Eelmise aasta sügisel alanud üleüldine hindade tõus on käesoleva aasta alguses jõudnud ka toidutööstusse – kerkinud energiahindade ja suurenenud tööjõukulude tõttu jõuab poodidesse senisest järjest kallima hinnaga toidukraam.
Nagu selgub Eesti toiduliidu juhi Sirje Potisepa jutust, on viiruse levimine üha rohkem painamas ka toidutööstust, sest kodukontoris leiba ja vorsti ei tooda. Mure tööjõu pärast ongi saanud tänapäeval toidutööstuse ettevõtete igapäevaseks teemaks, kasvõi juba sellepärast, et kõrgete nakatumisnäitude juures seisavad ettevõtjad pea igal hommikul küsimuse ees, palju inimesi tööle tuleb, kes tuleb ja kuidas leida vajadusel asendajaid. Kõige problemaatilisem on see, kui haigestuvad oskustöötajad, näiteks liini seadistajad, keda ongi ettevõttes vaid üks.
Töötajaid leida üha keerulisem
Sirje Potisepp iseloomustab, et toidusektorit on aastakümneid iseloomustanud suhteliselt väike tööjõu voolavus. Kõige suurem on see tema sõnul oskus- ning lihttöötajate seas, sest vajalike oskustega töötajaid jääb üha vähemaks ja inseneri erialadele ei soovita eriti õppima minna.
Olulist rolli mängib ka vananemine – inimesed, kes on harjunud tootmises töötama, lähevad pensionile või siis ostetakse teistesse tootmisettevõtetesse üle. Toiduainetööstuses töötav inimene peab arvestama vahetustega tööga, ka öötööga. Tootmises on palju roteerumist, seega peab töötajal olema valmisolek erinevateks töödeks tootmisliinil, käsitöö puhul hea käeline tegevus või liinitööl koostöövalmidus, töötamine seadmetega eeldab tehnilist taipu ja kogemust. Operaatori töö vajab rutiini- ja pingetaluvust.
„Kahjuks peab tõdema, et huvi õppida toidutehnoloogiaid väheneb ja see teeb meile muret – kust edaspidi saada töötajaid. Kui kõrgharidusega tehnolooge veel leiab, siis keskastme väljaõppinud spetsialiste saada on juba raskem,“ nendib Sirje Potisepp. „Toit jõuab raske tööga igapäevaselt meie toidulauale. Noorte väärtushinnangud on muutunud, ootused nii tööle kui (kergemale ja huvitavamale) elule hoopis teistsugused kui aastakümneid tagasi. Eks peame selgitama, et toidutööstustes on huvitav ja hariv töötada. Kes tulnud, see jääb aastateks, isegi aastakümneteks.“
Lisaks teeb toiduliidu juhile muret tendents, et rahvas justkui soovib süüa Eesti kanaliha, aga kanalaid ehitada kogukonnad ei luba. Samamoodi soovime süüa Eesti toitu, aga ise tootmistesse tööle ei soovi minna.
„Arvestades tööjõuturu tendentsidega, kus väheneb potentsiaalne töötajaskond traditsiooniliselt tööjõu hulka kuuluvas vanusegrupis, on keeruline leida toidutööstustesse töötajaid,“ kirjeldab Potisepp probleemi olemust. „Peamiselt toovad ettevõtjad välja kolm põhjust – ei valmistata ette spetsialiste (seadistajad, meistrid), neid on vähe (tehnoloogid) ja saadaolev tööjõud ei vasta nõuetele.“
Mis siis olukorda lahendaks? Sirje Potisepa sõnul ootab toidusektor valitsuselt piiride avamist tööjõu vabaks liikumiseks, et ettevõtted saaksid palgata inimesi ka kolmandatest riikidest. Inimesi, kes on valmis töötama tootmisliinidel.
Välistööjõule roheline tee
„Välistööjõu puhul peaks palgataseme nõude kehtestamisel aluseks võtma sektori keskmise palgataseme, mitte kogu riigi keskmise. Sektorid on erinevad, võimalused erinevad,“ ütleb Potisepp.
Ta räägib, et toiduainetööstuste palgatase on madalam kogu töötleva tööstuse palgatasemest ja järsk palgakasv kergitaks toiduainete ja jookide hindu veelgi, samas ei lahendaks see kroonilist tööjõupuudust.
Tõsi on, et läbi aastate on töötleva tööstuse keskmine brutotunnitasu olnud kõrgem kui toiduainetööstuses eraldivõetuna. Näiteks 2021. aasta kolme kvartali tegevusalade keskmine brutotunnipalk oli umbes 7% kõrgem ja töötleva tööstuse brutotunnipalk ca 10% kõrgem kui toiduainetööstuses.
„Riik peaks soodustama ettevõtete investeeringuid ja aitama toetustega tootmist automatiseerida ning digitaliseerida, sest probleem pigem ju süveneb,“ leiab Potisepp. „Kõik see nõuab hoopis teise ettevalmistusega töötajaid. Riik saaks ju hariduskorralduse kaudu tööjõu ettevalmistust muuta. Riiklikku pädevusse kuulub õppekavade koostamine lähtuvalt tootmisettevõtte vajadustest, õppekavade muutmine vastavalt vajadustele, täiendõppe võimalus, korraliku ja kaasaegse õppebaasi tagamine ja kutseõppe prestiiži tõstmine.“
Konkurents hoiab hinnad all
Toidutööstused seisavad lisaks ülikõrgetele energiahindadele silmitsi ka toorainete hinnakasvuga, viiruskriisiga, tööjõupuudusega ning palgasurvega. Ja see kõik tõstab toiduainete ja jookide hindu. „Kuna toiduturul on ülitugev konkurents ja toodangu osas valitseb ülepakkumine, kaubanduskette on Eestis väga palju, ei ole sageli võimalik kogu tootmiskulude kasvu viia edasi toote lõpphinda,“ kirjeldab Potisepp. „See tähendab, et ettevõtted ei teeni arenemiseks vajalikku kasumit. Kui ei ole kasumit, ei suudeta ka investeerida ega palkasid tõsta. Ettevõtjate jaoks on praegu äärmiselt ebastabiilne aeg – pikaajalisi plaane on raske teha.“
Iga ettevõte teeb oma investeeringuplaane vastavalt võimalustele ja ambitsioonidele. Kuid nüüd peab neid plaane muutma, sest tööjõu puuduse süvenemine on kujunenud arvatust kiiremaks, viirusekriis aga vaid süvendab probleemi, kuna ka välistööjõu kättesaadavus on keerulisem.
„Olukord läheb aasta-aastalt kriitilisemaks, sest kui tööjõu puudus hakkab piirama tootmisvõimsust, siis edasi asub see halvama juba riigi toiduga varustamist ja loomulikult ka eksporditellimusi,“ maalib Sirje Potisepp pildi kodumaise toidutootmise võimalikust tulevikust. „Aga ma ei taha siinkohal ennustada katastroofi, sest tootmised ju ikkagi töötavad. Samas ei saa probleemi eirata.“
