Eestis toodavad paljud päikesest energiat – päikesepaneelid on uute majade küljes, paneele laotakse põldudele ja tehasehoonete katustele. Vaatamata energia lokaalse tootmise buumile ei pea eksperdid täielikku off-grid lahendust mõistlikuks.
Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor Jarek Kurnitski ütleb, et off-grid ehk mitte võrku ühendatud energialahendused on võimalikud, kuid nende järele on vajadus vaid juhtudel, kui elektrivõrk asub väga kaugel.
Selliseid lahendusi on tehtud saartele või väga eraldiseisvatele kinnistutele. Samas ei saa sellistelgi juhtudel ainult päikese või tuulega kogu aeg hakkama ja vajalik on ka väike generaator. Teine võimalus on kasutada generaatori asemel akupanka.
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Terje Talv nõustub, et päikesejaamade rajamise buum on toonud paljude inimeste mõttemaailma elektrivõrgust sõltumatuse teema. Kuid ka Talv on seisukohal, et täielikult off-grid lahendused ei ole Eestis vajalikud ja põhivõrk suudab väga edukalt kanda stabiilsuse tagamise funktsiooni. „Kui elektri salvestamise tehnoloogia areneb ja muutub taskukohaseks, siis muutub ka ise tootmine ja tarbimine aktuaalsemaks,“ leiab Talv.
Lokaalne energialahendus tasub võrku ühendada
Eesti Maaülikooli tehnikainstituudi energiavarustuse professor Andres Annuk ütleb, et elektrivõrk ongi lõpmatu mahutavusega energiasalvesti. Just seepärast ei peakski lokaalne energialahendus olema üldvõrgust eraldatud mikrovõrk, vaid võrku ühendatud lahendus, mis toimib põhimõttel: osta võrgust elektrienergiat nii vähe kui võimalik ja müü sinna nii palju kui võimalik.
„Kui soovime katkematut autonoomset energialahendust, siis võrreldes võrguühendusega ei muutu see kunagi kasumlikuks,“ hoiatab Annuk. Tema kinnitusel ei ole energia väiketootmise seadmed ilma subsiidiumiteta praegu tasuvad. Andres Annuk nendib, et ka koos subsiidiumitega on küsitavusi, kuna tänapäeval saab väikese päikesepargi omanik toetusest rohkem sissetulekut kui elektrienergia müügist.
Tuuleenergia on tasuvam, kuid mitte väiketuulikud
Jarek Kurnitski leiab siiski, et mõningatel juhtudel võib lokaalne energia võrguenergiast odavamaks muutuda. See on võimalik tuuleenergia puhul. Samas tähendab see tema sõnul siiski tuuleparke, mis oma loomult on tsentraalne elektritootmine.
Asustatud piirkondades ei ole aga tuuleenergia autonoomse lahendusena variant. Jarek Kurnitski selgitab, et tuulegeneraatori tootlikkus sõltub tuule kiiruse kuubist, mis tähendab, et generaator peab olema kõrgel, 100–150 meetrit. Väikeste tuulegeneraatoritega saaks ehk hakkama ainult rannikul või saartel, kus on hästi tuuline. Tavapärastele kruntidele tuuleenergia lahendused aga ei sobi.
Samale asjale juhib tähelepanu ka Annuk, kes ütleb, et väiketuulikutega (kuni 20 kW) ei saavutata päikesepaneelidest paremat tasuvusaega. Selle põhjuseks on asjaolu, et enamasti on väiketuulikud liiga madalate mastide otsas, mistõttu töötavad segatud tuulte piirkonnas ja ei saavuta lubatud toodangunumbreid.
Toetuse abil on tublisti päikeseparke ehitatud
Väiketuulikute tasuvusaega pikendavad ka kulud hooldusele, mida reeglina ise teha ei saa. Päikesepaneelidega on hoolduse probleem Annuki kinnitusel tunduvalt väiksem. Tema sõnul võib eramaja väikese päikeseenergiapargi puhul kujuneda tasuvusajaks umbes kaheksa aastat.
Tänu taastuvenergia toetusele on praegu palju päikeseparke loodud, kuid Jarek Kurnitski usub, et päikesepaneelide paigaldamine jätkub ka ilma toetuseta.
Põhjus on proosaline: nimelt on uutele hoonetele kehtestatud liginullenergia nõuded nii ranged, et ilma päikesepaneelideta ei suudeta neid nõudeid täita. „Praktiliselt kõigile uutele majadele pannakse päikesepaneelid,“ nendib Kurnitski.
Päikesepaneelidest olulisem hoone soojapidavus
„Päikesepaneelid on muutunud igamehelahenduseks neile, kes on kümneaastase tasuvusega nõus,“ ütleb Kurnitski, kuid soovitab neil, kes tahavad suurendada maja energiatõhusust, jätta taastuvenergiaga tegelemine viimaseks asjaks. Enne peavad paigas olema aknad, soojuspidavus, soojustagastusega ventilatsioon. Alles seejärel peaks valima kütteallika, mis ideaalis võiks olla taastuvenergiat kasutav maasoojuspump.
„Viimane etapp on paigaldada maja lõunapoolsele katusele päikesepaneelid,” annab Kurnitski väikeelamu omanikele nõu.
Kokkuvõttes võib öelda, et kõigepealt tuleb energiakasutust vähendada muude tehniliste vahenditega ja seejärel panna päikesepaneelidega punkt energiatõhususe projektile.
Andres Annukil on sarnane soovitus neile, kes üritavad lokaalse tootmisega ise oma hoone energiavajadusi katta. „Hoone peaks olema kindlasti vähemalt liginullenergia valmiduses või nullenergiahoone. Ilma selleta pole mõtet proovida,“ hoiatab ta.
Samuti soovitab ta alles jätta ühenduse elektrivõrguga. „Soovitan kasutada soojuspumpasid, eelistatult maasoojuspumpa, siis pole vaja päikeseparki või tuulikut suurelt üledimensioneerida,“ ütleb Andres Annuk. Kasutada võib ka õhk-õhk või õhk-vesi soojuspumpasid, mis annavad tema ütlusel vägagi tuntava efekti külmal ajal. Ahjud soovitab Annuk alles jätta, sest need osutuvad vajalikuks rikete või väga külmade ilmade ajal.
Eraisikutel soovitab Annuk päikesepargi rajamisel tasuvusele liiga palju tähelepanu mitte pöörata. Pigem peaks vaatama, kui suur on lubatav võrguühenduse võimsuse limiit ja kalkuleerima päikesepargi võimsuse selliselt, et ka talvekuudel oleksid arved n-ö negatiivsed.
„Tasuvusajale ei peaks keskenduma, vaid maksma päikesepargi ehituse eest nii ruttu kui võimalik. Kui investeering on täielikult makstud, siis saab tunda rõõmu väikesest lisasissetulekuallikast ja tasuta elektrist,“ soovitab ta.
Ettevõtted lasevad päikesejaamad ehitada teistel
Ettevõtetel soovitab Andres Annuk siiski tasuvusaega jälgida, samuti seda, kui palju suudetakse päikesepargiga katta ettevõtte energiatarbimist.
Üks võimalus on lasta hoone vabale katusepinnale ehitada päikesepark kellelgi teisel ja hakata ise pargi ehitanud ettevõttelt elektrit ostma. Sellega vabanetakse kuluka investeeringu tegemisest.
Hiljuti andis sellisest lahendusest teada Estanc, kes laseb Sunly Cityl oma tootmishoone katusele rajada 100 kW päikesepargi. Estancil õnnestub vähendada nii tehase elektrikulu kui ka CO2 jalajälge, ilma et nad ise päikesepaneelide tehnoloogiasse investeeriksid.
„Sunly City investeerib Estanci eest ning rajab oma kulu ja kirjadega päikeseelektrijaama koos otseliiniga, mis hakkab tehasele edastama võrgutasuvaba ja keskkonnasõbralikku elektrienergiat,“ kommenteeris Sunly City juht Priit Lepasepp pressiteate vahendusel. Uus päikesepark võimaldab tehase töös säästa 54 tonni CO2 aastas. Estanci tegevjuhi Priit Haldna väitel säästab Estanc tänu väiksemale elektrikulule ja elektrihinna fikseerimisele ligikaudu 6000 eurot aastas.
Riigi tugi ja parem tasuvusaeg annaks veelgi hoogu juurde
Terje Talve hinnangul on võimalik lokaalsele energiatootmisele veel hoogu juurde anda: see on harjumuste ja inimeste järjepideva koolitamise ning juhendamise küsimus. Talve sõnul ei ole lokaalne energiatootmine riiklikult veel sedavõrd propageeritud kui näiteks hoonete soojustamine. „Kindlasti oleks mõistlik, kui riik võtaks selge suuna ja toetaks mõnel perioodil hoonete soojustamise kõrval ka lokaalsete energiatootmise lahenduste väljatöötamist,“ leiab ta. „Selliselt tagatakse lokaalse energiatootmise iseenesestmõistetavus, nagu on tänaseks riigi hea töö tulemusena tagatud hoonete soojustamise iseenesestmõistetavus,“ ütleb Talv.
Selles, kas lokaalne energiatootmine muutub massidele taskukohaseks, on Andres Annuki sõnul määrav elektrienergia hind. Päikesepaneelide ja väiketuulikute hinnad langevad aeglaselt, kuid nende mõju taskukohasusele on väike.
„Hinnanguliselt arvan, et kui elektrienergia hind tõuseb koos kõigi maksudega, sh võrgutasuga üle 0,2 €/kWh, siis muutub päikesepaneelide ja väiketuulikute tasuvusaeg mõistlikuks,“ resümeerib Annuk. Lokaalse energiatootmise mõistlikuks tasuvusajaks laiemale elanikkonnale peab Annuk ilma toetusteta neli kuni viis aastat ja see aeg võib tema ütlusel saabuda juba aastail 2027–2028. „Kuid mitte kunagi ei saa väikeenergia tootmisseadmete ehitamine väga kasumlikuks,“ rõhutab ta.
Kas Eestis on võimalik lokaalseks energiatootmiseks kasutada ainult tuult?
Terje Talv, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht
Kui küsida, kas meil on piisavalt potentsiaali, et katta kogu Eesti energiavajadus tuuleenergiast, siis meretuuleparke rajades on see täielikult võimalik. Võttes tänapäevase tehnoloogia ja Läänemeres sobivad alad, siis on meil võimalik püstitada tuulepargid, mis ei kata ainult meie riigi vajadusi, vaid võimaldavad rohelist elektrit ka eksportida.
Meretuulepargid on märkimisväärselt stabiilsemad energiatootjad kui maismaatuulepargid. Kuna praegu Eestis ühtegi meretuuleparki ei ole, siis ei ole meil ka täpset kogemust, kui stabiilse energiatootmisega saaks arvestada.
Seetõttu on vaja arendada kahte suunda: suurendada energia salvestamise võimalusi ja kaaluda variante, kus väga odava elektrihinna korral saaks kasutada vesinikku. Kui tuuleenergiast vesinikku toota, siis peaks tegemist olema lõpptootega ehk kütusega, mida saaks kasutada tööstuses või transpordis.
Kokkuvõttes on Eestis võimalik esmase energiaallikana kasutada tuuleenergiat ja hübriidseid salvestustehnoloogiaid.
