Maailma tehnoloogia- ja tööstusettevõtteid räsib kiibipõud – isegi tavapärasest kordades kallima hinnaga pole neid alati võimalik saada ja tarneajad ulatuvad mõnel detailil lausa järgmise aasta teise poolde.
Raskustest ei jää puutumata ka Eesti ettevõtted. Pakiautomaatide arendaja Cleveroni juhataja Arno Kütt ütleb, et ta ei mäleta kogu oma 30-aastasest ettevõtluskogemusest sarnaseid tarneahela probleeme nagu praegu. „Eesti aja alguses ei usaldatud meie noort riiki ja siis pidime ostma kaupu ettemaksuga. Sellist olukorda nagu praegu, et materjale lihtsalt polegi saada, ei ole varem ette tulnud,“ sõnab ta. „Kiibipuudus on üleüldine probleem, mis mõjutab meie ettevõtet otseselt, sest igas meie tootes on sadu kiipe.“
Küti sõnul on kiibiturul toimunud ka meeletu hinnatõus. Kui mõni kiip võis varem maksta 1,5 eurot, siis nüüd küsitakse selle eest 50 eurot ja isegi selle raha eest ulatuvad tarneajad väga kaugele. „Mõned tarneajad on sellised, et praegu tellides lubatakse kaupa 2023. aasta septembris,“ toob Kütt näite.
Kaup ei liigu küllalt kiiresti
Kiipide põud on tingitud mitmest põhjusest, sh koroonapandeemiast. Nimelt pidurdus autode ostmine ja seega ka tootmine pandeemiaga seoses ning kiibitootjad suunasid oma tootmise ümber laiatarbekaupadele, nagu televiisorid, arvutid jmt. Kui autotööstus taastus, polnud neile anda piisavas koguses kiipe.
„Kiipide nõudlus on ka üleüldiselt kasvanud. Neid leidub ju peaaegu igas tootes. Uusi tehaseid ehitatakse, kuid see võtab aastaid. Ja turul tegutsevad ka spekulandid, kes on hinnad üles ajanud,“ kirjeldab Kütt.
Lisaks on tema sõnul probleeme ka muude materjalide tarnimisega, näiteks metallidega. „Pandeemia on tarneahelad kokku jooksutanud. Just-in-time kontseptsioon ei tööta enam ehk kui varem toimis tarneahelas kõik kui kellavärk, siis nüüd oleks keegi nagu masinasse kruusa visanud. Praegu ei julge ühtegi tähtaega välja lubada,“ räägib Kütt. „Kui robotis, kus on 6000 detaili, on mõni osa puudu, ei saa seda valmis teha. Oleme pidanud detaile asendama ja otsima alternatiive. Loomulikult on tulnud ka hindu tõsta. Sellest aga saavad kõik aru ning sellega lepitakse.“
Ostuosakonnast sõltub palju
Ensto Building Systems Keila tehase juht Nadežda Dementjeva sõnul mõjutab kiipide põud ettevõtte (kõrg)tehnoloogilisemat tootevalikut, eelkõige elektriautolaadijate ja mõningate elektriküttelahenduste tootmist.
„Arvestades elektriautode müügi ja nende laadimistaristu kasvu, on mõju rohkem tuntav just laadijate puhul. Olukorra teeb keeruliseks selle pidev muutumine ja määramatus – tarnijad vajavad ostutellimuste kinnitamiseks kauem aega ning tarnegraafikud on pikalt lahtised. Me teame, et komponentide tarneraskused kestavad veel ka sel aastal. Põhjus on toormaterjali puudujääk või siis tarnijate ülekoormatus,“ räägib ta. „Hinnatõus on olnud märkimisväärne ning toodete omahinna kasv on hetkel paratamatus.“
Olukorra teeb keeruliseks selle määramatus – tarnijad vajavad ostutellimuste kinnitamiseks kauem aega ning tarnegraafikud on pikalt lahtised.
Nadežda Dementjeva
Dementjeva ütleb, et ostuosakonna paindlikkus ja võimekus leida alternatiive on üks võtmeküsimusi.
„Komponentide saadavuse probleemide puhul kasutame sissetöötatud protsesse, mil koostöös hanke, tootearenduse ja tootejuhiga hakatakse komponendile otsima alternatiive kas mõne teise komponendi või tarnija näol. Kriitiliste komponentide puhul on alati paar alternatiivvarianti töös ehk kui tarnija ei suuda tarnida, siis läheb käiku alternatiiv,“ kirjeldab ta. „Muutuvaid graafikuid on keeruline hallata, sest see vajab pidevat ümberplaneerimist tootmises, sh ka tööjõu osas. Näiteks saame vajadusel suunata oma inimesed tööle tehase teistesse osakondadesse, kus tootmiseks vajalikud komponendid olemas. Komponentide kvaliteet on väga oluline mõõdik.“
Kliendid on siiski kannatlikud
Oshino Electronics Estonia tarneahelajuht Külli Müür-Heldja ütleb, et on komponente, mida on väga raske kätte saada Hinnad on kohati kasvanud sadades kordades ning tarnetes valitseb ebakindlus.
„Meie jaoks hakkas kriis pihta 2020. aasta augustis ja see on aina süvenenud. On näha, et see ei lõpe niipea,“ nendib Müür-Heldja. „Kiibiturgu ruulib Hiina ja Aasia, Euroopa riigid on kahjuks kõik tootmisvõimsused käest andnud ja sõltume täielikult Aasiast.“
Ta ütleb, et on üle elanud mitmeid kriise, kuid nii ulatuslikku ja kõikehõlmavat kriisiaega ei mäleta. „Tarneahela juhtimine praegu on väsitav ja närvesööv. Näiteks on ülioluline saata tarneahelasse ennustus teatud komponentide kohta. Ehk kui ma täna ei ütle, et mul on komponente vaja aastal 2023, siis keegi ei tea minu sooviga arvestada ja ma ei pruugi seda toodet saada,“ räägib ta. „On tavaline, et saad vähem tooteid kui tellisid, näiteks tellisid 50 000, kuid saad vaid 30 000 detaili.“
Kriisil on aga lisaks peavalule ka mõned positiivsed ilmingud. Külli Müür-Heldja tunnustab, et Oshino kliendid on koostööaltid ja mõistvad, nendega saab arendada avatud diskussiooni – nad saavad aru, et kriis ei lõpe niipea ja on vaja sellega kohaneda.
„Praegu ehitatakse uusi komponentide tehaseid, mis peaksid hakkama järgmisel aastal toodangut andma, kuid ega see nõudlust mõjuta. Võime lihtsalt sattuda olukorda, kus teatud detailide järele on kahe aasta pikkuse järjekorra asemel aastane ooteaeg,“ kirjeldab ta olukorda. „Võti on ilmselt järjest väiksemate komponentide kasutuselevõtt – nende jaoks kulub vähem materjali ja nende tootmine on kiirem.“
Defitsiidiaeg tekitab lisatööd
Incapi president Otto Pukk kinnitab, et kiipide ja pooljuhtide põud põhjustab ettevõtetele omajagu lisatööd, sest on vaja leida uued komponentide katteallikad, klientidel vaja teha disainimuutusi ning tihtipeale tuleb leppida sellega, et planeeritud projektid lükkuvad edasi.
Suhtlemine nii klientide kui ka tarnijatega on oluliselt tihedam ning ostutegevusega seotud inimesed mängivad kommunikatsiooniahelas veelgi olulisemat rolli kui varem.
Otto Pukk
„Kõige keerulisemaks teeb olukorra infopuudus tootjate poolelt, kelle pakutud tarneajad on indikatiivsed ega pruugi anda tootmisplaanide tegemiseks piisavalt vettpidavaid kinnitusi,“ selgitab Pukk. „Incapi puhul pole komponentide puudust numbrites eriti näha, sest nõudmine meie teenuste vastu on suur ja kui midagi on puudu, siis oleme saanud toota sel ajal teisi tooteid. Selliseid, kus on kõik vajalik olemas.“
Tööd on pidanud ettevõte ümber korraldama küll, eelkõige puudutab see ostu- ja hankeosakonna tegevust. Otto Pukk on seda meelt, et kõik vähegi ostuga seotud inimesed peavad nägema suurt pilti ja mõtlema otsuste tegemisel erinevatele riskidele. „Suhtlemine nii klientide kui ka tarnijatega on oluliselt tihedam ning ostutegevusega seotud inimesed mängivad kommunikatsiooniahelas veelgi olulisemat rolli kui varem,“ räägib ta.
Pukk tunnistab, et hinnatõusude laine on defitsiidiga kaasas käiv nähtus. Kuigivõrd tasandavad hinnatõuse uued komponenditootjad, kes turule saabuvad ja pikas perspektiivis uute disainide väljatöötamisse panustavad.
„Kindel on see, et iga kriis saab ükskord läbi,“ ütleb Pukk.
Hinnatõus 2–100 korda
Eesti Elektroonikatööstuse Liidu juht Arno Kolk ütleb, et suurt puudust kiipidest põhjustab nende nõudluse hüppeline kasv kogu maailmas, millele globaalne tootmine järele ei jõua.
„Pooljuhtide tootmismaht on aastaga tõusnud 25%, tootjad teevad kõik võimaliku, et tühimikku täita, kuid siin ei ole kiireid lahendusi,“ räägib Kolk. „Uutesse tehastesse investeeritakse kümneid miljardeid, kuid need investeeringud võtavad aega, sest tehaste seadmetel on ootejärjekorrad, seadmed on keerukad, täis ülipeent tehnoloogiat.“
Kolk selgitab, et küsimus pole niivõrd kiipide valmistamiseks vajaliku tooraine puuduses, vaid selles, et tarneahel tõmmati vahepeal täiesti tühjaks ning taas järje peale saamine võtab aega. „Tootmisprotsess liivast valmis kiibini võtab üle aasta ning selle käigus liigub toode mitu korda üle maailma edasi-tagasi,“ toob ta näite.
Eesti elektroonikaettevõtete olukorda kirjeldades ütleb Arno Kolk, et nad on pidanud kiiresti kohanema.
Tootmisi on ümber seadistatud, kuid see nõuab aega ja raha. Selle tulemusel on tarneajad veninud, mistõttu juba möödunud aasta novembris ei võtnud mitmed kiibimüüjad 2022. aastaks enam tellimusi vastu – tootmismahud olid välja müüdud.
„Hinnad on sõltuvalt komponendist kasvanud kohati paar-kolm, aga ka sada korda. Tihtipeale makstakse seda hinda, mida küsitakse, sest valikut pole,“ iseloomustab Arno Kolk. „Mäletame nõukogude ajast defitsiiti, kui sai päris palju korda saata „Vana Tallinna“ pudeli või kommikarbiga, kuid praeguses olukorras ei aita ka selline strateegia.“
Ajutistele varustusprobleemidele vaatamata on elektroonikatööstus tõusuteel – aastal 2021 kasvas pooljuhtkomponentide globaalne müügimaht rohkem kui 25% ning käesolevaks aastaks ennustatakse pea kümneprotsendist kasvu.
