Eesti turvas on oma unikaalsete omaduste tõttu kujunenud asendamatuks ressursiks ja nõudlust sellele jagub üle ilma. Nii jõuab siinmail kaevandatud turvas 101 riiki, kus sellest kasvatatakse muu hulgas nii riisi kui ka banaane.
Samas kliimakindla majanduse seaduse eelnõu näeb olulise sektori piiramist juba 2030. aastaks ja üldse kinni panemist aastaks 2050. Kliimaeesmärkide keerises kerkib Eesti turba puhul seega päevakorda turbatööstuse jaoks elulise tähtsusega küsimus – kas saame selle kasutust piirata ja kui jah, siis kas see toetab seatud kliimaeesmärke.
Eesti turbal on nõudlust kõikjal maailmas
Eesti Turbaliidu nõuniku Kersti Rannamäe sõnul on Eesti turvas laialdaselt tuntud ja hinnatud üle kogu maailma. „2023. aastal jõudis Eesti turvas 101 riiki. Kuigi põhisihtkohad on Holland, Saksamaa, Hispaania ja Hiina, leidub ka eksootilisi sihtkohti, näiteks Lõuna-Ameerikas või maailma kuklapoolel,” märgib Rannamäe.
Põhjamaises kliimas kogutud turvas eksporditakse sageli lõunapoolsetesse riikidesse, kus soodsamad ilmastikutingimused võimaldavad pikemat vegetatsiooniperioodi ja efektiivsemat taimekasvatust.
Euroopas järjest populaarsemaks muutuv Eesti turvas on AS-i Ahtol juhatuse liikme Üllar Püvi sõnul jõudnud tõesti peaaegu igale poole üle ilma – Uus-Meremaale, Lõuna-Aafrika Vabariiki, USA-sse, Aasias näiteks Hiinasse, Jaapanisse, Lõuna-Koreasse ja Indiasse, lisaks veel Araabiamaadesse.
Ometi on kogu positiivses loos ka üks nüanss, mis pakub paljudele mõtteainet. Nimelt suureneb turbasaaduste kasutamine märgatavalt Hiinas ja seda paljuski Venemaa turba arvelt. Turbaliidu juhatuse esimehe Jüri Tiidemanniga vesteldes kerkib esile küsimus, mis võib oluliselt kujundada Eesti ja Euroopa tulevikku – kas Hiina suurenev nõudlus turbasaaduste järele võib tuleneda Venemaa turba kasutuse laienemisest? See ei ole tema arvates veel lähiaastate probleem.
Küll aga rõhutab Tiidemann, et kuigi Venemaalt turba tarnimine on praegu piiratud, võib see tulevikus märkimisväärselt kasvada, mis omakorda mõjutab meie majandust ja kogu globaalse turu tasakaalu. „Hiina kolmekordistab järgmise kümne aasta jooksul suure tõenäosusega turba kasutuse mahtu ennekõike aianduses,” sõnab Tiidemann.
Kasvuturvast vajab enamik kultuurtaimi
Sellises olukorras muutub Eesti tootmisvõimekuse säilitamine veelgi olulisemaks, et vältida olulise ressursi kontrolli andmist agressorriigi kätte. Vähemtähtis pole ka asjaolu, et oma ressurssi piirates tuleb meil seda äkki hoopis endal kuskilt mujalt sisse ostma hakata.
Tiidemann toonitab, et kuigi maailmas käib tihe arendustöö turbale alternatiivi leidmiseks, pole seda siiski veel juhtunud. „Ühelt poolt on riigi sõnumiks sektorile olnud aastaid tooraine suurem väärindamine, investeeringud ning konkurentsivõime tõstmine,” räägib ta. „Tänases olukorras on 55% väärindamise mahu ja investeeringute kasvatamine pigem kahtlane, sest äririskid on ülikõrged just riikliku poliitika tõttu.
Kui turg ja rahvusvaheline olukord soosivad arenguid, siis Eesti riiklikud otsused pigem mitte.” Kuigi turvas iseenesest ei ole taimede kasvualuseks, mängib see kultuurtaimede kasvatamisel üliolulist rolli. Tänapäeval, kui maailmas on üha rohkem inimesi ja tihedam asustatus, kasvatatakse enamik taimi kultuurtaimedena. Enamik neist on mingil kasvuperioodi hetkel turbaga kokkupuutes, olgu see siis külvifaasis või kogu kasvuaja jooksul katmikalal,” selgitab Rannamäe.
Tema sõnul on turba kasutamist hoogustanud ka veganluse populaarsus, sest tänu sellele tõuseb nõudlus taimse toidu järele. Turbas kasvatatakse kõike, alates köögiviljadest ja lilledest kuni metsataimede ja isegi eksootiliste kultuurideni, nagu banaanid, eukalüpt ja riis. Ka need, kes otsustanud loomsest toidust loobuda, leiavad oma taldrikul aina rohkem Eesti turbast pärinevaid toite.
Miks pole seni leitud turbale alternatiivi?
Leina Maidla on viimased paar aastat Eesti Maaülikoolis turbasubstraatidega katseid teinud, et proovida turbaosakaalu substraatides vähendada.
Teadlase sõnul on turvas taimekasvatuses aga asendamatu eelkõige tänu oma unikaalsetele omadustele. „Turvas on steriilne keskkond, mis tähendab, et seal ei ole taimehaigusi, kahjureid ega umbrohuseemneid,” räägib Maidla. „See tähendab seda, et turbasegus kasvavad taimed vajavad vähem aineid, mis kaitsevad seda haiguste eest, ehk teisisõnu, turbas kasvatatud toit on tervislikum ja väetistest puhtam.
Turba madal pH-tase loob happelise keskkonna, mis on ideaalne paljude taimede jaoks. Lisaks on turba struktuur selline, et see mahutab suures koguses vett, toitaineid ja õhku, mida taimed vajavad. Need omadused teevad turbast väga universaalse kasvusubstraadi, mis on kohandatav erinevatele kultuuridele.”
Üllar Püvi lisab, et turvas on parim saadaolev materjal taimekasvatuse jaoks, kuna see on haigustevaba ja suurepäraste vee- ning toitainete sidumis- ja vabastamisomadustega. „Sel põhjusel on riigid, mis piiravad turba kasutust, alustanud eratarbimisest, kus efektiivsus ei ole nii oluline,” ütleb Püvi. „Profikasutuse piirangud peaksid rakenduma hiljem, lootuses, et on leitud efektiivseid asendusmaterjale.” Samuti on turvast mitut sorti, kuid tavaliselt eristatakse heledat ja tumedat turvast.
Rannamäe selgitab, et hele turvas rabade pealmistest kihtidest on kergem ja õhulisem ning tänu sellele sobivaim taimekasvatuseks, tume turvas on sügavamal ja rohkem lagunenud. „Taimedele parima kasvualuse saavutamiseks segatakse sageli eri fraktsioone ja lagunemisastmeid, et luua just konkreetsele kultuurile sobiv substraat,” märgib ta.
Üllar Püvi täiendab, et hele turvas on eelistatud kiiremini kasvavate taimede jaoks, samas kui tume turvas on parem pikemaajaliseks kasutamiseks. „See on väga üldine lihtsustus, kuid tegelikus elus tehakse segusid vastavalt kliendi soovidele ja kasvatatavate taimede vajadustele,” selgitab ta.
Vajadus turba järgi aina kasvab kogu maailmas
Kvaliteetse turba tootmine ja väärindamine on keeruline protsess, mis algab kaevandamisest ja lõpeb täpse substraadi valmistamisega. „Turvas tuleb kvaliteetselt kaevandada, ladustada ja vabrikusse toimetada, arvestades selliseid tegureid nagu niiskus, fraktsioon ja isekuumenemise vältimine,” räägib Püvi.
Substraadi valmistamisel lisatakse erinevaid aineid, et parandada turba omadusi ja muuta see efektiivsemaks kasvukeskkonnaks. Turba kvaliteeti reguleeritakse vastavalt konkreetsete taimede vajadustele, näiteks happesust lubiainetega ning toitainete sisalduse reguleerimist lisanditega. Kuigi turvas on endiselt peamine kasvusubstraat, on viimastel aastatel tehtud edusamme selle osalise asendamise osas.
„Katsed näitavad, et 20–30% turvast on võimalik asendada teiste materjalidega, nagu saviosakesed ja vulkaanilised kivimid,” kirjaldab Rannamäe. „Kuid suurem osakaal asendusmaterjale vajab uusi tehnoloogiaid ja pikaaegseid katseid, kuna taimede kasvatamine on keeruline protsess, mis nõuab täpsust ja aega.”
Oluline on ka märkida, et varasemalt sada protsenti turbast koosnevad segud on asendunud keskmiselt 60–70 protsendi sisaldusega segudega ning prognoositakse, et 2050. aastal langeb see keskmiselt 30–40 protsendini. 2050. aastaks prognoositakse turba vajaduse kahekordistumist, eriti kuna järjest enam liigub taimekasvatus katmikaladesse. „Kinnises ja kontrollitud keskkonnas on võimalik efektiivsemalt toota, olles vähem sõltuv ilmastikuoludest,” lisab Rannamäe. Samuti rõhutab ta, et Hiinas on kasvuhoonete rajamine hoogustunud, mis omakorda suurendab nõudlust turba järele.
Eesti turvas on ja jääb oluliseks ressursiks globaalses taimekasvatuses, usutakse turvaliidus ja valdkonnaga tegelevates ettevõtetes. Kuigi tulevik toob kaasa muutusi ja arenguid, jääb turvas ikka tähtsaks ressursiks, mille väärtus seisneb tema unikaalsetes omadustes ja laialdases kasutusvõimaluses, aitab kindlustada toidutootmist ja põllumajanduse arengut üle kogu maailma.
Taimede kasvus on oluline substraatide roll
Turba kui tööstusliku tooraine väärindamine taimekasvatusele sobivaks on ülioluline, sest üle 10% Euroopa kasvusubstraatide vajadusest toodetakse Eesti tehastes. Meie riigis tegutseb üle kümne väärindamistehase, mis varustavad Euroopa taimekasvatussektorit sisendiga, mis on otseselt vajalikud taimse toidu tootmiseks.
Paraku turba varumine sõltub sarnaselt põllumajandusele otseselt ilmastikutingimustest. Näiteks eelmisel aastal tekkis olukord, kus kvaliteetseid taimekasvatuseks sobivaid substraate ei jätkunud kõigile taimekasvatajatele, kuna äärmiselt vihmased ilmaolud ei võimaldanud turbakaevandamist vajalikus koguses.
Kesk- ja Lõuna-Euroopast hakkas järjest tulema teateid, et mitmed kasvuhooned jäid tühjaks ning põllu- ja metsataimede ettekasvatamist tuli oluliselt vähendada.
Substraatide vähendamine tingib kulude kasvu
Kui energiakriisi algusaastatel oli piiravaks teguriks eeskätt valguse ja soojuse hind, siis nüüdseks on kriitiliseks kujunenud sobivate substraatide puudus. Erinevalt teistest tootmisvaldkondadest ei saa taimekasvatuses lihtsalt n-ö teisele tootele üle minna – taimede kohastumine uute tingimustega võib võtta tuhandeid aastaid. Eestis on juba mitmeid innovaatilisi substraaditootjaid, kes on käivitanud puidukiu tootmisliinid.
Kuna üha suurenev inimeste arv vajab äratoitmist, muuhulgas vaesuvate muldade tingimustes, on turba populaarsus tugevas kasvutrendis. Kahjuks töötab Eesti seadusandlus trendi vastu ning kavandatav kliimakindla majanduse seadus plaanib sektorit vähemalt 12% piirata juba aastaks 2030. Ametnikud on välja pakkunud, et turba osakaalu substraatides tuleb vähendada sellele aseaineid otsides. Ent see pole niisama lihtne.
Kohapealsete katsete tulemusena on leitud, et turba osakaalu saab kasvusubstraatides vähendada maksimaalselt 20–30% ulatuses, ilma et taimede areng oluliselt kannataks. See eeldab siiski ka taimekasvatajatelt kohanemist, sest traditsioonilised agrotehnilised võtted ei pruugi enam sama tulemuslikud olla. Kaasneva nähtusena suureneb sel juhul ka väetiste, taimekaitsevahendite ja kastmisvee vajadus.
Ettevõtted on aktiivsed alternatiivsete lisandite otsijad ning on avatud uuendusteks, mis aitaks tagada Euroopa taimekasvatuse jätkusuutlikkuse ka muutuvates kliima- ja turutingimustes.
