Pakend ja toit selle sees on üks tervik – see on komplekt emotsioonist ja innovatsioonist, toiduohutusest ja kestlikust eluviisist, taimekasvatusest ja tööhõivest kuni logistiliste süsteemide, digitaliseerimise ja diislikütuse aktsiisini välja.
Nii vaatab asjale toitutootja. Riigi poolt vaadates on toit strateegiline, turvatunnet tagav kaup.
Eesti toiduainetööstus tervikuna on võtnud rohesuuna, enamikel tööstustel on ette näidata konkreetsed plaanid, tegevused ja saavutused. Oleme muu Euroopaga võrreldes pigem ees kui taga, puudub põhjus Eesti tööstusi järele aidata või usku pöörata.
Pakendite osas on toiduainetööstused omal initsiatiivil langetanud nende kaalu, võtnud kasutusele uusi materjale ja tehnoloogiaid, asendanud kilepakendeid kartongpakenditega, vähendanud plasti turule laskmist ja hakanud kasutama taaskasutatud plastist tehtud karpe ning pudeleid. Peamiselt liiguvad tööstused kolmes suunas – pakend läheb õhemaks ja kergemaks, asendub teist tüüpi pakendiga või kergemini ringlusse võetava monomaterjaliga.
Nende tegevuste taga on konkreetsed ettevõtted, nagu näiteks A. Le Coq, Coca-Cola, Dava Foods, Eesti Pagar, HKScan, Lunden, Atria, Orkla, Saaremaa LT, Saku, Tere-Farmi, Valio ja teised. Keskkonnahoiu investeeringud on ulatuslikud, pika tasuvusega, kuid läbi kaalutletud. Sellel aastal on näiteks läbi viidud plastist joogikõrte asendamise projekt, mis on joogitööstustele tähendanud mahukaid ümberkorraldusi ja maksma läinud sadu tuhandeid eurosid.
Tootjal on pakendit kapitaalselt muuta keeruline
Mis puudutab ühekordse toidupakendi keelustamise ideed Eestis ja eeskujude toomist mõnest restoranist või Balti jaama turult, siis paraku pole need mastaabi ega logistika poolest võrreldavad ega ülekantavad tööstusele ja kogu elanikkonnale.
Tööstustel pole korduskasutuseks mõeldud toidupakendi jaoks lahendusi, täielikult puudub ka süsteem nende ringluseks. Pakendile kehtib jälgitavuse nõue, see peab vastama hoiustamise, kasutamise ja ladustamise tingimustele. Korduskasutusega toidupakendile üleminekuks tuleks tööstustel teha väga olulisi muudatusi villimisliinidel, laomajanduses ja transpordiviisides.
Korduskasutatavale toidupakendile ülemineku plaani ei saa võrrelda ka joogipakendite kogumise ja ringlussevõtu teenust pakkuva Pandipakendi süsteemiga, kuna enamus selle kaudu kogutud klaasist, metallist ja plastist töödeldakse ümber teiseseks tooraineks.
Korduspakendi otstarbekus praegu väga küsitav
Lisaks süsteemi rajamiseks ja käigushoidmiseks tehtavatele kuludele tuleb arvestada, et sel ajal, kui pakend on tarbija käes, puudub tootjatel selle üle kontroll. Plast on tundlik materjal, mis võib saada kergelt kahjustada näiteks ebasobiva temperatuuri tõttu või kokku puutudes erinevate kemikaalidega. Sisuliselt pole võimalik ringluses oleva plastist toidupakendi püsivat kvaliteeti tagada.
Tänase teadmise põhjal ei oska keegi prognoosida, kui palju korduskasutatavate toidupakendite süsteemi üles ehitamine ja töös hoidmine maksma läheks, kuidas see mõjuks toidu kvaliteedile, ohutusele ja hügieenile ning sellele, kas ja kuidas tarbijad selle omaks võtaksid. Pole teada seegi, kas kokkuvõttes üldse väheneks plasti kasutus ja keskkonnajalajälg või mitte.
Siit jõuamegi järgmise olulise põhjuseni, miks sellisel kujul antud eelnõud seaduseks kinnitada ei saa. Sarnase mastaabi ja ühiskondliku kaaluga otsuste tegemiseks on hea õigusloome tava järgides vaja mõjuanalüüsi. Kui asetame end nüüd kõige olulisema, s.o tarbija rolli, siis ka siin ma ei näe pakilist lahendamist vajavat probleemi.
Eestis on juba toimiv pakendite kogumise ja ringlussevõtu süsteem. Keskkonnahoidu väärtustav inimene on Eestis aastaid kogunud plast-, paber- ja klaaspakendid pakendikotti ning viinud need ise kogumiskonteinerisse. Võimalused on loodud ning puudub vajadus äraarvamatu mõju ja kuluga uue süsteemi ülesehitamiseks.
Toiduohutuse tagamine muutub äärmiselt keeruliseks
Korduskasutuspakendi vastu räägib toiduohutuse, tehnoloogiline ja majanduslik kaalutlus. Tööstusele sobivaid korduskasutuspakendi lahendusi pole olemas. Mõjuhinnangu koostamata jätmise tõttu pole teada sellise muudatuse mõju toidu hindadele ega see, kas keskkonnaseisund paraneb. Pole teada, kuidas korduskasutuse pakenditehnoloogia sobib toiduohutuse ja -hügieeni järjest karmistuvate regulatsioonidega.
Riik võiks toiduainesektorit rohkem usaldada, toetada ja ühiselt aru pidades kaalutletud otsuseid teha. Tuleb arvestada, et pakenditööstus areneb pidevalt ning pakendi keskmised kaalud langevad pidevalt. Keelamise asemel võiksime hakata looma plasti kasutuse vähendamise meetmeid.
Kindlasti võiks olemasolevat plastikpakendi ringluse süsteemi parandada, motiveerida erasektorit või era- ja riigisektorit koostöös rajama täiendavaid pakendijäätmete kogumise ning sortimise taristut, samuti harida ja julgustada tarbijat senisest enam pakendeid kvaliteetselt sortima. Revolutsiooni asemel vajame evolutsiooni.
