Eesti toidutööstus on läbi ajaloo pinnal püsinud nii headel kui keerulistel aegadel, ent väikese riigi puhul on paratamatu, et nii toidusektor kui põllumajandus sõltub suurel määral sellest, millised üleilmsel areenil puhuvad poliitilised tõmbetuuled.
Eesti suutis veel eelmise kümnendi alguses oma sisemaise tarbimise sealiha osas kenasti oma toodanguga katta. Ent siis tuli taaskord ilmsiks meie idanaabri tõeline pale, mitmetele toiduainetele, sh sealihale, kehtestati sisseveoembargo ning see viis mitmed meie seni Venemaa turule keskendunud seafarmid hingusele. Lisaks jõudis siiamaile ka Aafrika seakatk. Nii oleme praegu sunnitud sealiha olulisel määral piiri tagant sisse ostma. Ja seda ajal, kui sealiha maailmaturuhind kerkis hiljuti viimase 20 aasta kõrgeimale tasemele.
Tööstus elab uute koormiste hirmus
Puudujääke on ka kanaliha tootmises, samas loomaliha kodumaine tootmine on viimasel kümnendil teinud sedavõrd hoogsa hüppe, et tarbimine sellele järgi minna ei jõua ning loomaliha osas valitseb meil ületootmine.
Ainus enam-vähem stabiilset rada kulgenud sektor on piimatootmine, teame ju, et ligemale kolmandik Eestimaal toodetud toorpiimast liigub tänaseni igapäevaselt ümbertöötlemisele Läti ja Leedu kombinaatidesse.
Viimaste aastate kriisidest pole pääsenud ka toidusektor, peame siis selle all silmas toidutootjatest põllumehi või toiduaineid valmistavat tööstust. Laialt on ju teada, et mullu paistis Eesti terves Euroopas silma kõrgeima inflatsioonitaseme poolest, milles toidukraami kallinemisel oli kindlasti päris oluline roll. Hinnatõusudest ei pääse me paraku ka tänavu, sest isegi kui muud mõjud kõrvale jätta, siis käibemaksu kerkimine aasta alguses 22% peale juba andis selleks omapoolse tõuke.
Milline on Eesti toidutööstuse tervis praegu, kuidas tuldi läbi energia- ja toorainekriisist, kas hinnarallile võib lõppu oodata ja milline on sektori sõnum riigiametnikest otsustajatele? Seda kõike ja muudki uurisime Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhatajalt Sirje Potisepalt.
Üldiselt on ta sama meelt mitme teise tööstussektori esindaja hinnanguga, et ettevõtted saaksid praeguses turuolukorras ise hakkama, kui rohkem ei toimuks mingeid maksutõuse või ei pandaks nende õlule aina uusi kohustusi. Sest need kohustused, olgu siis seoses jäätme- või pakendimajanduse või keskkonnahoiuga, nõuavad omakorda rahapaigutusi ja vaba raha tööstusettevõtete arvetel praegu lihtsalt ei ole. See kasum, mis õnnestuski teenida, läheb enamalt jaolt kriisidest räsitud eelarveaukude lappimiseks, oma tootmise tööshoidmiseks ja töötajatele palkade maksmiseks.
Ja kui kellelegi Toompeal ehk tundubki, et ega meil ju kõige kehvemini ei lähegi, sest töötuse tase püsib suhteliselt madalal, rahva pangahoiustel seisavad miljardid ja muidu ka elu-olu ju toimib, siis tegelikult soovitab Sirje Potisepp oma soovunelmad kõrvale heita ja endale aru anda, et kusagil kaks kolmandiku rahvast elab tegelikult piltlikult öeldes palgapäevast palgapäevani ja suur osa neist ka lausa peost suhu. See ei paista lihtsalt välja, kui asjadesse põhjalikumalt ei süüvi.
Küsimustele vastab Sirje Potisepp
Käisite veebruarikuus Riigikogus toidutööstusest rääkimas, millise sõnumi rahvaesindajate ette viisite?
Sõnum oli iseenesest lihtne ja selge – oleme praegu olukorras, kus toidutööstused on suuremad hinnatõusud selleks korraks ära teinud ja jõudnud seisu, kus ettevõtted ei teeni enam kahjumit. Sest oli aeg, kui liha- ja pagaritööstused tegutsesid täiesti kahjumlikult. Et 2023. aasta keskmisena lõpetasime plusspoolel, on suuresti tänu joogitootjatele, kes vedasid tegelikult terve toidusektori ikkagi kasumlikkuse poolele.
Nüüd, kui toidusektor on taas justkui saanud nina vee peale, on mul otsustajatele üks palve – ärge rohkem karistage tarbijaid otseste või kaudsete maksudega, sest see annab järjekordse tagasilöögi meie toidutööstusele. Meil on käes töötleva tööstuse kriis laiemalt, see on kaasa toonud majanduslanguse ning sellises olukorras tuleb eriti põhjalikult läbi mõelda, mida üks või teine maksutõusu otsus endaga kaasa toob.
Kümnendi algul tabas meid ridamisi kriise, milline neist toidutööstust kõige kõvemini lõi?
Kõige suurem mure oli tootmissisendite hinnatõusudega, mis tabasid meid väga lühikese aja jooksul. Seda võimendas eriti 2022. aastal alanud Ukraina sõda. Tänaseks on toorainehinnad mõningal määral stabiliseerunud, sest ka esimene suurem paanika on lahtunud. Aga just see sõjaalguse paanika paljuski põhjustas hindade kiire kasvu. Piltlikult öeldes – kui sa päeval kell 12 mingi tooraine hinda lukku ei löönud, siis õhtul kell kuus oli sellel juba hoopis kallim hind. Ka energiahinnad on praeguseks alla tulnud, mis kõik kokku toob toidutööstustele teatud kergenduse võrreldes eelmise aastaga.
Viimastel aastatel ajab üks kriis teist taga, kuidas sellises olukorras ikkagi hakkama saada ja kestma jääda?
Vastab tõele – kriise on olnud palju ja eripalgelisi. Koroonaperioodist tuli toidutööstus päris kenasti läbi, küll aga tabasid tagasilöögid söögikohti ja muud toitlustamist hotellides, koolides jne, kes on ju ka tööstuste kliendid. Ja peab ütlema, et sealt ärajäänud käive ei kandunud sugugi täies mahus üle jaekaubandusse. Aga jah, võrreldes mõne teise valdkonnaga saime suhteliselt hästi hakkama.
Tooraine- ja energiahindade tõusu aga ei saanud toidutööstus viia täies mahus üle lõpphindadesse, sest tööstusel on kaubandusega lepingud, mis sätestavad muu hulgas ka hinnamuutustest etteteatamise aja. Lisaks soovivad poed müüa ju võimalikult odavalt, sest Eesti tarbija on alati olnud väga hinnatundlik.
Jaekettide kampaaniatest on jäänud kõlama sõnum, et käibemaksu tõus on pandud n-ö ootele ja poed pelgalt sellepärast hindu ei tõsta. On see päriselt ka nii?
Tõepoolest, see on ka meile probleem, sest tegelikult on käibemaksu tõus tõstnud kaubanduses hindu oluliselt rohkem kui 2%. Lisaks kogu see valitsuse maksupakett, mis sisaldab nii otseseid kui kaudseid makse, mis kõik mõjuvad ka hindadele. Sealhulgas meie kurikuulus jäätmereform, mida avalikkusele serveeritakse väga osavalt kui suurepärast võimalust pakendiprügi sorteerida, aga samas on sellesse sisse kirjutatud tõsine maksupakett pakendiettevõtetele, kelle hulka kuulub ka toidutööstus, sest meil ei ole plastile head alternatiivi.
Sellist plastpakendite maksustamist pole üheski teises Euroopa Liidu riigis, aga meie ettevõtteid tahetakse panna kõigi nende nõuete koorma all vabal turul konkureerima. Samas puudub Eestis plastijäätmete taaskäitlemise võimekus.
Käibemaksu tõusust võidavad siis toorainemüüjad ja kaupmehed?
Põhimõtteliselt võib nii öelda küll. Toiduhind kujuneb tarneahelas – põllumajandustootja, töötleja, kaubandus, tarbija. Vahel on ka transport ja logistika, samuti igasugused teenused ja kõigi nende hinnad on tõusnud. Põllumehe kulud toidutoorme kasvatamisel on samuti oluliselt kasvanud.
Nii jõuab hinnatõus tööstusesse, mille sisendite kallinemisest sai juba räägitud. Edasi liiguvad tooted kaubandusse, kus lisatakse omapoolne juurdehindlus. Väidetavalt on Eesti jaekaubanduse juurdehindlused märksa suuremad, kui enamikes Euroopa Liidu riikides, kusjuures ka konjunktuuriinstituudi tehtud uuring näitas, et need juurdehindlused on tõusnud. No ja siis lisandub veel 22% käibemaksu, mis moodustab ju viiendiku riiulile pandud kauba hinnast ja on ka terves Euroopas üks kõrgemaid, sest puuduvad erisused toiduainetele. Ma ei mõtle seda ise välja, sest tarbijahinnaindeks kerkis Eestis jaanuarikuus 4,7%.
Aga võimalik on veel kehtestada ka suhkrumaks?
Jaa, uue maksu kehtestamine muutub üha reaalsemaks, kusjuures seda nimetades ka limonaadimaksuks. Aga see pole ainult limonaadimaks, vaid puudutab väga suurt toodete kategooriat.
See oleks veel üks hoop, mis mõjub tõsiselt meie toidutööstuse ettevõtete konkurentsivõimele, mille me tegelikult kaotasime juba eelmisel aastal, mil teised Euroopa Liidu riigid hakkasid jõuliselt oma tööstust toetama, meil seda aga paraku ei tehtud. Oleme küll euroliidu siseturul, aga erinevad riigid käituvad ikkagi erinevalt.
Kaua selline hinnaralli veel kesta võiks?
Ühest küljest on Eestis kaubandussektoris väga tihe konkurents, mis peaks ju hindu alla tooma. Teisalt on aga nii, et kuni meie inimene suudab endale poest ikka veel toiduaineid osta, seni ei ole ka hindade langemist kasvõi juurdehindluse osas oodata.
Miks just Eestis toidukraam ikkagi nii kiires tempos kallineb?
Suuremates riikides, nagu näiteks Poola, Leedu või Saksamaa, on juba põllumajanduses suuremad toetused ja tooraine tootmine on kasvõi suurema mahu tõttu odavam. Lisaks siseriiklikud toetused, mida pakuti eelmisel aastal paljudes riikides. Tooraine aga ostab tööstus sisse ikkagi selle hinnaga, milliseks see kujuneb maailmaturul.
Jah, aga erinevalt Euroopa põllumeestest Eestis ei streigita. Kas see tähendab seda, et kohalik tööstus maksab neile tooraine eest hästi?
Põllumajandustootjal on oluline, millist hinda ta saab oma toodangu eest. Julgen üle korrata seda, et toidutööstus on tarneahelas kõige raskemas positsioonis, sest ühelt poolt survestab teda farmer, kes soovib tooraine eest kõrgemat hinda ja teisel pool on kaupmees, kes soovib, et hinnad oleksid võimalikult madalad.
Tõsi on see, et mõned meie toorainete hinnad on veel madalamad Euroopa n-ö vanade riikide hindadest, aga neil on ka võimekus rohkem maksta. Ent põhitoorainete osas on ikkagi aluseks maailmaturu hind.
Kuivõrd on Eestis toidujulgeolek tagatud, kasvõi arvestades kodumaise tooraine olemasolu?
Kui omavarustatuse taset vaadata, siis usun, et oleme üsna heal positsioonil, aga alati võiks olla parem. Toodame ikka piima ligi 180% enda tarbimisest, ka kodumaise viljaga oleme päris hästi varustatud – paaril viimasel aastal on saagikus olnud hea ja ka hinnad püsinud kõrgel. Sea- ja kanalihaga me ennast praegu ära ei varusta, veiselihaga aga küll.
Kala puhul on meie enda tarbimine märksa väiksem kui tootmine. Tarbija jaoks on tegelikult suur probleem kalatoodete kõrge hind ja keeruline kättesaadavus, sest värsket kodumaist kala laias sortimendis saab ainult valitud müügikohtadest.
Kuidas ärev olukord maailmas võib üldse mõjutada riikidevahelisi tooraine või toidukaupade tarneid?
Enne koroonaviirust toimis kõik nagu kellavärk. Kui oli kokku lepitud, et kella kaheks tulevad pakendid, siis võisid kindel olla, et punkt kell kaks on need pakendid ka su tehase ukse taga.
Kõik muutus lausa üleöö, kui pandeemia algas. Ilus on rääkida solidaarsusest ja kaupade vabast liikumisest, aga kui jama on käes, siis hoolitseb iga riik ennekõike ikkagi enda inimeste eest. Nägime koroona ajal, kuidas piirid läksid kinni ja algasid tarneraskused. Peame sellega arvestama ka edaspidi, sest eks Eesti toidutööstus on ikkagi sõltuv ka välismaisest toorainest.
Kuivõrd rohepööre toidutööstust puudutab ja palju sellest vallast võib tulla ainest hinnatõusudeks?
Rohepööre ja sellega kaasnev on kindlasti üks toidusektori tuleviku märksõnadest. Meil on Euroopa Komisjonis sõnastatud rohekokkuleppest saanud juba eos rohepööre, mis justkui eeldab mitte kokkuleppeid, vaid käske ja keelde. Eks siis kliimaseadusest saame näha, milline saab olema meie kliimapoliitika ja kas see saab olema ettevõtete konkurentsivõimet toetav või mitte.
Meie otsused ja kohustused ei tohiks olla suuremad, kui Euroopa Liidu poolt minimaalselt seatavad nõuded. Meil aga on tuntav tahe niipalju kui vähegi saab ettevõtluse kohustustele vinti peale keerata. Kui ettevõte leiab, et rohepööre võiks talle olla tohutuks konkurentsieeliseks, siis keegi ju ei keela tal neid meetmeid rakendada. Aga kõigile kõige karmimas vormis kohustuste seadmine ei ole õige. Üldine põhimõte peaks eeldama teiste riikidega ühtsel tasemel liikumist.
