Oleme sisenenud uude ajastusse – Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika on suunatud süsinikdioksiidi emissioonide administratiivsele vähendamisele ja seetõttu vajavad energiasüsteemid kohest ja põhjalikku ümberkujundamist, et tulla toime sunnitud muutustega.
Selle protsessiga kaasneb tungiv vajadus kasvatada majandust, luua töökohti, tõsta elanike heaolu, edendada innovatsiooni koos teadus- ja arendustegevusega ning kärpida euroliidu sõltuvust imporditavast gaasist ja naftast.
Euroopa Komisjon on algatanud mitmete regulatsioonide muutusi, et saavutada paketiga „Fit for 55” kliimaneutraalsus aastaks 2050. Eesmärgi võimaldamise peamine alus on elekter, mistõttu selle soodne kasutamine ja pidev olemasolu tarbijatele peavad olema liikmesriikide kliima- ja energiapoliitika prioriteet, kuivõrd elektritööstuse toodang on nii tärkavatele kui ka väljakujunenud tööstusharudele ainuvõimalik lahendus.
Digitaalne ümberkujundamine, mis võimaldab realiseerida elektritehnoloogiaid, avab konkurentsivõimeliste ja integreeritud turgude abil uued keskkonnahoiu horisondid ja tekitab võimaluse majanduskasvule.
Näiteks asendades kaugküttesüsteemis põletamisel töötava katla elektrilise soojuspumbaga, kulub vähem energiat ja efektiivsus kasvab.
Kuigi enamik analüüse ja uuringuid kinnitavad elektrifitseerimise eeliseid, puudub selle tõhusaks ja õigeaegseks kasutusele võtmiseks üldine jätkusuutlik strateegiline ja regulatiivne lähenemisviis. Elektritööstus usub, et selline strateegia oleks hädavajalik elektrienergia abil töötavate tõhusate elektrilahenduste tasuva ja õigeaegse kasutuselevõtu maksimeerimiseks. Lai valik kliima- ja energiapoliitika olemasolevaid hoobasid võimaldavad elektrilist üleminekut ja selle protsessi kiirendamist, kuid tekkivate tõkete ületamiseks vajame põhjalikumat ja integreeritumat poliitilist raamistikku.
Eesti Elektritööstuse Liit kui valdkondliku pädevuse kandja ja ekspertiisi omaja toob välja viis peamist sammast, mis peaksid olema EL-i elektrifitseerimise strateegia aluseks.
1. Ühiskonna ja majanduse tõhus dekarboniseerimine
Seejuures tuleb prioriteediks seada otsene elektrifitseerimine.
2020. aasta esimesel poolel oli 66% energiaallikatest süsinikuvabad, aastaks 2030 on see eeldatavasti 80%. Elektrifitseerimine on kliimaneutraalsuse saavutamiseks võtmetähtsusega ning peab olema riigile esimene valik paketis „Fit for 55” väljapakutud 55% kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgi saavutamiseks 2030. aastaks. Eesmärk peab olema kaudne elektrifitseerimine, juhul kui otsene elektrifitseerimine ei ole teostatav.
Juhul kui tehniliselt ja tehnoloogiliselt ei ole võimalik tõhusalt kasutada lahendusi, mida saaks integreerida elektrisüsteemiga, siis ka kaudne elektrifitseerimine aitab kaasa süsinikdioksiidi heitme vähendamisse. Elektrone saab muundada molekulideks, et dekarboniseerida lõpptarbijate energiakasutust ja protsesse, mida on raske otse elektrifitseerida. Üks võimalus on kasutada vesinikku, mis toodetud puhtast elektrist elektrolüüsi teel. Kaudne elektrifitseerimine tuleks seada kogu EL-i energiasüsteemi integreerimise strateegia osaks kui alternatiiv, toetamaks otsest elektrifitseerimist majanduse dekarboniseerimiseks kliimasõbralikul viisil.
2. Energia lõpptarbijate elektrifitseerimine
Ehitiste, hoonete ja rajatiste puhul tuleb tagada nende kütte- ja jahutussüsteemide ühilduvus üleeuroopalise 55% kasvuhoonegaasi vähendamise eesmärgiga. Selleks tuleb kõrvaldada tõkked elektrifitseerimise rakendamisel.
Kodude ja kontorite kütmise ja jahutamise dekarboniseerimine on üks põhielemente, et jõuda 2030. aasta kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgi saavutamiseni. Ehkki renoveerimise toetamine riigi poolt on samm õiges suunas, tuleks hoonete energiatõhususe regulatsioonide läbivaatamisel ergutada ehitiste kütte- ja jahutussüsteemide energiakasutuse dekarboniseerimist läbi elektrifitseerimise. See samm tagaks ehitistele palju tugevama koha riigi dekarboniseerimise kavades.
Transpordisektoris tuleb üle vaadata regulatsioonid, et anda vajalikke signaale elektrienergia kasutuselevõtuks.
Elektri kasutamine autode, veoautode, rongide ning isegi laevade ja lennukite tarbeks on tänaseks reaalsus. Transpordi otsene elektrifitseerimise potentsiaal aastaks 2050 on 60% suurem võrreldes 2015. aastaga. Transpordis tuleb seada sõiduautode ja veoautode süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks ambitsioonikad ja realistlikud eesmärgid ning luua vajalik infrastruktuur elektritranspordi toetamiseks.
Tööstuses tuleb hõlbustada ja motiveerida süsinikusisalduse vähendamist otsese ja kaudse elektrifitseerimise kaudu.
Meie hinnangul on võimalik 2050. aastaks mõnede tööstusharude 50% otsene elektrifitseerimine. Oma roll on ka kaudsel elektrifitseerimisel vesiniku ja muude süsinikuneutraalsete alternatiivide abil, samas kui tööstussektori dekarboniseerimisel on võtmetähtsusega laiaulatuslike küttelahenduste (soojuspumbad) lubatavus ja tööstuse elektriliste protsesside kasutusele võtmise hõlbustamine.
Riik peab intensiivsemalt kasutama EL-i teadus- ja innovatsiooniprogramme, et tõhustada tööstussektori elektrifitseerimist.
3. Tarbijale rohkem võimu
Tarbijatel tuleb võimaldada saada reaalseteks digitaliseeritud ja detsentraliseeritud energiasüsteemi muutuste juhtideks.
Uutel energiatehnoloogiatel ja digitaliseerimisel on tohutu potentsiaal pakkuda tarbijatele paremaid teenuseid ja rohkem teadmisi ning tugevamat kontrolli oma energiatarbimise üle. Kahjuks on paljud tarbijad endiselt teadmatuses või ebakindlad elektrienergiale ülemineku eeliste osas. Tarbijatele tuleb luua kindel poliitikakeskkond, et pakkuda paremat teavet ja tuge säästvate, kaasavate ja arukate energiateenuste valikute osas pikemas perspektiivis.
Tuleb luua võrdsed tingimused elektrienergia ja teiste energiakandjate vahel, vähendades ainult elektritarbijale suunatud makse ja tasusid.
Elektriarve on koormatud ebamõistlike kuludega võrreldes teiste energiakandjatega. See ei tulene elektri börsihinnast, vaid lisanduvatest riiklikest maksudest ja tasudest. Nii kahjustatakse otseselt elektrienergia konkurentsivõimet ja vähendatakse elektrifitseerimise ja koos sellega ka kasvuhoonegaaside vähendamise potentsiaali. Ühtlustada tuleb energiakandjate maksustamine ja eemaldada elektriarvelt fiskaalpoliitilised meetmed riigieelarvesse suunatud poliitikakulude näol. Taastuvenergia arendamine ei tohi olla ainult koormis elektritarbijatele. Elektrienergia maksustamise parandamiseks tuleks rakendada elektrile energia maksustamise direktiivi miinimummäära.
4. Elektrisüsteemi optimeerimine
Energiasüsteemi optimeerimiseks peab tagama elektrifitseeritud sektoritele paindlikkuse.
Ülekoormuse riski elektrisüsteemis suurendab kasvav taastuvenergia osakaal ja kasvav elektritranspordi kasutajate arv. See tekitab väljakutseid elektrivõrkude kulutõhusa, usaldusväärse ja turvalise arendamise ning toimimise tagamiseks.
Reguleeriv raamistik nõudlusepoolse paindlikkuse jaoks võiks olla aluseks uutele võrgueeskirjadele, mis võimaldaks nõudlusele reageerimise ja agregaatorite osalemise kõikidel elektriturgudel.
Tõhusa ja turupõhise lähenemisviisi tagamiseks tuleb protsessi hõlmata peamiste sidusrühmadena kogu energiasektori esindajad, eelkõige hulgi- ja jaeturgudel tegutsevad turuosalised, sest elektrituru kujundamine ja korraldus ei tohi olla riigis põhivõrgu ainupädevus.
Kiirendada ja soodustada tuleb uute taastuvenergia tootmisvõimsuste kasutusele võtmist, et õigeaegselt rahuldada nõudlust.
2030. aasta eesmärkide saavutamiseks on vaja rohkem taastuvaid energiaallikaid, kohustuslike eesmärkide täitmiseks tuleb suurendada päikese- ja tuuleenergia tootmisvõimsusi.
Asjaolu, kuidas uusi taastuvenergia tootmisvõimsusi praegu riigi poolt kasutusele võetakse või soodustatakse, on muutumas juba täiesti konkreetseks takistuseks energeetilise suutlikkuse õigeaegsele kasvule. Tuleb kriitiliselt üle vaadata riigi tegevused ning kohandada need regionaalse elektrituru tingimustele taastuvenergia arendamise tingimuste osas.
Juhul kui me ei võrdsusta tingimusi uutele taastuvenergia võimsustele regionaalsel elektriturul, siis ei ole riigil võimalik saavutada 2030. aastaks ettenähtud eesmärke ning see mõjutab ka teiste EL-i kliima- ja energiapoliitikast tulenevate eesmärkide saavutamist.
5. Kiire taristute tugevdamine
Laadimistaristu tuleb välja arendada kiirendatud korras, et tarbijad saaksid oma transpordivahendeid laadida nii kodus kui tööl.
Arvestades, et 90% elektrisõidukite laadimisest toimub kodus või töökohal ja 80% olemasolevast hoonemassiivist on 2050. aastal endiselt kasutusel, siis hoonete ja ehitiste nutika laadimistaristu kasutuselevõtu kiirendamine transpordi lõppkasutuse dekarboniseerimiseks on praegu võtmetähtsusega.
Regulatsioone tuleb ajakohastada, et soodustada ja edendada elektritranspordi laadimistaristut, mis on võimeline opereerima targas võrgus salvestustehnoloogia kasutajana ning võimaldama taristu kasutamist ka juba olemasolevates ehitistes.
Elektri jaotusvõrkudele tuleb tagada kiireloomulised investeeringud. Jaotusvõrgud on energia ülemineku peamised võimaldajad ja neil on keskne roll väärtusahelas, mis ühendab elektrienergia tootmist ja jaotamist, elektritransporti, uuemaid võrgutehnoloogiaid ja teenuseid tarbijatele. Uus ja kriitiline roll nõuab elektri jaevõrkude tugevdamist, ajakohastamist ja digitaliseerimist, kuna ligi kolmandik jaotusvõrkudest on tehniliselt ja moraalselt vananenud.
Riik peaks seda arengut toetama. Eestis on võrreldes teiste liikmesriikidega tekkinud anomaalia, kui võtta aluseks jaotusvõrgu ja põhivõrgu investeeringute mahud, ning selle tagajärjeks on jätkuv tarbijate võimaluste vähenemine uute teenuste saamisel elektri jaotusvõrgus.
Tarvis on uusi rohelise elektri tootmisvõimsusi
Euroopa ja Eesti elektrivõrgud vajavad uuendamist, et suudaksime saavutada rohepöörde eesmärgi. 2030. aastaks integreeritakse Euroopas elektrivõrkudesse ligi 500 GW mahus täiendavat taastuvenergia tootmisvõimsust ning samaaegselt peaksid 45 miljonit elektrilist soojuspumpa ja umbkaudu 70 miljonit elektriautot alternatiivina asendama fossiilkütustel baseeruvaid lahendusi. Seetõttu on modernsed ja targad elektrivõrgud vundamendiks rohepöördele ja võimaldavad ühiskonnale vastuvõetavate kuludega dekarboniseerimist. Selle põhiline sisu on elektrifitseerimine. Nii hõlbustatakse taastuvelektril baseeruvate alternatiivide kasutuselevõttu transpordis, hoonetes ja tööstuses.
Elektrihinna kriis näitab, et üleminekut puhtale energiale peab tõhustama. Selleks peavad elektri jaevõrgud olema valmis integreerima taastuvate energiaallikate massilist lisandumist koos miljonite elektriautode ja soojuspumpadega kasutuselevõtuga ning suutma digitaalselt juhtida erinevat tarbijakäitumist. Ka võrgu tariifid peavad selle arenguga kohanduma.
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni:
