Keemiatööstus on sektor, milletaolisest iga tööstuspoliitika kavandaja unistab.
Kapitali- ja teadmistemahukas, teeb tihedalt koostööd teadlaste ja ülikoolidega, maksab üle keskmise palka. Rohkem kui 60 protsenti toodangust läheb ekspordiks. Lisaks pakub keemiatööstus tööd äärealal, kus sotsiaalsed probleemid üle pea ähvardavad kasvada – üle poole Eesti keemiatööstusest paikneb Ida-Virumaal. Üsna täpselt sellistele tingimustele peaks vastama üks majandusharu, mida eelisarendada.
Seda arvutuskäiku raskendab märgatavalt asjaolu, et tegutseme maailmajaos, kus kehtivad ühed rangemad keskkonnanõuded, mille tulevikust paistavad ainult edasise karmistumise märgid.
Suurem kulu
Ettevõtjale tähendavad keskkonnanõuded arvatagi suuremat kulu. Tuleb vaadata kriitilise pilguga üle toorained ja need vajadusel välja vahetada selliste vastu, mis vähem loodust saastavad ning tõenäoliselt on kallimad. Tuleb oma tegemisi rohkem dokumenteerida, et vajadusel tõendada kõigile nõuetele vastamist. Tuleb oma jäätmete eest rohkem hoolt kanda.
Arvata võiks, et näiteks energiasääst annab võimalusi kulusid kokku hoida, ent vähemalt lühemas vaates tähendab see pahatihti lisakulutusi, et vanemad, kuigi sageli endiselt täiesti töökorras ja kasutuskõlblikud seadmed uuemate ning kokkuhoidlikumate vastu välja vahetada.
Kõik see asetab taas küsimärgi alla ühe nendest valdkondadest, milles eestlaste teadmised on vaieldamatult maailma tipus – põlevkivitööstuse. Nagu TööstusESTi 2019 oktoobrinumbri ajalooülevaatest lugeda saab, on keemiatööstuse tulevik juba varemgi mitu korda päris kahtlane tundunud. Eks näis, mis saab nüüd, kui EL keskkonnanõuete pöidlakruvisid aina rohkem pingule keerab.
Kus on mõistlik piir?
Eks siin võib muidugi küsida, kus jookseb mõistlik piir keskkonnakaitse ja ettevõtluse huvide vahel. Optimistliku meelega inimene vastaks aga ilmselt midagi sellist, et valida on kahe riski vahel. Üks risk on see, et kulutame mõttetult palju raha ümbritseva keskkonna puhtamana hoidmiseks. Teine aga see, et maailma tabab kliimakatastroof. Ja selle peale küsiks ta muidugi kohe rõõmsameelselt, et kas selline valik on tõepoolest kellelegi keeruline?
Pessimist kostaks selle peale nagu Mihkel Mutt oktoobri esimesel päeval Postimehes: ükskord tuleb kliimakatastroof niikuinii, see on juba inimloomusesse sisse kirjutatud.
Selle peale tuleb mul mõistagi – ma ei oska enam aimatagi, mitmendat korda – tahtmine tsiteerida USA majandusajaloolast David Landest, kelle teose „The Wealth and Poverty of Nations“ („Rahvaste rikkus ja vaesus“) eelviimane lõik lõpeb sõnadega: „Haritud, avara pilguga optimism tasub ära; pessimism suudab pakkuda vaid õõnsa lohutuse, et sul oli õigus.“
Millega tasub arvestada ka ettevõtjatel. Optimistid viivad maailma edasi, sest nad on positiivsed. Pessimistid lihtsalt torisevad nurgas selle üle, kuhu need nagad nüüd jälle meid kõiki vedada püüavad. Seega tasub valmis olla, et optimistid keeravad nõuetele veel mitu vinti peale.
Ajakirja TööstusEST 2019. aasta oktoobrinumber on pühendatud keemiatööstusele – kõiki artikleid saab lugeda siit!
