Euroopa keemiatööstus elab läbi üht keerulisemat perioodi oma ajaloos. Viimaste aastate arengud ei ole enam üksikute ettevõtete probleem, vaid süsteemne trend, mis seab küsimärgi alla kogu Euroopa tööstusliku baasi tuleviku.
Keemiatööstus on sisend ja väärtusahelate lahutamatu osa pea kõigis teistes tööstusharudes – alates energeetikast ja ehitusest kuni farmaatsia, elektroonika ja toidutööstuseni. Värske Ceficu tellitud ja Roland Bergeri poolt teostatud analüüs näitab, et alates 2022. aastast on keemiatehaste sulgemiste tempo Euroopas kasvanud kuuekordseks. Kokku on kadunud ligi 9% Euroopa keemiatootmisvõimsusest ning otseselt on töö kaotanud üle 20 000 inimese. Kaudselt on ohus veel kümneid tuhandeid töökohti.
Veelgi murettekitavam on investeeringute pilt. Kui 2022. aastal kuulutati välja uusi keemiainvesteeringuid mahus 2,7 miljonit tonni tootmisvõimsust, siis 2025. aasta alguseks on see number langenud sisuliselt nulli. Euroopa keemiatööstus ei kasva ega isegi ei seisa paigal – see kahaneb. Ja seda ajal, mil räägime strateegilisest autonoomiast, rohepöördest ja tööstuse vastupidavusest.
Eestis käivad paralleelselt arutelud selle üle, kuidas tagada kaitsevõime, varustuskindlus ja tööstuse konkurentsivõime ning saavutada samal ajal väga ambitsioonikad kliimaneutraalsuse ja ringsuse eesmärgid.
Lahendus ei ole vastandumises, mille üheks sümboolseks, ent kõnekaks näiteks on hiljutine arutelu TalTechi põlevkivitehnoloogia professuurile uue nime andmisest. Justkui kaoks nimi, kaoks probleem.
Olukorras, kus muu maailm Euroopa eeskuju ei järgi, on meil vaja rohkem realismi ja paindlikkust energia- ja süsinikuhinna ning regulatiivse keskkonna kujundamisel. Selliselt, et see toetaks investeeringuid puhtamatesse tehnoloogiatesse Euroopas, mitte ei kiirendaks tööstuse lahkumist sellistesse piirkondadesse, kus keskkonnastandardid on madalamad.
Eesti teadmised põlevkivist väärivad hoidmist
Ettepanekud, mis näivad püüdvat kogu põlevkiviga seotud kompetentsi ja identiteeti lihtsalt kõrvale heita, ei aita kuidagi kaasa tegelike murede lahendamisele. Küsimus ei ole selles, kas põlevkivi kasutada või mitte, vaid kuidas seda olemasolevat toorainet väärindada saaks. Põlevkivitehnoloogia kadumine ei tähendaks Eestile ainult ühte tööstusharu vähem. See tähendaks aastakümnete jooksul kogunenud insenerteadmiste, teaduskompetentsi, tarneahelate ja ekspordivõimekuse kadumist.
Üleminek peab olema paindlik ja säilitama tööstuse
Euroopa keemiatööstuse kriis näitab selgelt, et regulatiivne surve ilma realistliku üleminekuta viib tootmise mujale, mitte puhtama tootmiseni. Sama kehtib Eestis. Kui põlevkivitööstuse asemel ei teki uut, konkurentsivõimelist ja tehnoloogiliselt arenenud tootmist, siis ei ole tegemist rohepöörde, vaid deindustrialiseerimisega.
Keemiatööstuse liidu vaates peab üleminek puhtamale tööstusele toimuma paindlikult ja tegelikku rahvusvahelist konkurentsiolukorda arvestades. Selle eelduseks on investeerimiskindlus ning sihipärane toetus keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtuks. Samuti kõrgema lisandväärtusega toodete arendamiseks, süsiniku sidumiseks, ringmajanduslike lahenduste rakendamiseks ning teadus- ja arendustegevuse tugevamaks sidumiseks tööstusega.
Veelgi olulisem on tagada konkurentsivõimeline energia- ja süsinikuhind ning luua toimiv turunõudlus keskkonnasõbralikele toodetele, et tehtud investeeringutel oleks majanduslikult kestlik väljund. Kõike seda saab teha vaid juhul, kui hoiame ja arendame oskusteavet, säilitades õppeprogrammid, teadusvõimekuse ja toimiva tööstusbaasi, millele üleminekut tegelikult rajada.
