Tavaolukorras ja rahuajal on sõnal „energiajulgeolek” kindlasti teine tähendus kui praegusel ajal, kui Euroopas on sõda ja selle eskaleerumise oht käegakatsutav.
Eesti julgeoleku tagamiseks tehtavad pingutused võib laias laastus jagada kolmeks. Need on diplomaatilised, sõjalised ja mitte-sõjalised. Energiajulgeolek on eelkõige mitte-sõjalise riigikaitse küsimus.
Energiajulgeolekust rääkides peame eristama ka seda, kas me räägime sellest hübriidsõja või juba relvastatud konflikti kontekstis. Esimesel juhul räägime riskidest, mis on seotud Venemaa võimalike katsetega meid mõjutada läbi elektrikatkestuste või muude häirete energiavõrgu toimimises või ka näiteks kahjustades ühendusi Eesti ja naaberriikide vahel. Teisel juhul räägime energiajulgeolekust sõjapidamise kontekstis.
Elanikkond peab olema kriisiks valmis
Esimesel juhul seisneb oht selles, et inimeste igapäevaelu saab häiritud, kuid kahju on peamiselt siiski majanduslik ning psühholoogiline – kuigi ei saa eitada, et elektrivõrgu mõjutamisel võivad olla ka letaalsed tagajärjed. On hinnatud, et praegu toimuv energiasõda nõuab Euroopas aasta jooksul 100 000 inimohvrit, rohkem kui hukkub tsiviilisikuid Ukrainas otseses sõjategevuses.
Selle ohuga toime tulemiseks on mõistagi vaja kindlustada võrgu toimimist ja autonoomsust, millega riik on viimastel kuudel ka väga tõsiselt tegelenud.
Samuti on oluline valmistada asutusi ette elektrikatkestuse tingimustes tegutsema, millega samuti tegeletakse. Mõlemas punktis on täpsemaid kommentaare keeruline anda. Me ei soovi anda vastasele vihjeid võimalike haavatavuste osas ega ka rääkida liiga palju sellest, kui hästi me nendeks valmis oleme.
Pürgida tasub hajutatud tootmise poole
Oluline on ka elanikkonna ette valmistamine elektrikatkestuse tingimustes toime tulema. Soome on näiteks väga põhjalikult selle küsimuse läbi töötanud ja edastanud Soome elanikele väga detailsed juhised just elektrikatkestuse ajal toimimiseks. Uurisin neid põhjalikult ja võin kinnitada, et need on tõesti asjalikud.
Hoopis eraldi teema ja palju keerulisem küsimus on see, kuidas olla valmis elutähtsate teenuste toimimise tagamiseks sõjaseisukorras. Näeme Ukraina näitel, et Venemaa on võimeline kasutama absoluutselt lubamatuid terroristlikke meetodeid, sihtides just nimelt tsiviilelanikkonnale kriitiliste teenuste osutamist – energiataristut, veevarustust jne.
Soovitakse murda Ukraina vastupanu elanikkonna mõjutamise kaudu. On põhjust eeldada, et sama püütaks teha Eestis ning selleks valmistuda.
Selles valguses võib olla abi, kui meie elektritootmine on aina hajutatum, mis on eelistatud arengusuund ka sõjalistest kaalutlustest sõltumatutel põhjustel. See nõuab vastaselt energiavarustuse kahjustamisel põhjalikumat eeltööd ning teadmisi, mida sihtida ning läheb keerulisemaks ja kallimaks. Mida hajutatum tootmine, seda raskem seda kahjustada.
Peame mõtlema ka sellele, milline on meie võimekus pihtasaanud võrgu toimimist taastada, looma selleks vajalikud varud jne – Ukraina näeb sellega praegu kurja vaeva ning on ka Eestilt palunud selles osas abi. Me muidugi loodame, et me ei pea sõdima ja me ei soovi seda, kuid isegi kui me peaksime seda tegema, siis loodetavasti on meil aega läbi mõelda ja valmistuda.
Riigikaitsekomisjon on väga oluliseks pidanud elanikkonnakaitse, laiemalt mitte-sõjalise riigikaitse valdkonnale püsirahastuse tagamist, sarnaselt sõjalise riigikaitsega.
