Tööstussektor tarkade investeeringute ootel

TööstusESTi 2017 aasta jaanuarinumbris sai vaadatud otsa Eesti majanduse makroarengutele. Fookuses olid kiiresti kasvavad tööjõukulud, mis söövad kasumeid. Tõdesin, et Eesti ettevõtlus tervikuna, sh töötlev tööstus eraldiseisvalt, vajab püsima jäämiseks ning edasi arenemiseks muutusi. Oluline osa selles on investeeringutel tootmisprotsesside uuendamisesse ning automatiseerimisse. Seekord soovikski kirjeldada pilti, mis Eesti ettevõtluse investeeringute osas majandusanalüütikule numbreid ragistades avaneb.

Investeeringute maht väheneb

Ettevõtete investeeringud on pärast kriisiaastate möödumist küll loomulikult taastunud, kuid edasised arengud on viimase 5 aasta jooksul olnud tagasihoidlikud. Majanduses tervikuna saavutasid investeeringud kriisijärgse aja tipu 2013. aasta lõpus ning on pärast seda olnud selges langustrendis. Oluline osa vahepealsest kiirest tõusust ning sellele järgnenud langusest on tulnud elektritootmise sektorist. Kui see välja arvata, oli investeeringute taastumine tagasihoidlikum ning ka sellele järgnenud langus pole olnud nii kiire. Stagneeruv trend on paraku ilmne ja ei lähe mööda ka töötlevast tööstusest.

Teiste riikidega võrreldes investeerime palju

Hoolimata sellest, et investeeringute maht on meil langenud, hoidsime (võrreldes SKP-ga) 2016. aastal investeeringute osas Euroopa Liidus jätkuvalt 5. kohta! Teistega võrreldes ei saa öelda, et me liiga vähe investeerime. Investeeringute mahud sõltuvad ka iga riigi majanduse struktuurist, kuid isegi struktuurimõjud välja taandades (seda on erinevates ettekannetes näiteks Eesti Panga analüütikud presenteerinud) Eesti üldpilt palju ei muutu. Oleme igal juhul Euroopa kontekstis suured investeerijad.

Tootmisvõimsused seisavad?

Hoopis teine küsimus on aga investeeringute kvaliteet. Üks võimalus selle hindamiseks on uurida tootmisvõimsuste kasutatavuse taset. Lihtsustatult öeldes, kui suurt osa tootmisvahenditest tegelikult kasutatakse ning kui suur osa neist asjatult jõude seisavad. Vastavaid hinnanguid riikliku ja Euroopa-ülese statistika jaoks annavad kvartaalselt tootmisettevõtete juhid ise. Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes ilmneb, et Eesti ettevõtete tootmismahud on arvestatavas osas kasutamata. Oleme nimekirja lõpuosas (joonis pöördel). Kui Euroopa Liidu keskmine on lähenemas 82%-le ning kõige efektiivsem riik, Saksamaa, on saavutamas juba 86% taset, siis Eesti on praeguseks jõudnud napilt 75% juurde. Kindlasti on meil põhjust vaadata, kas me teeme investeeringuid, mida suudame pärast ka efektiivselt kasutada.

Käsitöö on tore, aga kallis

Eesti ettevõtete paigal tammuvad käibed ning langevad kasumid on selgeks signaaliks, et niisama sama asja suuremas mahus tegemine pole pikemas perspektiivis lahendus. Vaja on teha kas uusi asju või vähemasti samu asju uuel, efektiivsemal, moel. King pigistab kõige enam tööjõu ja selle efektiivsuse juures. Käsitööd peetakse küll traditsiooniliselt kvaliteedimärgiks ning hinnatakse kõrgelt, kuid tööstusmaastikul taolise lähenemisega kaua enam hakkama ei saa.

Küsimus on käsitöö kõrges maksumuses, sealhulgas tööprotsessidele kuluvas ajas (käsitöö on aeglasem) ning kvaliteedis (inimfaktorist tulenevad vead ja nendele kuluv aeg). Selleks, et tootmisettevõtted jääksid ka edaspidi kasumlikeks, on senisest suuremal määral automatiseerimine ning digitaliseerimine mitte soovitatav, vaid möödapääsmatu.

Revolutsioon, episood IV

Arenenud maailm on viimase mõnekümne aasta jooksul liikunud tootmises automatiseerimise ja raaljuhtimise (digitaliseerimise) kursil. Räägitakse nn neljanda tööstusrevolutsiooni (Industry 4.0) toimumisest. Selle tulemusena saaks kogu tootmisprotsessi jälgimine ja suunamine olema uuel, senisest detailsemal, tasemel ja inimese sekkumise vajadus anomaaliate tuvastamiseks ning korrigeerimiseks üha väheneb. Juba kogutavate ja jälgitavate andmete hulk iseenesest ületab inimvõimete piire. Andmete asjakohase kasutamise tulemusel saab efektiivsuse tõus olema tohutu. Kuniks pole tehtud vastavaid investeeringuid, pole ka arengut. Pikas perspektiivis on keskne küsimus selles, kas me oleme Eestis valmis nende arengutega kaasa minema või muutume rahvusvahelises kontekstis konkurentsivõimetuks.

Eesti ettevõtluse digiareng Euroopast maas?

Euroopa Liidu kontekstis on kogu selle n-ö „e-värginduse“ üheks enamlevinud mõõdupuuks Euroopa Komisjoni DESI-indeks (Digital Economy and Society Index, digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks).

Üldjoontes on Eesti digiareng küllalt kõrgel tasemel. DESI-indeksis asume 28 liikmesriigi võrdluses 9. kohal (joonis pöördel). Komponentide lõikes aga on meie tulemuste varieeruvus küllalt kõrge. Nii oleme lausa esimesel kohal avalike digiteenuste osas ning kuuendal kohal internetikasutuse vallas. Inimkapital ehk meie oskused digitaliseerimist kasutada on korralikul 10. kohal, kuid ühenduvuse osas hinnatakse meid juba 17. reale. Viimase puhul saame nõrga tulemuse fikseeritud lairibavõrgu osas, mille olulisust võib metoodika ülehinnata, arvestades Eesti head mobiilse lairibavõrgu levikut, kuid see on juba eraldi teema.

Kõige nõrgem tulemus ilmneb aga paraku just ettevõtete tasandil (komponent „Digitehnoloogia integreerimine“). Siin oleme Euroopa Liidu keskmisest selgelt maas – 20. kohal. Veelgi enam alamkomponentidesse süvenedes on näha, et meie tulemust viivad muuhulgas alla vähene raadioidentifikaatorite (RFID) tehnoloogia (25. koht) ning ressursside planeerimise tarkvara (ERP) kasutamine (23. koht). Kindlasti oleks ennatlik järeldada, et nendest kahest faktorist sõltubki Eesti tööstusettevõtete edasise käekäigu edukus. Tegemist on pigem üksikute asjaoludega, mis võivad anda viiteid üldisele digitaliseerimise arengule.

Meil ei tasuks ülehinnata ühegi taolise võrdlusindeksi võimekust kätte näidata tegelikke probleemkohti. Küll aga tasub DESI-indeksi valguses muuhulgas tõsiselt mõelda, kas oleme teinud piisavalt pingutusi selleks, et teiste riikide ettevõtetega konkurentsis püsida.

Tarkade investeeringute tegemine nõuab otsustamise kvaliteeti, visiooni ning lõpuks julgust ka finantseerijatelt.

Targad investeeringud vajavad uut kvaliteeti

Eesti majandus on viimase kümne aastaga läbi teinud olulise muutuse. Taasiseseisvumisest buumi lõpuni oli majandustegevus suhteliselt lihtne – kõik kasvas, oluline oli nõudlusega sammu pidada. Loomulikult oli ka tollal tagasilööke, kuid taastumine toimus üldjoontes suhteliselt kiiresti ning läbiproovitud retsepti järgi – rahvusvaheline nõudlus kasvas uuesti ning tänu Eesti paindlikkusele ning madalatele tööjõukuludele oli võimalik seda ära kasutada. Ka investeeringute tegemine oli suhteliselt lihtne – teha sai sama asja, lihtsalt suuremates kogustes.

Järgnenud globaalne majanduskrahh ja taastumine lõi aga kaardipaki segi. Nii on ilmnenud, et seni toiminud käigud enam endise tulemuslikkusega ei tööta. Kuigi välisnõudlus on viimastel kuudel näidanud tugevnemise märke, mille toel ka meie eksport on taas kasvamas, jääb edasine tõus mõõdukaks. Sisenõudlust on aga toitnud kiiresti kasvavad palgad. Käibed seisavad paigal, kasumid langevad. Selleks, et tootmisvõimekust hoida ja kasvatada, investeeringutest pääsu pole. Senine retsept aga kipub tootma mõru tulemust. Vaja on uutmoodi investeeringuid!

Loomulikult on ka täna ja nähtavas tulevikus küllalt olukordi, kus tootmisefektiivsust saab suurendada järk-järgult. Samuti leidub võimalusi senisele toodangule uusi turge võita. Võrreldes varasemaga on aga taolised võimalused ahtamad ning harvemad. Üha enam tuleb mõelda, kuidas teha asju uutmoodi, langetada kogu tootmisprotsessi või ka selle tulemit muutvaid strateegilisi otsuseid. See nõuab juhtidelt kõrget otsustuskvaliteeti, selget pikemaajalist visiooni ning kalkuleerivat meelt. Ning seejärel on vaja julgust, et plaanid teoks teha.
Tõenäoliselt saavad tõeliselt targad investeeringud olema küllalt suuremahulised, et sisse viia uuendused tootmisprotsessis, senisest oluliselt enam kasutusele võtta tehnoloogilisi võimalusi ning tööprotsesse kohati kardinaalselt muuta. Tasuvusaega saab mõõta aastates ning esialgu võivad uut moodi investeeringud kaasa tuua ka tagasilööke ja loodetust aeglasemat käivitumist. Alternatiivi paraku eriti pole, sest kasumid vähenevad ning kulu- ja konkurentsisurve ei kao.

Tarkade investeeringute finantseerimine

Tarkade investeeringute tegemine nõuab otsustamise kvaliteeti, visiooni ja lõpuks julgust ka finantseerijatelt. Pangad on lisaks laenajatele ka nii inimeste kui ettevõtete raha hoidjad. Seetõttu ei tohi pangad kunagi võtta liigseid riske, sh suurte ning ettevõtte tegevust oluliselt ümber korraldavate investeeringute finantseerimisel. Riskid on aga liigsed siis, kui investeeringu tulemused on raskesti mõistetavad või oodatava tulu eeldused ebarealistlikud. Otsustavaks saab ettevõtjate ja pankade usalduslik partnerlus, mille puhul mõlemad saavad aru teise osapoole vajadustest, võimalustest ja plaanide realistlikkusest. Sellisel juhul saame ka Eesti muutunud majandusolukorras ette võtta julgeid samme, et tagada uus kasv ning murda kasumite langev trend.