.
„Kui tahame, et Eesti on maailmatasemel tööstusriik, siis peab tööstuspoliitika olema aluseks teistele poliitikatele (sh teadus-, tööjõu-, maksu- ja energiapoliitika),” märgib Kolk. „Mitme aasta eest koostatud tööstuse roheline raamat oli küll hea algatus, aga sellel puudub tegevuskava, kus kirjas eesmärgid, mõõdikud, tähtajad, eelarve ja vastutajad.”
Põletavaima küsimusena nimetab Kolk energiapoliitikat, mis peaks tööstusele tagama tervikliku ja töökindla taristu ning energiajulgeoleku, sh varustuskindluse ja konkurentsivõimelise hinna.
„Eesti edu võti on olnud stabiilne elektrivarustus – tootjaid hoiab siin kindlus, et elekter on olemas ja selle hind on mõistlik,” arutleb Arno Kolk. „Tööstus on praegusest energiastrateegiast aga õigustamatult kõrvale jäänud, hoolimata asjaolust, kui suur on selle otsene ja kaudne mõju. Olukorras, kus teised riigid toetavad tööstust, seab Eesti riik oma tööstusettevõtted viletsamasse konkurentsiseisu.”
Ta usub, et Eesti ettevõtetel on potentsiaali saada roheliste toodete ja tehnoloogiate arendajateks ja tarnijateks.
„Riigilt ootame kaksikpöörde tagamiseks vajalikke investeeringute toetamist,” märgib Kolk. „Kui soovime, et aastaks 2035 oleks Eesti kõrgtehnoloogiline nutikas tööstusriik, kus tööstus on innovatsiooni, jätkusuutliku majanduskasvu ja heaolu allikas, siis tööd selle nimel tuleks alustada juba praegu ja loodame, et valitsus võtab tööstusteemad senisest rohkem fookusesse.”
Positiivsena toob Kolk välja asjaolu, et uute investeeringute menetlemine on kiirenenud ja nii võivad tuulepargid meie energiaküsimustele rutem leevendust tuua. Ta usub, et Eestisse kerkib ka tuumajaam.
Muide, elektroonikatööstuse liit kirjutas hiljuti alla koostööprotokolli tuumajaama arendava Fermi Energiaga.
Toiduliit: tõstame tööstuse rohelise raamatu taas lauale
Viis aastat tagasi kinnitas valitsus tööstuspoliitika rohelise raamatu, mis mõeldud pikaajaliseks poliitika kujundamiseks Eesti töötleva tööstuse arendamise ja rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamise eesmärgil.
„Ironiseerides võib öelda, et raamatut kirjutada oskasime, lugeda aga mitte,” nendib Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp meie riiklikku tööstuspoliitikat iseloomustades. „Olukord on erakorraline ning just erakorralistes olukordades on riigi ja valitsuse vastutus sekkuda ja pakkuda leevendust, kuni taastub majanduse normaalne toimimine.”
Potisepp hindab, et energiakulude kompenseerimine tarbijatele on vajalik samm, kuid kahjuks sööb selle kasuteguri ära aina kallinev toit. Lõpptarbijale tähendab see Potisepa sõnul, et inimeste söögisedeli kvaliteet halveneb ja toidu ostmine hakkab sööma sääste.
„Eesti siseturul on tekkinud ebavõrdne olukord – kogu toidutööstuse sektori müügitulust vaid 5% andvatele mikroettevõtetele avanes võimalus kasutada elektri ostmisel universaalteenust, kuid keskmistel ja suurtel ettevõtetel tuleb energiahinna kallinemise raskust üksinda kanda,” kirjeldab Sirje Potisepp. „Üldist hinnataset toidule määravad aga just keskmised ja suured ettevõtted, kuna neile kuulub ligi 90% turust.”
Kokkuvõtvalt on toiduliidu sõnum järgmine – toidujulgeoleku kindlustamiseks on vaja tagada toidutootjatele energiakandjate kättesaadavus ja seda taskukohase hinnaga.
ITL: võtmesõnad on automatiseerimine ja digitaliseerimine
Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) president Juhan-Madis Pukk on seda meelt, et kodumaine tööstus vajab riiklikul tasemel plaani, mis ei kestaks ainult ühe valitsustsükli, vaid vaataks vähemalt kümne aasta peale ette. Ta leiab, et meil on vaja fookussuundi, millele keskenduda.
Tööstuse fookusvaldkondade leidmine peaks Puki hinnangul toimuma era- ja avaliku sektori vahelise dialoogi kaudu ning jõudma tugeva ühiskondliku kokkuleppeni.
„Peame jõudma selgusele, kuhu meie tööstus liigub, mida me selleks tegema peame ja miks me seda teeme, peame leidma üles Eesti tööstuse tugevused ja neid võimendama,” loetleb ta.
„Mida enam on Eestis unikaalset toodet müüvaid toomisettevõtteid, seda suurem on nende ettevõtete ümber tekkiv ökosüsteem, mis areneb teadmiste poolest ja finantsiliselt nendega koos,” leiab Pukk. „Seetõttu võiks tööstuspoliitika visioon sisaldada kõrgema lisandväärtusega tootmiste tekkimist ja selle arengu toetamist.”
Tema sõnul on võimalik Eesti tööstus õigete valikute ja nutika planeerimise abil õitsele aidata ja sellega tulevikus ka rahvusvaheliselt silma paista.
Juhan-Madis Pukk nendib, et Eesti tööstusettevõtted konkureerivad lähiriikide ettevõtetega.Tema hinnangul toimub tööstuse automatiseerimine Lätis, Leedus, Soomes, aga ka Poolas praegu kiiremas ja suuremas mahus kui Eestis.
„Meil on tõsine oht konkurentsis alla jääda,” hoiatab Pukk. „Tähelepanu vajab ka asjaolu, et automatiseerimise protsesse toetatakse naabermaades riiklikult mõnevõrra rohkem kui Eestis.”
Ta räägib, et praegu nähakse Eesti tööstuses protsesside digitaliseerimist ja tootmise automatiseerimist endiselt veel kuluna, mitte võimalusena muuta tööd sujuvamaks ja selle läbi kokku hoida.
„Loodan, et viimast aspekti ollakse valmis järjest enam nägema ja digilahendusi enda ärihuvide saavutamiseks tööle panema,” ütleb Pukk. „Olgu selleks kolme aastaga oma tootmiskulude langetamine, tulude kasvatamine või midagi sootuks muud – iga ettevõte saab digilahenduste tööriistakastist valida enda eesmärkide saavutamiseks just need kõige sobivamad vahendid.”
Nutikate lahenduste abil saab energiakulud kontrolli alla
Ta tõdeb, et ellujäämiseks tuleb siinse piirkonna tööstusettevõtetel kiiresti kasvavate energiakuludega seotud küsimused lahendada, sest kui lõppklient ei jaksa tootmiskulusid kinni maksta, siis ettevõttel tulevikku pole.
„Kuigi toetusi valimatult kõigile jagada ei saa, võiks mõelda, mis on riiklik plaan ning fookusvaldkonnad. Ettevõtetel tuleb ennast ka ise aidata ning üks hea võimalus ongi kulude kontrolli alla saamine nutikate lahenduste abil,” avab Pukk võimalusi, kuidas IKT-sektor võiks ettevõtteid aidata. „Näiteks suudaks tehnoloogiasektor kahepoolsete andmete põhjal energiatarbimise ökonoomselt toimima panna. Sisuliselt tähendab see seda, et teades järgmise päeva börsi planeeritud hindu ette, on võimalik tarbijatele öelda, et piigi kõrgeimal hetkel tarbime vähem energiat. Niimoodi õnnestub kõigi turuosaliste jaoks juba ennetavalt energiahind alla tuua.”
