Läinud aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte tiitli pälvinud elektrilisi kergliikureid tootev OÜ Comodule on seadnud sihiks miljardi euro suuruse aastakäibe, kusjuures kõrvuti äriga tegeldakse ka sõna otseses mõttes maailma paremaks elamispaigaks muutmisega.
Comodule’i viimaste aastate areng on olnud muljetavaldav ja erineb kardinaalselt suure osa start-up´ide loost, mis paraku seisneb tihtilugu suurtes kogustes raha põletamises ja seejärel vaikses hääbumises. Aastal 2014 alguse saanud Comodule on tänaseks kasvanud igas mõttes sadu kordi, kõige tormilisem kasv saabus 2018. aastal, mil oma klientide hulka saadi toona veel ainult Ameerika mandril tegutsenud sõidukirendifirma Uber – toona kasvatas Comodule viie kuu jooksul käivet 120 korda.
Nüüdseks tegutseb ettevõte ühest küljest globaalsel turul, pakkudes elektrirataste tootjatele ja elektritõukside rentimisega tegelevatele firmadele sõiduvahendite jälgimise komponente ehk asjade interneti IoT-mooduleid. Teisalt ollakse Eestis ja kuu aja tagusest ajast alates ka Lätis pakkumas tõukerataste renditeenust Tuule nime all. Lisaks elektroonilistele komponentidele ja renditeenuse pakkumisele toodetakse ka isiklikuks kasutamiseks mõeldud tõukeratast Äike. Alguses toimus tootmine Saaremaa elektroonikatehastes, nüüd on Comodule’il oma tehas, mis asub sisuliselt Tallinna kesklinnas. Viie inimesega alustanud firma pakub praegu tööd umbes 150 inimesele.
Aga milline on siis Comodule’i arengu ajatelg ja kuidas on jõutud tänasele tasemele, mis lubab seada maailmavallutamise ja miljardi euro suuruse käibega ükssarviku staatusse jõudmise sihte?
Otseses mõttes mahapõlenud äriidee
Comodule’i asutaja ja osanik Kristjan Maruste meenutab, et Comodule’i meeskonna tuumik moodustus juba aastate eest, kui Tallinna Tehnikaülikoolis (TalTech) tuli kokku nn tudengivormeli arendamise grupp, kuhu kuulusid nii õppejõud kui tudengid.
„Olin tol ajal Prantsusmaal ülikoolis õppimas, kui sain teada, et TalTechis on tudengivormeli meeskond just alustamas ning kuna see õppimine oli Prantsusmaal väga teoreetiline ja kuiv, siis polnudki pikalt mõtlemist – hüppasin lennukisse, tulin Tallinnasse tagasi ning liitusin selle meeskonnaga,” kirjeldab Kristjan Maruste tänaste ettevõtmiste alusaega ja kujunemislugu. „Veetsin umbes kuus aastat tudengivormeli meeskonnas, sellest neli aastat juhtisin selle tegevust.”
Edasi räägib ta sellest, kuidas viimasel aastal saadi Prototroni uuenduslike äriideede konkursil võidutööna raha esimese elektriauto ehitamiseks. Ühtlasi oldi ka esimesed üürnikud toonase TTÜ loodud ettevõtlusinkubaatoris Mektory. Selleks tuli välja mõelda suvaline ärimudel akuhalduse elektroonika arendamise kohta, aga raha kasutati põhimõtteliselt auto ehitamiseks. Kui masin valmis, mindi sellega võistlustele, aga just see asi, millega konkursil osaleti ehk siis akupank, vedas meeskonda alt. See põles nimelt maani maha ja lõpuks oldi seisus, et ettevõtte ehitamiseks küsitud raha kulutati elektriauto ehitamiseks, mis hiljem maha põletati. Nii ei olnud poistel ettevõtet ega autot. Samas aga võib takkajärgi mõeldes tänast Comodule’it pidada Eesti üheks esimeseks kõrgkooli ja riigi vahelise ettevõtluse edendamise produktiks.
„Tegelikult me saime ülikoolist väga palju abi, kuigi lõpuks öeldi ka sealt, et kuulge poisid, kui te nüüd sel aastal ära ei lõpeta, siis viskame teid niikuinii välja,” nendib Kristjan Maruste. „Alles siis hakkasime oma toona niisama moepärast kirja pandud äriplaani põhjalikumalt lugema ja saime aru, et selles on oma iva ikka sees ja mõte iseenesest ju päris hea.”
Jalgrattad vajasid tungivalt internetti
Nii hakkasid asjad idanema ja tipnes see sellega, et 2014. aasta augustis kolis kogu kamp Berliini ja alustas sealses nn start-up´ide ärikiirendis Boot Camp Events Comodule’i arendamist. Nimelt tehti endale selgeks, et kui midagi saavutada tahetakse, tuleb asjale ka täiega pühenduda, nii ei saa, et igaüks tegeleb korraga mitme asjaga. Just Boot Campis, mis oligi keskendunud kõige laiemas mõttes liikuvuse edendamisele, läks ka Comodule’i meeskonna töö õige hooga käima. Veidi üle kahe aasta oldi Berliinis ja siis hakkasid kõik riburada pidi koju naasma.
Berliinis saime aru, et kui Elon Musk ise ei suuda toimivat akutehast ehitada, siis meie oma kambaga ei suuda seda ammugi.
Muide – oma magistritöös uuris Kristjan Maruste robotiga toodetud akumooduleid, mida saaks omavahel sidestada ning mis on samal ajal ka n-ö targad, et suudaksid võrgu kaudu suhelda välismaailmaga. „Uurisime palju tausta, et aru saada, kust king pigistab. Berliinis saime aru, et kui Elon Musk ise ei suuda toimivat akutehast ehitada, siis meie oma kambaga ei suuda seda ammugi. Nii keskendusime sellele, et n-ö infot akust välja tuua. Ehk teha pigem vastav telemaatikaseade,” kirjeldab Maruste õige visiooni paikaloksutamist. „Kuna elektriautod olid 2014. aastal veel lapsekingades, paatide tootmine küll kasvas, aga see oli selgelt nišš. Aga tohutult tõusis esile elektrijalgrataste tootmine. Jalgrattatööstus on mahuliselt tegelikult üks maailma suurimaid tööstusi üldse. Sealt edasi tuli juba elektrooniline internetiseade just jalgratastele.”
Loodi IoT-seade, mis asub jalgrattas, kogub selle kohta informatsiooni ning saadab seda maailma, kuhu ja kellele täpselt vaja. Muide, just sellise toimiva seadme olemasolu tegi võimalikuks sedavõrd mastaapse jalgrattarendi leviku Euroopas, nagu me seda praegu näeme.
Kolm-neli aastat oli parajat kannatamist, sest üldsusele oli kaunikesti keeruline selgitada, miks pagana pärast peab jalgratas olema internetti ühendatud. Alles aastal 2019 hakkas n-ö jää liikuma ja äri sai õige hoo sisse. Ja kuigi Comodule on tänaseks mitmeid tooteid lisaks juurutanud, on algne IoT-moodul jäänud samaks ning on kasutusel tänini.
Kõik geniaalne on olemuselt lihtne
Euroopas, täpsemalt Pariisis, jõudis elektritõukeratastega 2018. aasta augustis esimesena turule Taxify, tänase nimega Bolt. Alguse sai see veidi varem Ameerikast, kus elektritõukside jagamisega tegutses ettevõte nimega Bird.
Kõik esimesed Euroopa renditõuksid olid Comodule’i elektroonikaga internetti ühendatud. Tegu oli esimese põlvkonna tõuksidega, mida Maruste iseloomustab, kui kohutavalt halbu.
„Mäletan neid vestlusi toona Taxify meestega, kes kurtsid, et GPS-seade on vale, see näitab, et 30 ratast on jões. Meie siis ütlesime vastu, et see ei ole vale, 30 teie tõuksi ongi jões,” räägib ta. „Nad kaotasid sadu rattaid paari nädalaga. Vandalism oli väga suur, mistõttu Taxify tõmbus sellest ärist tagasi ja paari järgmise aasta jooksul tulid kõik teised tegijad, kes tänagi turul. Ja neile kõigile tegime ka meie internetielektroonika.”
Muide tollestsamast Birdist, mis praegu on muuseas oma renditõukeratastega esindatud ka Tallinnas, sai oma algusajal maailma ajaloo kõige kiiremini oma väärtust kasvatanud ettevõte – vaevalt 11 kuuga oli ettevõtte väärtus miljard, 14 kuud pärast asutamist juba kaks miljardit dollarit.
Sellest kuulda saanud, kehastus Kristjan Maruste tööstusspiooniks, lendas Californiasse ja võttis Birdi renditõuksi, viis selle pimedasse kõrvaltänavasse ning kruvis selle telemaatikakarbi lahti, et saada aimu, mis seal sees on. „Selgus, et see oli ääretult primitiivne süsteem. Kui võrrelda, siis nemad kasutasid lauatelefoni, samas, kui meil oli valmis juba iPhone,” iseloomustab ta nähtut.
„Sain aru, et selleks, et selline rendisüsteem töötaks, on asjade, antud juhul siis tõukeratta ja interneti, ühilduvus hädavajalik. Muidu ei saagi seda teenust pakkuda. Aga tehnoloogia on iseenesest väga primitiivne. Ja veel sain aru, et meie oleme ainsad tüübid maailmas, kellel on juba olemas industriaalne toode sellise rakenduse jaoks.”
IoT võimaldab mastaapset rendirattaäri
Tagasi Euroopasse naastes oli Marustel kotis kliendileping Uberiga. Bird tahtis ka, aga erinevatel põhjustel see lõpuks ikkagi ei õnnestunud. Ja info levis tõesti kiiresti – mõne nädala jooksul käisid kõik suuremad rendifirmad Tallinnas ennast Comodule’ile kliendiks pakkumas.
Nii juhtuski, et kui aastal 2018 planeeris Comodule toota umbes 5000 elektrirataste IoT-moodulit, siis 2019. aasta alguses oli korraga ees 50 000 tellimust ja veebruaris toodeti juba 22 000 seadet ühes kuus. „Pärast me arvestasime retrospektiivselt, et väljasaadetud kaubamahu osas kasvas ettevõte viie kuu jooksul 120 korda,” ütleb Maruste. „Toimus tohutu plahvatus. Tipphetkel oli näiteks Uberil 100 000 tõukeratast, mis kõik olid meie tehnoloogia abil internetti ühendatud. Meil olid ühendused 49 riigis.”
Et elektriratas internetti ühendada, on tarvis GPS-seadet asukoha määramiseks, mobiiltelefoni võrguga suhtlemise seadet sidepidamiseks ning seadet, mis võimaldab tõuksist saada erinevat informatsiooni mootori, akupanga ja muude sõlmede olukorra kohta. Samuti saab selle kaudu uuendada akude, kiirusepiiraja ja mootori tarkvara. Ja siis on ratta küljes veel erinevad sensorid, mis annavad teada näiteks, mis asendis ratas on jmt.
120 korda suurendas Comodule IoT-moodulite müüki viie kuu jooksul.
Comodule’i tootmises ja äris üldse mängib praegu juba palju n-ö massiefekt. Iseäranis väljendub see telekomiteenuse maksumuses. Kristjan Maruste on isegi üllatunud, et seda on võimalik niivõrd madala hinnaga saada. Ettevõttel on praegu ühtekokku umbes 300 000 ühendust, suurusjärk on võrreldav eraldi võetuna iga meie sideoperaatori klientide arvuga. Aga kui tavaklient maksab oma mobiiliarvena ütleme kümme eurot kuus, siis Comodule maksab umbes sada korda vähem.
„Meil on kasutuses 300 000 SIM-kaarti, mis paiknevad üle terve maailma laiali. Mahud on telekomioperaatorite omadest tohutult palju väiksemad, aga ühenduste arv on ikkagi tohutu suur ning see annab meile võimaluse saada väga häid lepinguid,” märgib Kristjan Maruste.
„Andmesidekiipide soetamisega on ka tore lugu. Hangime neid ühelt Šveitsi ettevõttelt ja ühel hetkel selgus, et oleme nende jaoks suurem klient, kui näiteks Volkswagen. Sest internetti ühendatud autode kogus on väiksem kui meie võrgus olevate tõukerataste arv.”
Riik võiks elektrirataste ostu toetada
Tuleviku osas leiab Maruste, et ka tõukerattad liiguvad edaspidi üha rohkem isiklikku kasutusse, umbes nii, et kümnest tõuksist kolm on renditõuksid ja seitse eraomanduses olevad.
Just Harjumaad ja sealset inimeste liikumist silmas pidades on see tema hinnangul mõttekas. Kui sa tuled näiteks Sauelt või Sakust rongiga pealinna, ja kui sa ei ela kohe rongijaama läheduses, siis on ju väga mugav tulla kodust välja, hüpata tõuksile, sõita jaama, minna rongile ja Tallinnas juba jätkata liikumist soovitud suunas.
Pole vaja passida ühistransporti ega otsida oma autole parkimiskohta – elu muutub kohe märksa lihtsamaks. Kusjuures väikelinnades on kergliiklusteede taristu ka märksa parem kui Tallinnas.
Elektritõuks linnas universaalne
Olgu siia lõpetuseks ära toodud transpordiameti statistika 2021. aasta kohta, mille põhjal mullu ei hukkunud liikluses mitte ühtegi tõukerattaga sõitjat. „See on uus asi ja tahaks justkui alateadlikult vastu olla. Aga no kui vaatad, siis ta töötab. Elektritõuks on täitsa piisav inimese punktist A punkti B liigutamiseks,” nendib Kristjan Maruste.
„Muidugi on ka neid asju, mida saab paremaks minna. Ikka mõni pargib kõnniteele risti-rästi, aga mõelge, paljud autojuhid pargivad keelatud kohtadesse või hoolimatult kuhu juhtub. Viga pole sõidukiliigis, vaid pigem inimeste kultuuris.”
Riiklik toetus elektriratta soetamiseks
Et elektrirattad veelgi kiiremini massidesse jõuaksid, veab Kristjan Maruste algatust, mille eesmärgiks on, et poliitikud kirjutaksid seadusesse, et elektrilise kergsõiduki ostja võiks saada selleks toetust. Nii, nagu kunagi said elektriauto ostjad KredEx-i kaudu toetust.
Toetuse summa võiks olla keskeltläbi 500 eurot ratta kohta. Nii löödaks kaks kärbest ühe hoobiga – saame juurde kergliikureid, mis ei saasta loodust ning väldime autosid. Kui hästi läheb, tullakse ettepanekuga veel sel kevadel välja ning meede võiks sel juhul jõuda juba ka järgmise aasta riigieelarvesse.
Parim vahend linnas liikumiseks
Algusest peale seati eesmärgiks, lisaks ärile, ka n-ö maailmaparandamise idee.
„Minu elufilosoofial on olnud juba varajasest noorusest alates kaks olulist ankrut. Üks on see, et tööalane tegevus oleks positiivne nii maailma kui kohaliku kogukonna mõistes. Teine on see, et töö ei tohi blokeerida ülejäänud elu,” selgitab Maruste, kes on tänaseks oma ettevõtte kõrvalt jõudnud juba ka kolme lapse kasvatamiseni. „Ma olen välja mõelnud ütluse, et kui tahad oma elu jooksul päästa mõnisada elu, siis õpi arstiks. Kui aga tahad päästa miljoneid elusid, siis õpi inseneriks. Läbi selle, et me suudame elektritõukerataste abil võimendada puhast liikumist linnakeskkonnas, me säästame ka elusid. Seda on väga rakse mõõta, aga mõju elukeskkonna paremaks muutmisel on tegelikult tohutu.”
Tõsi ta on, WHO andmetel surem üle ilma aastas 4,8 miljonit inimest õhusaaste tõttu. Nii tõukab ka Kristjan Marustet ja tema tiimi tagant puhta elukeskkonna arendamine. Aga mis puudutab kohalikku aspekti, siis Comodule näol on tegemist elektroonikafirmaga, aga enamik elektroonikatootmisest on ju koondunud Hiinasse. Comodule’i on alati tootnud Eestis, mis on küll kallim, aga Maruste usub, et tulemus on pikas perspektiivis märksa etem.
Ja ega keegi alguses ei uskunud ka seda, et on hea mõte väljaspool Hiinat tõukerattaid toota. Maruste leiab, et tegelikult on tõukeratta renditeenus fantastiliselt hea teenus – see on täpselt see asi, mis võimendab maailma kulgemist puhaste liikumismeetodite suunas. Varem tehti seda halvasti, Comodule võttis kätte ja tegi oma tõuksi ning teeb neid hästi.
„Tõukeratas on minu meelest turvalisem ja paindlikum liiklemise vahend kui seda on tavaline jalgratas,” usub ta. „Just linnas liikumiseks parim vahend. Aga selle teadmiseni jõudmine juhtus mingil määral kogemata – alguses tehti Hiinas tõukse põhimõtteliselt kui mänguasju. Aga siis hakkasid mõned inimesed nendega ka tänaval sõitma ja tööl käima ning nii see asi edenema hakkas.”
Kristjan Maruste ei ole väga kriitiline kergliikuritega liiklemiseks loodud taristu suhtes nii Tallinnas ja kui üldse Eestis. Jah, ta nõustub, et taristu võiks kiiremini areneda, aga samas usub ta, et mida suurem on avalikkuse surve, seda rohkem paneb see ka riigi- või linnavõime tegutsema.
„Ega see tänavate punaseks värvimine sai ka alguse sellest, et surve oli niivõrd tugev, et linnavalitsus püüdis midagi kiiresti ära teha,” ei tõmba ta Tallinna katsetele üleöö rattateid maha märkida täiesti vett peale. „Mõnes kohas on meil ka häid lahendusi. Võiks olla parem, aga on küllaltki hea. On muidugi ka väga halbu ja ohtlikke kohti, aga küllap see taristu ka areneb, iseasi, kui kiiresti.”
