Eesti vajab läbimõeldud lähenemist energeetikale. Parimate otsuste tegemiseks peab meil olema piisavalt teadmisi: teistest sõltumine on teadagi kallis lahendus. Kulukas on sõltuda teiste riikide inseneridest ja teadlastest.
Otsuste tegemine on viibinud ja selle üks põhjus on asjaolu, et meil on liiga vähe insenere, kes suudavad leida vastuse küsimusele, kuidas tagada energiatootmises tasakaal, milliseid salvesteid kasutada, millist tehnoloogiat arendada.
Keeruliste, ent vajalike otsuste tegemisel sõltume kokkuvõttes meie endi teadlastest, kes on pädevad koostootmise teemadel ja kes aitaksid leida tasakaalu nii, et kogu süsteem oleks kokkuvõttes efektiivne ja toimiv ka siis, kui energia hind on mõnedel tundidel kõrge.
Kindlust saab pakkuda vaid riik
Peame olema enda vastu ausad ja tunnistama, et klassikalisel turupõhimõttel ei toimu Eesti energeetikas sisuliselt mitte midagi.
Põhjus on lihtne: kuna Eestis puuduvad energia suurtarbijaid, kelle tarbimisvõimsus oleks üle 100 MW ning kellega saaks energiatootmise siduda ja ostulepinguid sõlmida, sõltuvad kõik energiatootjad liigsuurel määral turu hüplikkusest ehk volatiilsusest. Nii ei julgetagi vastu turgu investeeringuid teha.
Investorid otsivad kindlust, mida neile saab pakkuda vaid riik. See, et kümmekond aastat ei alustatud Eestis mitte ühegi uue tuulepargi ehitusega, ongi selle ilmekas näide.
Seega on riigi sekkumine kas soodustuste või garantiidega paratamatu. Nagu tõdesime energiakriisi harjal, kui elektrihind kerkis mõnel tunnil 4000 euroni MWh eest, ei tähenda tarnekindlus vaid elektri olemasolu, vaid ka vastuvõetavat hinda. Teisisõnu – pole tarbija vaatest midagi kallimat kui tegevusetus.
Mitmekesine energiaportfell
On tõsiasi, et Eesti vajabki mitmekesist energiaportfelli, seetõttu pole mõtet maismaatuult ja meretuult vastanda – mõlemal on oma roll. Maismaal paiknevaid tuulikuid on küll odavam ehitada, kuid meretuule eeliseks on suurem kasutustegur talvistel kuudel.
Oma koht valemis on biomassil töötavatel koostootmisjaamadel. Biomass võib olla ka lahendus, kuidas Eesti Energia põlevkivi katelde eluiga pikendada ning Eesti tarnekindlust vähemalt aastani 2030 hoida.
Biomass – olgu ta hakkepuidu või pelletite kujul, on omamaine, soodne ja tarnekindel. Ka siin vajame kohalikke insenere, kes annaks oma panuse ja aitaks leida tehnoloogia, kuidas koostootmisjaamades kõige rohkem energiat välja võtta. Lisaks on oluline arendada salvestite tehnoloogiat: suuremad salvestussüsteemid aitavad tagada töökindlust tööstustes, väiksemad kodumajapidamistes. Oleks hea tõdeda, et hetkedel, mil fossiilkütus on kallis, saame koduseid akuvõimsusi kasutades kulutusi optimeerida. Meie endi inseneride tugi on asendamatu, et otsustada, millised akutehnoloogiad ja mis hinnaga meile sobivad ning kuidas neid juhtida.
Julgeolek tuleb endal tagada
Pidagem meeles, et kõige kallim lahendus on sõltuda teistest. Või loota, et teised rajavad meie jaoks piisavalt odavaid energiavõimsusi või õpetavad meie jaoks insenere, kes meie riigis otsuseid teevad.
Niisugused otsused tuginevad paratamatult teiste riikide teadlaste arvamusel, kes ei tunne süvitsi Eesti vajadusi ja eripära. Kui meil ei ole piisavalt enda insenere, siis võib nii mõnigi otsus põhineda arvamusel, mida kohalikud suunamudijad on sotsiaalmeedias väljendanud.
Tõsi on see, uute energiatootmiste rajamise teel tuleb kindlasti ette vigu, kuid neist kõige hullem on tegevusetus.
