Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) lõi kevadel oma ridadesse uue ametikoha – majandusarengu osakonda loodi tööstusvaldkonna juhi koht ning konkursi kaudu palgati sinna varem kaitseministeeriumis ja erasektori tootmise ja logistika küsimustega tegelenud Andri Haran.
Tõele au andes oodati tööstusringkondades juba ammu, et valitsusasutustes tekiks ametimees, kes ka otseselt ja konkreetselt just töösturite probleemidega tegelema hakkaks. Siiani oli põhjust nii mõnelgi nimekal ettevõtjal ametkonnale ette heita, et valitsuse ja tööstussektori vahel ei toimu mitte dialoog, vaid seadusandja poolne monoloog teemal, mida tohib ja mida mitte. Ehk siis pigem käskude ja keeldude vormis, mitte arutelude ja läbirääkimiste kujul.
Nüüd kinnitavad asjaosalised, nii erialaliitudest kui ministeeriumist, et uue ametikoha loomise järel see dialoog ikkagi tekib ning ka töösturite hääl hakkab võimukoridorides valjemini kajama.
Nüüdseks peaaegu pool aastat ametis olnud Andri Harani on tööstus n-ö omamehelikult vastu võtnud. Ja miks ka ei peaks, sest Haran on varem tootmisettevõtte elu-olu lähendalt nuusutanud, osa tema karjäärist möödus õhuväes, kus ta tegeles lennuvälja logistikaga, vahepeal olnud erasektoris masinaehitusega tegelenud ettevõttes ostu- ja logistikajuht, seejärel kaitseministeeriumis, kus ta tegeles kaitsetööstuse ja hangete valdkonnaga ning edasi jätkus tema karjäär kolme aasta jooksul Milrem Roboticsi ja Milworksi tarneahelajuhina. Just sealt ta MKM-i tuligi.
Kas senine monoloog muutub nüüd dialoogiks?
Ma usun, et see dialoog on juba tekkinud. Oleme erialaliitude esindajatega kohtunud kolm-neli korda ning alustanud uue tööstuspoliitika loomist. Käivad arutelud, kuidas edasi tahame minna – nii vormiliselt kui sisuliselt. Teisalt oleme juba rääkinud ka igapäevastest küsimustest, näiteks rohepööre või toetusmeetmed. Seega koostöövorm hakkab paika loksuma ja ma ei saa küll praegu öelda, et suhtlemisel ettevõtete või liitudega oleks mingeid murekohti. Kõik saavad aru, et meil on hästi palju vaja koos ära teha.
Kui palju ühest ministeeriumi ametnikust üldse sõltub tööstussektori areng ja selle suunamine?
Eks hästi palju oleneb sellest, kust sa tuled. Kui ametnikul on selle valdkonna, mida ta koordineerib, taust tuttav, siis ühest küljest ta mõistab sektori spetsiifilisi vajadusi paremini, teisalt tekib ilmselt ka tööstuse poolelt usaldus lihtsamini. Minu senine töö on küll pikemalt kulgenud avalikus sektoris, ent kokkupuude n-ö reaalse tööstusega on olnud ka kogu aeg olemas. Räägime ühte keelt. See, mida MKM-i tööstusvaldkonna juhilt oodatakse, on selgelt olla vahelüli riigi ja erasektori vahel. Ühest küljest peab see olema inimene, kes toob tööstuse soovid ja mured ministri lauale, teiselt poolt siis edastaks riigi ootused tööstussektorini.
Aga lõpuks ikkagi otsustavad arengute üle poliitikud?
Jah, poliitiline tasand otsustab üsna palju, aga julgen kinnitada, et praegune ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt ja majandusarengu asekantsler Sille Kraam on kindlasti laua taga, kui me hakkame tööstusest rääkima. Tööstuse teemad on laual, see pole mingi teisejärguline asi ja kuna seda ministeeriumis mõistetakse, siis seda lihtsam on minul oma tööd teha.
Kas kunagi loodud ja siis vaikusesse mattunud tööstuse arengukava ja nn tööstuspoliitika roheline raamat saavad nüüd uue hingamise?
Jah. Oleme jõudnud oma otsustes niikaugele, et teeme täiesti uue dokumendi. Vanal kujul jääb see kõrvale, võtame sealt ilmselt üle asju, mis on relevantsed ja head, aga formaadi teeme ümber, sest elu on sedavõrd palju edasi läinud. Ka see protsess käib koos erialaliitudega, et saaksime dokumendi, mis annaks nii riigile kui tööstussektorile kindla fookuse järgmiseks 10–15 aastaks – millele keskendume, mida teeme ning mida saavutada tahame.”
Kas erialaliidud on tugev partner sellist põhjapanevat arengukava välja töötama?
Praegu on mul nimekirjas üle 20 erialaliidu. Mõni neist on väga tugev ja aktiivne, mõni on nõrgemas positsioonis ning seda kasvõi sellepärast, et tal on kas ressurssi vähe kõikide teemadega tegelemiseks või pole tal oma ettevõtete toetust. Samas näen ma riigi partnerina eelkõige just erialaliitusid. Arvestades, et Eesti tööstussektor koosneb umbes 7500 ettevõttest, siis tahes tahtmata ei jõua nende kõikidega ükshaaval tegeleda.
Pealegi on suur hulk teemasid, millega riik peab tegelema, tööstusvaldkondade ülesed. Erialaliidu ülesanne on tuua oma ettevõtete seisukohad riigi n-ö palge ette ja viia info otsuste kohta ettevõteteni. Selleks aga peaks liit olema tugev ja võimekas. On erialaliite, kus ametis vaid üks inimene, kes püüab kõigega hakkama saada, aga ilmselgelt käib töö maht tal üle jõu, on selliseid, kus on kolm või neli inimest. Ja on näha, et kus inimesi rohkem, seal suudetakse oma sektori ettevõtete tegemisi rohkem väärtustada.
See sõltub ka ilmselt võimekate ettevõtete arvust selles sektoris?
Enamikes tööstussektorites on tugevad ettevõtted olemas, pigem saab määravaks nende motivatsioon oma erialaliitu toetades valdkonnas n-ö kasutegurit suurendada.
Tihtilugu võib ettevõtetel tekkida küsimus, et milline see kasutegur siis on, mida liitu kuulumine talle annab. Aga vaadates, kuidas tugevad erialaliidud toimivad, siis ilmneb, et see väärtuspakkumine on selgelt olemas.
Millised on kõige pakilisemad probleemid, mis praegu tööstust kammitsevad?
Tööstuses on selline huvitav asi, et kui laiemalt justkui pööratakse palju tähelepanu digi- ja rohepöördele ning innovatsioonile, aga kui rääkida erialaliitude inimestega, siis tööstusfirmade murekohad on tegelikult natukene teistsugused. Need on n-ö igapäevased mured, millest esikohal on tööjõuprobleem. Kes siis töö ära teeb?
Samas on selgelt näha, et kogu tööstussektor ja iga ettevõte eraldi tahavad kasvada ja areneda, ent pole piisavalt tööjõudu, mida iga laienemine ju vajab.
Siit jõuame edasi hariduseni – tööstuse vaates see hariduse väljund, mis meil praegu on kasutada, ei vasta tööturu ootustele. Mitte ainult kutsekoolide, vaid ka kõrgkoolide insenerihariduse osas. Tegelikult kogu tehnilise hariduse ülesehitus vajab muutust, pealegi tuleb koolidest välja märksa vähem inimesi, kui ettevõtted vajaksid. Aga selles osas on haridus- ja teadusministeeriumiga esmased mõtted ja lahendused ka töös.
Ja siis veel kogu ettevõtlussektori igapäevased mureteemad – maksukeskkond, energiahind jmt.
Kuidas tööstus avalikkuse silmis paistab? Ehk siis tootmisettevõtete maine, mis tihtilugu kipub olema selline, et saastav, mürarikas ja parem, kui minu lähikonnas seda ei oleks.
Tööstuse nähtavus väljapoole on tõepoolest asi, millega peab samuti tegelema. See imago on paraku jah selline, et tööstus on mingi vana ja kulunud, must ja räpane ning üldsegi mitte põnev tegevusala. Samas kõik, kes on mõnes kaasaegses tootmisettevõttes käinud, on avastanud sealt robotid, arvutid, puhtuse ja korra.
Kui arenemisvõimelised on ettevõtted seesmiselt, on neis potentsiaali tormiliselt kulgeva ajaga kaasas käia?
Uusi väljakutseid tuleb tõesti iga päev, mistõttu üks teema, mida edendada tuleb, on koostöö teadus-arendusvaldkonnas. Ettevõtete koostöö ülikoolide ja teadusasutustega, näiteks mis puudutab tootearendust. Pole midagi imestada, kui firmades jääb sellealasest kompetentsist puudu. Mudeli väljatöötamine, mis koostööd aitaks edukalt ja kestvalt toimimas hoida, on üks väljakutse, mis tööstussektorit ees ootab. Ma olen aru saanud, et ettevõtted vajavad teaduse tuge nii praktilise tootearenduse osas kui ka tehnoloogiate testimise vaates. Teadusuuringud võivad olla küll huvitavad, aga nende kasu ilmneb pikas perspektiivis, samas on firmadel vaja ka päevaprobleeme lahendada.
Lisaks siis veel euroliidust lähtuvad digipööre, rohepööre, energiatõhusus ja kliimaneutraalsus?
Me peame nendega tegelema ja need eesmärgid ellu viima. Digipöördega pole eriti küsimust – kõik saavad aru, et automatiseerimine ja digitaliseerimine aitavad luua lisandväärtust ning on konkurentsis ellujäämiseks möödapääsmatud. Siin jõuame taas kompetentside juurde – ettevõttes peavad olema oskustega inimesed, kes neid pöördeid tulemuslikult ellu viivad.
Rohepöördega on mure suurem, kuna nn roheteadlikkus kipub ettevõtetes olema kesine. Keskkonnaspetsialiste, kes oskavad CO-arvestust teha, meil on, aga problemaatiline on keskkonnateema sidumine konkreetselt ettevõtte majandamisega. Selle alla kuulub rohetehnoloogiate rakendamine, oma jäätmete parem käitlemine, üldse jäätmetekke vähendamine, tootmisprotsessi ümberkujundamine nii, et tootmisjääke saaks efektiivsemalt ära kasutada, ringmajandus – need arengud jäävad selgelt kompetentside nappuse taha. Seda nii juhtide kui oskustööliste osas. Tahtmist on, aga ei osata kuskilt otsast peale hakata.
Rohepöörde vajalikkusest ettevõtte enda seisukohast ei saada aru?
Absoluutselt, rohepöörde väärtuspakkumine on praegu veel paljudele segadust ja küsimärke tekitav uus teema. Ettevõtja, kes on oma tegemistega faasis, et iga päev tuleb vaeva näha sõna otseses mõttes ellujäämisega, ei suuda roheteemat enda argipäevamurede sekka paigutada. Ent vaadates, mis ümberringi toimub, ei saa me sellest üle ega ümber. Kasvõi põhimõtted, mida pangad laenu andmisel järgivad – n-ö rohelised elemendid peavad olema firma äriplaanis sees, välismaine klient nõuab neid samuti. Seega viie-kümne aasta perspektiivis on need muutused paratamatult tarvis sisse viia. See juhtub niikuinii, isegi, kui ettevõttel ärilises mõttes seda igapäevaselt praegu vaja ei ole.
Sellega on otseselt seotud ka tootmisettevõtete ekspordivõimekus. Eksport aga on ju iga tootja eesmärk?
Kui arvestame, et eelmisel aastal läks Eesti firmade eksporttoodangust 75% Euroopa ja 10% USA turule, mis tähendab, et 85% meie toodangust läheb turule, mis on juba praegu keskkonnateadlik ja -nõudlik, siis pole midagi teha, me peame sellega kaasa minema ja rohepöördega tegelema.
Eesti ettevõtted on ju valdavalt väikesed ja nende võimekus panustada sinna, kust otsest kasu esialgu veel ei paista, nigelavõitu?
Aga kui seda eesmärgiks ei sea, sellega tegelemiseks valmis ei ole, siis jääbki ettevõte tegelema vaid n-ö oma viimase otsa tootearendusega või allhanke tegija paremal juhul oma tööprotsesside arendamisega. Ja lõpuks võib olla juba hilja muutuseid ellu viia, kuna konkurendid on kiiremini tegutsenud.
Ettevõtjad ootavad, et senisest rohkem teadusraha tuleks rakenduslikesse uuringutesse ehk neile n-ö igapäevaselt vajalikku teadusesse?
Esimesed arengud selles osas on täna juba toimunud. EAS käivitas eraldi rakendusuuringute programmi, mille kaudu saab raha taotleda just erinevate rakendusuuringute läbiviimiseks. Mulle tundub praegu, et riik liigub igasuguste raha jagamise meetoditega ettevõtluse kesksuse poole. Kõikides osapooltes tekkib vähehaaval arusaamine, et sinna, kust raha tegelikult tuleb, peab ka toetustena panustama.
Kuidas see teadmine ka massidesse viia, välistamaks kasvõi praegu iga uue tootmise rajamise plaaniga juba eos kaasnevat „mitte-minu-tagahoovis” efekti?
See haakub tööstuse nähtavuse ja avatuse parandamisega. Meil on muuhulgas plaanis välja töötada kindel plaan, kuidas tööstuse teadlikkust avalikkuse silmis tõsta, seda justnimelt massidesse viia. Praegu veel täpselt ei tea, kuidas seda teha, aga me mõtleme selle välja. Kõik võimalused on laual.
Käivad uuringud meie maavarade potentsiaali osas ning tööstus vajab ju toorainet. Või teisipidi – kui on tooraine, tekib ka vastav tööstus. Kas fosforiidi kaevandamine on päevakorral?
Aus vastus on, et ei tea. Kuigi mulle tundub, et maavarade uuringud on käinud juba mitu viimast aastat, aga see on tingitud pigem soovist saada ülevaade meie potentsiaalsetest ressurssidest ja sellest, mida oleks võimalik nendega peale hakata. Aga otsest plaani, et ühte või teist n-ö uut maavara kaevandama hakata, minu teada küll olemas ei ole.
Kuna toorainet meil nii või teisiti napib, siis millist laadi tööstus oleks Eestis üldse jätkusuutlik?
Usun, et tark, uutel tehnoloogiatel põhinev tootmine omab tulevikku, sest Eesti on liiga väike, et teab mis suurt maailmamastaabis mahtu siin toota ei anna. Sestap võiks edukas olla suuremal määral lisandväärtust loov nutikas ja toorainet maksimaalselt ärakasutav tööstus.
