Üleilmsele suurele probleemile, ettevõtluse ülereguleeritusele, lisandub Eestis veel usalduskriisis siplev valitsus, pikalt veniv majanduslangus ja ringkaitsesse koondunud ametnikkond. See ringkaitse on sedavõrd tugev, et sellest ei nirise läbi ettevõtja ega kodaniku mure.
Kuidas juhtus, et meil on tekkinud kaks Eestit ning rahva vastu seisavad selle valitud valitsejad? Selleks on mul kolm selgitust.
Nii ettevõtja kui kodanikuna olen kolme viimase valitsuse ajal jälginud, kuidas riigivõimu prioriteedid aina kaugenevad tavalise Eesti inimese muredest. Mingil hetkel olen seda endale selgitanud poliitikute isiklike ambitsioonidega Euroopa Liidu suunal või vähese majandus-, juhtimis- ja elukogemusega. On raske teistmoodi hinnata soovi piirata Eesti traditsioonilisi tootmisharusid olematuks, et päästa maailma kliima, millest kogu EL-il on vaid 8%, Eestil aga alla 0,2% roll.
Valitsus allub vähemuse karjetele
Ega me ju arva, et kui tuhanded metsahektarid Kikeperas ära uputame ja lõpetame turbatootmise, saame peatada Hispaania tormid ja üleujutused? Muuseas, omal ajal hakkas nendega võitlema juba Francisco Franco, rajades Turia jõele uue sängi, mis möödus Valencia linnast. Ja seda kõike ilma rohepööde ideoloogia ja Brüsseli juhtiva käeta.
Otsides selle nähtuse põhjust, olen jõudnud tõdemuseni, et ka Eesti poliitik mõtleb „häältega“ ja arvab, et väike karjuv vähemus, kes ei tea, kelle raha eest Eesti inimeste huve kaitseb, ongi seier, mille järgi juhinduda.
Tegelikkus aga annab mõista, et see on vale siht, mis viib hoopis 5% toetuseni (tase, kuhu vahepeal küsitlustes langes peaministri toetus). Kliimaneutraalsuse eest ja NSV sümboolika vastu võitlemins, hindasid tõstva konkurentsi viljelemise ja ülikuluka pärandniitude probleemi lahendamise taha jäid komplekssed, lahendamise jaoks keerulised, kuigi enamuse poolt oodatud kohalike töökohtade säilimine, ühiskonna heaolu kasvatamine ja riiklike huvide kaitsmine.
On raske öelda, kuhu meie valitsejad on kaotanud meie, Eesti huvide tunnetuse. Kas EL-i suurte eesmärkide sisse või hirmus agressiivse vähemuse nõudmisel. Oleks ma poliitik, ilmselt arvaks isegi, et peaks joonduma selle järgi, kes kõvemini karjub. Samas, oma tänase kogemuse näitel näeme, et see eeldus on vale.
Riigiaparaat vajab inventuuri
Kuigi peaministri toetus on endiselt madal, ei pane ma kogu vastutust temale. Usun, et ka tänane, tugevate isikuomadustega peaminister, saaks paremini hakkama, kui teda toetaks riigisüsteem. Riigiaparaat on aga justkui mudas kinni, sahmides regulatsioonidega ja raha raiskavate, reaalsusest võõrandunud projektidega.
Näiteks majandusministeeriumis on võrdsuspoliitika asekantsler ja vastav osakond, tööstuse arengu eest aga vastutab vaid üks inimene. Keskkonnaamet menetleb ühe turbavälja luba mitu aasta, ühe ammendunud kaevevälja korrastamise ettevalmistamine ja teostamine võtab jälle aastaid. Keskmine uuringute maht uue tootmisala avamiseks ja tootmise hindamiseks võtab jälle aastaid ning kulub sadu tuhandeid eurosid. Juhul kui mõni keskkonnaorganisatsioon selle vaidlustab, jäävad investeerimisotsused õhku aastakümneks.
Uskumatud ja eos surnud initsiatiivid, kus hakatakse jälle hindama võimalikust midagi teha, mida ei juhtu mitte kunagi. Mõelge vaid, et Elering koostöös MKM-iga hakkab uurima võimalust ehitada Eestist Saksamaale torustik, et transportida vesinikku. Ja seda juhuks, kui võib-olla tulevikus, heade olude kokkusattumisel, tekib Eestis palju odavat elektrit ja läbi avaneb võimalus vesiniku tootmiseks. Seda kõike kolm miljoni euro eest, millest Eesti omafinantseering on 50%. Jääb mulje, et meie riigis on tõsised mured otsa saanud.
Lugematu hulk keskkonnakaitseorganisatsioone ja -ühinguid on igal aastla saamas sadu tuhandeid ja kokku miljoneid eurosid riigitoetust. Kümned nahkhiirte, lindude, konnade, karukellade ja muud kaitseeksperdid näitavad oma majandusaasta aruannetes ligi 50% kasumimarginaale. Meie valitsus on justkui looduse poolt, kuid inimese vastu.
Väiksele riigile lubamatu reaalsusest kaugel olemine, paistab igalt poolt välja. Võib-olla saaksime seda kõike endale lubada, kui vaid elaksime edasi 2019. aasta elu. Kuid täna seda enam ei ole ja koos vajadusega tuua poliitikasse reaalse elu vaade, vajab muutmist ka kogu selle all asuv struktuur. Me ei saa ega pea endale enam lubama kulukat kaasamist ja laia võrgustamist kliimaseaduse loomisel. Me ei tohi enam kergekäeliselt keelata kohalikel tootmisettevõtetel investeerida. Meie ühiskond ei saa ülal pidada nii suurt bürokraatiat.
Julgus olla palgal, hirm võtta vastutust
Kas olete tähele pannud, kui palju on meie riigi elus pikki, lõpule jõudmata algatusi? Meretuulepargid, kliimaseadus, maismaa tuulikute planeeringud, stabiilne maksupoliitika, õpetajate rahamure lahendamine jne. Nende järeleaitamiseks teeb Rohetiiger mahukaid teekaarte, iga omavalitsus koostab kliimakindluse analüüse, sajad täiendavad dokumendid sünnivad igal nädalal, kuid paljud neist ei mõjuta kunagi ühegi Eesti inimese elu.
Pakun, et selle arengu kandev nimi on ametnike hirm vastutuse ees ja otsustamatus. Liiga paljud neist tegelevad väga suurte, kuid reaalsusele võõraste projektidega, mille tulemus riigi elus on ümmargune null, küll aga kaasneb selle kõigega mõttetult suur aja- ja rahakulu. Teisalt on iga lisauuring sageli ka pääsemine otsuse langetamise eest, samuti põhjendus oma ametikoha vajalikkusest.
On palju näiteid selle kohta, et võimu kandvad inimesed lihtsalt ei julge enam otsustada. Ollakse julged olemaks riigi või KOV-i palgal, kuid ei julgeta langetada ametiga kaasas käivad otsused. Ja nii uurimegi lõpmatult, kuidas päästa Eesti kliima, rakendades seda vankrit vedama üha kallimat kommunikatsiooni. Aeg ja raha lähevad, otsused ja teod on sama kaugel kui aastad tagasi. Kümned kallid eksperdid on protsessiga kaasas, kuid selle ühissünnituse tulemuseks on taas „konkurentsivõimeline majandus” ja „puhtad tehnoloogiad”. Samas pole ühtegi konkreetset lahendust tänase majanduse madalseisust välja toomiseks.
Kui keegi tark inimene oleks suuteline kokku võtma kõik riigi ja kohalike omavalitsuste kulutusi, mis seotud sõnaga „kliima”, ma usun, et see summa oleks hirmutavalt suur.
Meil on oma roll planeedi heaolus, kliimaneutraalsuses, Põhja-Euroopa linnustikukaitses, soode taastamises, Euroopa energiasõltumatuses jne, aga meie majandus annab märku, et me enam ei jaksa olla nende protsesside esirindel ja senine lähenemine vajab muutmist.
Sama valitsemiskultuuriga, nagu seda on tehtud viimased 5–6 aastat, me enam edasi minna ei saa. Loodetavasti mõistavad seda ka meie tänased ja tulevased poliitikud ja valitsejad.
“Liiga paljud ametnikud tegelevad väga suurte, kuid reaalsusele võõraste projektidega, mille tulemus riigi elus on ümmargune null, küll aga kaasneb nendega mõttetult suur aja- ja rahakulu.“
Jüri Tiidemann
