Ragle Raudsepp on inspireeriv noor keemiateadlane ja insener, kelle teekond taastuvenergeetika valdkonda sai alguse Tartu Ülikooli keemiaõpingutest ja jätkus doktorikraadi omandamisega Saksamaal.
Täna arendab Raudsepp Enefitis jätkusuutlikke vesinikul põhinevaid energialahendusi. Oma karjääris on Raudsepp juba jõudnud edukalt läbida mitmeid katsumusi ning neid ei soovita ta karta ka teistel.
Millega sa igapäevaselt tegeled?
Tegelen Enefitis vesinikul põhinevate energialahenduste arendamisega. Minu põhitöö seisneb erinevatele kasutusjuhtudele tehnilise kontseptsiooni arendamises ja selle ellu viimise toetamises. See hõlmab kogu süsteemi, nii vesiniku tootmist, salvestamist kui elektriks muundamist.
Millal tekkis äratundmine, mida soovid pärast keskkooli edasi õppida?
Tegelikult ma pärast keskkooli lõppu veel ei teadnud, millega tahan tegeleda. Läksin õppima Tartu Ülikooli haridusteaduskonda loodusainete õpetajaks. Seal olid keemia, füüsika, geograafia, bioloogia ja haridusteemalised õppeained. Kõigis keemiaga seotud ainetes suutsin läbi kukkuda. Eks asi oli selles, et ma polnud veel oma väljavalitud erialas kindel ja seega motivatsiooni oli vähe. Tegin pärast esimest ülikooliaastat uuesti keemia ja eesti keele kirjandi riigieksamid ning kandideerisin Tartu Ülikooli keemia erialale. Kuna olin varem keemiaained läbi kukkunud, siis tundus uuesti keemiat õppima minemine väga utoopiline, aga mõtlesin, et kui saan sellega hakkama, siis saan ka edaspidi kõigega elus hakkama.
Esimestel nädalatel sain aru, et see on täpselt minu jaoks ja ma olen õiges kohas. Õppeained ja õppejõud olid kõik huvitavad, kursusekaaslastega tekkis kohe hea klapp ning see kõik motiveeris. Esimesel aastal alustas meid üle 70 üliõpilase, kolme aasta pärast lõpetas bakalaureuse natuke üle 20. Kõik ei kukkunud küll läbi, osad vahetasid eriala omal soovil ning osad lõpetasid aasta hiljem.
Kas teadsid juba siis, milliseks võiks su karjäär kujuneda?
Kohe esimestel nädalatel Tartu Ülikooli keemia erialal sai selgeks, et selle haridusega on võimalik edasi liikuda pea igale poole. Näiteks meditsiini, ravimitööstusesse, energeetikasse, toiduainetööstusesse, kriminoloogiasse või kasvõi kunstiajaloo valdkonda. Peaaegu igas tööstuses on keemia esindatud.
Mind hakkas huvitama elektrokeemia, see tundus väga keeruline ning väljakutsed on mulle alati meeldinud. Elektrokeemias saab lisaks kontsentratsioonile, temperatuurile ja rõhule ka pinget ja voolu rakendada, mille abil annab teatud reaktsioonid tagurpidi tööle panna. Bakalaureusetöö teemaks sai tahkeoksiidse kütuseelemendi uurimine. Kütuseelement on seade, mis muundab keemilise energia elektrienergiaks ja soojuseks.
Selle töö käigus tekkis huvi taastuvenergeetika vastu ning magistrisse läksin õppima Tallinna Tehnikaülikooli ning Tartu Ülikooli ühisõppekavale, mil nimeks „Jätkusuutlikud materjalid ja protsessid jätkusuutlikus energeetikas“. Sellel erialal sain üldteadmised päikese-, tuule-, hüdro-, geotermaal- ja vesinikuenergeetikast.
Pärast magistrit läksin praktikale Saksamaale Halle-Wittenbergi ülikooli ning seal olles hakkasin otsima doktorantuurikohta Saksamaal.
Oled teinud magistri- ja doktorikraadid. Millistel teemal teadustööd olid ja miks sa pidasid oluliseks neid kraade teha?
Magistritöö teema oli alternatiivse katalüsaatormaterjali väljatöötamine madaltemperatuursetele kütuseelementidele ja metall-õhk patareidele. Praegu kasutavad need seadmed plaatinal põhinevat katalüsaatorit, mille varud on piiratud ja kaevandamine väga emissioonirohke.
Sellised katalüsaatorid tuleks välja vahetada materjalide vastu, mis on senisest jätkusuutlikumad, näiteks eelistada süsinikul baseeruvaid materjale.
Doktoritöö teema oli rohevesiniku tootmine mitte traditsioonilisel päikeseenergia- ja elektrolüüsmeetodil, vaid fotoelektrokeemilisel vee lõhustumisel. Päikesevalgus aktiveerib pooljuhtmaterjali (enamasti metallioksiidi), mille käigus tekivad positiivsed ja negatiivsed osakesed. Esimesed neist oksüdeerivad vee, tekib hapnik ja teised redutseerivad, tekib vesinik.
Paljudes Euroopa riikides on lisaks teadusasutustele ja ülikoolidele ka tööstuses ja eraettevõtetes kõrgemal positsioonil töötamiseks eeldus, et sul on doktorikraad. See oli ka motivatsiooniks, miks selle kraadi tegin. Näen, et ka Eestis liigub asi selles suunas.
Mis sulle oma töö juures enim väljakutseid pakub?
Eesti Energias on üks väljakutse projektide mastaap. Kuna varem olen peamiselt laboriskaalal või ühe süsteemi mastaabis arendusi teinud, siis nüüd on käsil palju suuremad projektid. Üks väga meeldiv ettevõtmine on mitmete osapoolte ja partnerite kaasamine ja pidev suhtlus.
Huvitav ning hariv on ka tugev kliendisuunaline vaade ning projektide ja arenduste tasuvusanalüüs.
Millised on vajalikud oskused, et lüüa läbi energiamaailmas?
Suure pildi nägemine, analüütilised oskused. Kui sa töötad energeetikas, siis tuleb kasuks see, kui põhilised terminid on ikka selged. Eelise annab ka suhtlemisoskus, sest seda on vaja kõigi osapooltega suheldes.
Tuleb osata arengutega kaasa minna ning tunda huvi nii kiiresti muutuva valdkonna vastu. Sa ei saa jääda kinni sellesse, mida sa hetkel teed, vaid vaatama, kuhu terve maailm liigub.
Kogu vesinikutehnoloogia, eriti vesinik energialahendusena, on praegu arengujärgus ning turu küpsus selles osas jääb veel tulevikku. Põnev on juba maast madalast selle tehnoloogia arenguga kaasas käia ning plusse ja miinuseid tunda.
Mida soovitad noortele, kes veel täpselt ei tea, mida nad õppima soovivad minna?
Soovitan valida eriala, millel on väga laiad tulevikuvaated, et variante, mida selle haridusega edasi teha ja kellena tööle minna, oleks väga palju. Selliseid erialasid on mitmeid, omalt poolt soovitan aga keemiat ja füüsikat.
Soovitan ka insenerivaldkonda, kui pakub huvi kiiresti arenev ja muutuv keskkond, kui meeldivad väljakutsed ja inimene ei taha jääda oma mugavustsooni. Teadus ja inseneeria on väga rahvusvahelised, töö käib enamasti inglise keeles ja teadlase või insenerina on võimalik pea igas maailma riigis töötada.
