Ilutootjaid painutavad karmid reeglid

Leheruum saaks ammu otsa, kui hakata üles loetlema kõiki direktiive ja standardeid, mis Euroopa Liit on kehtestanud kosmeetikatoodetele. Eriti neile, milles tahetakse naturaalsust ja looduslähedust näidata. Parajalt pika nimekirja saaks ka sertifikaatidest, mida on vaja taotleda ja omada, et toote loodusest pärit komponente tunnustataks ka nii-öelda ametlikult või et tootja üldse tohiks nende sisalduse kohta infot välja käia. Aga ometi selle poole püüeldakse, sest looduslähedus on üldine trend nii üleilmses kui kodumaa kosmeetikatööstuses.

Kosmeetika on keemia ohutu pool

Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum märgib, et kuigi kosmeetika tootmine on tõepoolest keemiatööstuse nii-öelda ilusam pool, mis mõeldud inimeste heaolu parandamiseks ja enesetunde tõstmiseks, siis põhimõtteliselt on iga kreemi- või seebikeetmine ikkagi puhas keemia. Ka loodusest pärit tooraine ekstraheeritakse lõpuks mingi keemilise protsessi kaudu tootesse. Kusjuures jutt sajaprotsendilisest looduskosmeetikast võib olla müügimeeste suitsukatteks, aga tegelikult ei saa sellist toodet olemas olla. Täiel määral looduslik kosmeetika oleks näiteks see, kui keegi murrab võilille ja määrib selle varrest imbuva mahla omale näo- või käenahale. Seda võib teha igaüks, aga vaid omal vastutusel ning tööstusega ei ole sellisel „kosmeetilisel protseduuril“ midagi pistmist. Seega ei saa me kosmeetikast rääkides üle ega ümber keemiast ja keemilistest protsessidest.

„Paljud tootjad defineerivad ennast loodustoodete valmistajateks, kuigi ametlikult sellist määratlust nagu „loodus“ olemas ei ole,“ ütleb Meybaum. „On natural ja organic, kusjuures neid ei saa meelevaldselt looduslikuks tõlkides tootele suvaliselt omistada. Aga kahtlemata on looduslikkus müügiargument, aga et seda kasutada ning tõendada, kui suur osa tootest on looduslikku päritolu, peab sel konkreetsel tootel olema vastav sertifikaat.“
Eestis on sellised sertifikaadid olemas ettevõtete Eurobio Lab ja Joik toodetel.

Esimese liigituse alla kuulub valdav osa nn looduslikke kosmeetikatooteid, mille koostises mingi osa, tavaliselt paar-kolm protsenti, on looduslikku või taimset päritolu.

Orgaanilisi tooteid on vähem. Need peavad olema sada protsenti looduslikud ja koostisosad peavad pärinema sertifitseeritud korjekohast. Seega meie oludes saaks seda nimetust kanda ehk vaid vannimuda või põhiosas turbast tehtud näomaskid.

Samas pole keemia iseenesest midagi hirmuäratavat, sest koosneb ju kogu looduski lõppeks keemilistest protsessidest, mis on meid saatnud aegade algusest. Kui nii-öelda keemilised tooted on valmistatud ohututena ja kehtestatud reegleid järgides, siis pole nendes ka midagi põlgamisväärset.

Kosmeetikatööstuse kõige kandvam dogma ja postulaat ongi see, et kõik toodetu peab olema kasutajale ohutu. Tõsi, siis astuvad mängu ka iga inimese individuaalsed iseärasused, näiteks on kellelgi mõne aine vastu allergia. Seda peavad inimesed ühte või teist toodet kasutades ise teadma ja jälgima, aga üldine nõue on, et kosmeetikatoode ei tohi tekitada kellelegi tervisekahjustusi.

Looduslikkus peab olema tõestatud

Samas võib kosmeetikatoodetest leida vägagi keemilisi osiseid. Nii kasutatakse näiteks juuksevärvide valmistamisel põlevkiviõli tootmisel tekkivatest fenoolvetest eraldatavat 2,5-dimetüülresortsiini, vaheprodukti, mida muuhulgas saab kasutada ka kosmeetikatööstuses. Ka siis, kui meil on nõgesešampoon, ei satu see nõges sinna otse kusagilt kraavipervelt, vaid tootesse lisatakse spetsiaalselt toodetud nõgeseekstrakti. Sama lugu on meekreemide, männiokka vedelseepide, aaloeihupiimade ja kõige muuga.

Hallar Meybaum on seda meelt, et kosmeetikatööstus on hästi reguleeritud. Kusjuures seda valdkonda Eestis reguleeriv Euroopa Liidu kosmeetikamäärus rakendub ühtemoodi nii looduslikele kui sünteetilistele toodetele ja nende komponentidele.

„Tegelikult on antud väga selged piirid, millised komponendid, sh toimeained, on kosmeetikas lubatud ja millised keelatud. Samamoodi on reguleeritud, mida võib tootetutvustusse kirjutada. Näiteks ei tohi kosmeetikatootele omistada raviomadusi, tootearenduses on keelatud loomkatsed ja lõppude lõpuks peamine reegel on see, et toode peab olema ohutu tervisele,“ kirjeldab ta.

Lisaks peavad kosmeetikatootjad järgima head tootmistava, et vältida toodete bakteriaalset saastumist, nõuded on toodete märgistamisele, tooraine tarneahelale ja muudele tegevustele.

87 aastat tagasi asutati Eesti vanim kosmeetikafirma Orto.

Üldse võib Eestis kokku lugeda kuni poolsada ettevõtet, mis liigituvad kosmeetikatootjate hulka. Eesti vanima, 87 aasta eest asutatud kosmeetika ja kodukeemia tootja Orto juhatuse liige Mari Pikk, kes Orto juhina on ametis küll alles selle aasta algusest, ent ettevõttega seotud juba pikki aastaid, ütleb, et ettevõtet on läbi heitlike aegade aidanud vee peal hoida aastatega väljakujunenud traditsioonilised tooted ja järjekindlus. Tema sõnul on omaaegsest 800 töötajaga suurtootjast, mille toodang veeres vagunite kaupa laiali üle terve suure nõukogudemaa, pärast 1990-ndate algusaega läbielatud kolossaalset tootmis- ja müügimahtude langust saanud tänaseks kompaktne mõnusa väikese töötajaskonnaga ettevõte, mille põhiline koduturg on siinsamas Eestis. Vähemalt esialgu.

Orto kui kodumaise ilutoodangu lipulaev

Pikk räägib, et vanemad inimesed ajavad Ortot siiamaani segamine kunagise Floraga, ehkki Orto ei tooda enam ammu pesupulbrit ja Florast on saanud hoopis Mayeri. Orto tugevuseks ja kestvuse peamiseks garantiiks peab ta aga head hinna ja kvaliteedi suhet.

Miks paljud kadusid, aga Orto jäi, on takkajärgi keeruline hinnata. Peamine oli Mari Pika hinnangul see, et Orto tooted oli tarbijatele sobivad ja südamelähedased, oli nõudlus ja samas ka mitmekesine valik. Õigel ajal tehtud strateegilised otsused tootmise ümberkujundamisel tõid kaasa mõnest tootmisharust loobumise, näiteks klaasplast või sünteesiosakond, millel enam nii suurt turgu ei olnud.

Just tänavu vahetati Ortos välja viimased vanad seadmed, kosmeetikatootmise osas toimus see juba 1990-ndate aastate keskel kohe pärast erastamist. Põhiline kosmeetika- ja kehahooldusvahendite tootmine toimub homogenisaatoris, mida kõlava nimega võib kutsuda ka reaktoriks. Sisuliselt tähendab see suurt anumat, milles näiteks valmivat kreemi saab kuumutada, erineva kiirusega segada, homogeniseerida ja kasutada selle kõige juures vaakumkeskkonda. Kogu kosmeetika tootmine toimubki suletud süsteemis kaitstuna väliskeskkonnas leiduvate bakterite eest. Mari Pikk ütleb, et kuigi järjest enam pööratakse tähelepanu tootearendusele, on Orto kosmeetika ja kodupuhastusvahendite sortimendis ka selliseid, mis püsinud aastakümneid sisuliselt nii, nagu need omal ajal välja töötati. Nii tähistas alles hiljuti oma 55. sünnipäeva kakaovõid ja looduslikke õlisid sisaldav päevituskreem. Kaua on tootmises püsinud hooldavad ja kaitsvad kätekreemid ja värskendav jalakreem, samuti happeline fajansspindade puhastusvahend Sanit, mis valmistatud veel omaaegsete GOST-retseptide järgi ja kingakreem Viks.

„Eks ka nende koostisained on muutunud ajakohasemaks. Põhimõtteliselt on aga tegemist ikkagi vanade ja heade toodetega, millel pikk ning väärikas ajalugu. Inimesed on neid harjunud kasutama ja naudivad seda ka praegu,“ tõdeb Mari Pikk. „Samas juurutame pidevalt uusi tooteid. Kosmeetika vallas võib pöördeliseks pidada kaubamärgi Puhas Loodus väljatöötamist. Esimesed šampoonid ja palsamid tulid selle kaubamärgi all välja 1998. aastal.“

Tooraine tarneahel on kontrolli all

Seega on ka Orto tootearenduses kindel suund toodete sidumisel loodusläheduse ja keskkonnahoiuga. Pikk selgitab, et tänapäeval saab toorainet hankida väga suure toodete ja tootjate valiku seast. Kusjuures tootearendajate käsutuses on ka toormaterjali testimise ja kliiniliste uuringute tulemusi. Ka tooraine päritolumaad on erinevad, valdavalt tuleb see küll Euroopa vahendajatelt, aga toimeained võivad pärineda nii Aafrikast, Brasiiliast kui Aasiast. Ja kuna Läti kosmeetikatööstus on Eesti omast üksjagu suuremahulisem, siis on neil olemas ka võimas ekstraktitehas, mille toodangut kasutab ka Orto.

Mis toorainesse ja sellest tulenevat ka toodangu looduslikkusesse puutub, siis Mari Pika sõnul saab toota näiteks täielikult looduslikel õlidel või vahadel põhinevaid õlisegusid või huulepalsameid. Kui aga mängu tuleb vesi, nagu kreemides või šampoonides, on saastumise oht suur. Seetõttu on vaja koostisesse kaasata ka säilitusained.

„Toodete koostises on nii looduslikke kui looduslikku päritolu aineid, aga viimased läbivad enne nii-öelda päris tooteks saamist teatud keemilised protsessid, et sellest näiteks vahutav pesuaine saada,“ kirjeldab Pikk. „Selle üle, et kõik oleks korrektne, käib tihe kontroll. Toorainet valime väga tähelepanelikult. Jälgime, et kõigel oleks päritolusertifikaat olemas ja muud nõuded täidetud. Iga partii läbib põhjaliku kvaliteedikontrolli, sh mikrobioloogilise analüüsi, tootmisprotsessist jääb maha kirjeldus.“ Pikk räägib, et palmiõli Orto otseselt ei kasuta, aga kahtlemata võib palmiõli, eelkõige aga palmituumaõli olla mitmete aluskomponentide tooraineks.

„Juba aastaid tagasi on Orto võtnud suuna, et tellitakse vaid selliseid palmiõlil põhinevaid komponente, millel RSPO (Roundtable on Sustainable Palm Oil, jätkusuutliku palmiõli ümarlaud – toim) sertifikaat. See tagab, et õli pärineb istandustest, kus tootmise ja transpordi tarneahel on korraldatud vastutustundlikult ning selle kõigega ei koormata ülemäära keskkonda,“ kinnitab ta.

Kuigi tootevalik on juba praegu üsna suur, ei tee Pikk sellest numbrit. Ta kinnitab, et pigem soovitakse seda veelgi laiendada. „Eestimaa loodus inspireerib meid Puhta Looduse kaubamärgi tooteid edasi arendama. Selle kaudu me eristume globaalsetest massmarketi brändidest, mis on igas kaupluses üle maailma suhteliselt sarnased,“ räägib ta. „Uute seadmete ja tehnoloogiate kasutuselevõtt laiendab meie võimalusi nii tootmismahtude kui erinevat tüüpi toodete valmistamise osas, avardades ühtlasi ka võimalusi uute turgude poole vaadata.“

Hea teada

Kosmeetikatoodete koostisainete rahvusvaheline loetelu – INCI

• INCI (International Nomenclature Cosmetic Ingredients) tähendab rahvusvaheliselt ühtset ainete nimekirja, mis võivad sellistes toodetes sisalduda.
• Kõigi kosmeetikatoodete koos-tisained on loetletud vastavalt nende sisalduse suurusele kahanevas järjekorras.
• Kosmeetikatoote koostisaine nimetus tuleb anda INCI järgi.
• Kosmeetikatoote peab märgistama tootja või tema volitatud esindaja, kes vastutab ka esitatud teabe õigsuse eest.
• Importija või hulgimüüja peavad tagama, et turule lastavad kosmeetikatooted on märgistatud käesoleva määruse kohaselt.
• INCI nimetus on toodud veebipaigas https://www.riigiteataja.ee/akt/95205 („Kosmeetikatoodete koostisainete nimekiri ja ühine nomenklatuur”).
• Loodusliku päritolu % = (toote kaal – mittelooduslikku päritolu aine kaal – naftakeemiatööstuse koostisainete kaal / kõikide koostisosade üldkaal) x 100.
• Standard ISO 16128-1:2016 annab juhendi looduslike ja mahepõllumajanduslike koostisosade ja kosmeetikatoodete määratlemiseks.
• Standard ISO 16128-2:2017 annab tehnilised juhised looduslike ja mahepõllumajanduslike koostisosade ja toodete iseloomustamiseks.
  Allikad: Riigi Teataja, Dermosil, Eurobio Lab