Elame suurte muutuste keerises, ise veel täpselt adumata, mida tulevik toob kodanikule, ettevõttele ja regulaatorile ehk valitsusele. Käimas on neljas tööstusrevolutsioon, mille käigus inimesed asendatakse robotitega.
Euroopa Liit on roheleppe kinnitanud, muutumaks 2050. aastal kliimaneutraalseks. COVID-19 on inimeste tavaelu muutnud teadmata ajaks, ettevõtete tarneahelad on katkenud või ümber kujunemas. Muutustega kaasneb teadmatus, samas ka väljakutsed. Tark ei torma, vaid valib väljakutse, rumal aga elab teadmatuses.
Otsuseid määravad emotsioonid
Eesti on maailmameister CO2 heitmete vähendamises, kuid suure süüdlasena nõutakse hääleka vähemuse poolt põlevkivi kasutamise lõpetamist.
Eesti arusaamine rohepöördest energeetikas erineb ülejäänud Euroopa omast ja on populistlik. Või miks me ei suuda oma metsa majandada selliselt, et osapooled leiaksid kompromissi? Keskkonnaprobleemide lahendusena jutlustatakse tehnoloogiatest, mida pole veel olemas, need on heal juhul vaid katsetusfaasis. Kas tõesti muutuste tuules unustatakse talupojatarkus, et vanasse kaevu ei sülitata enne, kui uus on valmis? Uut aga ehitada ei saa, sest minu tagaaeda ükski tehas ei kõlba.
Eesti majandusel ei ole tänu tugevale töötleva tööstuse sektorile koroonakriisis halvasti läinud – tööstus ei ole ekspordivõimet ega töökohti kaotanud. Vastupidi, turunõudlust ei suudeta täita ja uusi töötajaid tuleb tikutulega otsida. Eestis on liiga vähe kõrgtehnoloogilistel töökohtadel nõutavate oskustega inimesi. OSKA viimane uuring toob välja, et töötlevas tööstuses jääb puudu 2/3 inseneridest. Meie teadlased on maailmatasemel, kuid ellujäämiseks on neil vaja olla n-ö projektipõhised. 1% SKP-st teaduse rahastuseks ei ole veel tööstusele efekti avaldanud.
Kui kauaks jätkub jaksu olukorras, kus ametnikud üha enam määravad, kui palju maksab tööstusele tööjõud, energia ja keskkonna kasutamine. Saastaja maksab printsiip on kui elastomeer, venib katkemiseni.
Miks ei tule Eestisse enam märkimisväärseid investeeringuid? Vaatame otsa teiste riikide tööjõu ja energia maksustamise poliitikale ja ongi vastus käes. Ametnikud otsustasid, et ettevõtete tehnoloogiate ehk „kola” ostmist ei toetata struktuurifondidest. Murdumatu on arusaam, et ainult digitaliseerimine tõstab tootlikkust.
Enamik euroliidu riike on ettevõtete kriisist väljumise toetusprojektid Euroopa Komisjonile kooskõlastuseks esitanud. Meie omad alles valmivad. Kabinetivaikuses? Toetused on üldiselt küll saatanast, süvendades õpitud abitust, aga kui neid rakendavad teised EL-i riigid, siis pole meilgi alternatiivi. Rikkaks saamist on ju lihtne maksustada, aga nii jäämegi popsideks.
Kemikaalidel oluline roll
Mina näiteks kodanikuna ei tea, kui palju roheleppest tulenev kliimaneutraalsus aastaks 2050 mulle maksma läheb? Ei ütlemine fossiilkütustele praeguses kontekstis tähendab elukvaliteedi üleüldist langust. Ka see tuleb ühiskonnas lahti rääkida, et inimesed oleksid valmis eluspüsimise eest rohkem panustama (loe: maksma).
Alustuseks tuleb loobuda sisepõlemismootoritest, siis kasutama soojas püsimiseks ainult taastuvenergiat, järgmisena kaotama toitumissedelist kõik loomne ja parema tervise nimel loobuma ka tänase heaolu loonud kemikaalide kasutamisest. Või vastupidises järjekorras, suuremat vahet pole. Oleme valmis?
Samas, keemiata poleks kaasaegne ravimitööstus saavutanud seda kõrget taset, mis meil nüüd on pandeemiaga võideldes. Kemikaalid on taganud puhtad pinnad ja ohutu tootmise. Küll aga sigineb olematu järelevalve tõttu turule ettevõtteid, kes kiire kasumi nimel müüvad tundmatuid tervist ohustavaid vedelikke, viies sellega alla kasuliku keemia maine.
Eesti riik, poliitikud ja ametnikud peaks aru saama, et traditsioonilist tööstust ei tohi rohepesuveega välja visata.
