Meil puudub tööstustele sobiv korduskasutuspakendi lahendus

Eesti Toiduliidu ringmajanduse valdkonna nõunik Üllar Huik leiab, et ühekordse plasti direktiivi ülevõtmine ja selle nõuete täitmine on meie toidutööstuse jaoks keeruline juba kasvõi sellepärast, et puudub tehnoloogia korduskasutusega pakendite tootmiseks.

„Eesti toiduainetööstuse ettevõtted seisavad uute keskkonnahoiu algatuste valguses silmitsi olukorraga, kus ühekordse plastpakendi vähendamise eesmärki on keeruline, et mitte öelda võimatu täita,” tunnistab Huik. Põhjenduseks toob ta asjaolu, et tööstustele sobivat korduskasutuspakendit ei ole lihtsalt olemas ja sellesuunalist arendustööd ei toimu mitte ühegi pakendite tootja poolt. Seega – pole pakendeid ega pakendamisliine. Nii on Üllar Huik seda meelt, et kui isegi keegi nüüd arendusega alustaks, siis tulemuse saavutamine võtab tagasihoidlikult hinnates aastaid.

„SUP-direktiiv tegelikult ei nõuagi korduskasutuspakendile üleminekut, vaid pakub seda välja ühe võimalusena,” selgitab Huik. „Liikmesriikidel aga on võimalus direktiividesse omapoolseid täiendusi teha. Nii soovis keskkonnaministeerium lisada seadusse sätet, et kolme aasta pärast oleksid eranditult kõik müügil olevad pakendid korduvalt kasutatavad. Sõltumata toote päritolumaast või sellest, mis toote ja pakendimaterjaliga parajasti tegemist on.”

Toiduohutust keeruline tagada

Eestis on toidutootjana end määratlenud üle 700 ettevõtte. Üks suuremat sorti ettevõte arvutas hiljuti välja, et korduskasutuspakendile ülemineku hinnaks ainuüksi ühe tema tootegrupi mõnede villimismasinate vahetusel oleks umbes miljon eurot. Pluss teadmata suuruses kulud ettevõtte tootmise ja logistika ümberkorralduseks, täiendavaks kvaliteedikontrolliks, tootearenduseks ja kõigiks muudeks tegevusteks, mis vältimatult pakendite vahetusega kaasnevad.

„Maailma praktikast ei ole teada ühtegi näidet, kus toiduainetööstus oleks ühekordselt pakendilt üle läinud korduskasutatavale plastpakendile – selliseid tehnoloogiad lihtsalt pole olemas,” räägib Huik. „Võrdluse puudumisel pole teada ka võimalike korduskasutuslahenduste hind ega see, kas ja kui palju on taolised lahendused keskkonnasäästlikumad.”

Huik toob veel välja, et tööstuste jaoks on probleem kindluse puudumine, kas toiduohutuse ja hügieeni nõudeid suudetakse uudsete pakendilahenduste puhul korrektselt järgida, sest korduskasutusega plastpakend saab elutsükli jooksul olema palju kordi tarbijate valduses.

Tarbija käes olevate pakendite puhul pole võimalik ei jälgitavust ega hea tootmistava järgimist mitte kuidagi teostada.
Üllar Huik

„Tarbija käes olevate pakendite puhul pole võimalik ei jälgitavust ega hea tootmistava järgimist mitte kuidagi teostada,” tõdeb ta. „Tarbija võib plastkarpi näiteks kuumutada, see võib olla kokku puutunud toksiliste või keemiliselt aktiivsete kemikaalidega, seda võib olla hoiustatud ebasobivates tingimustes.”

Nii võivad tagastatava pakendi füüsikalised ja keemilised omadused oluliselt muutuda ja nõnda on tööstusel sisuliselt võimatu tagada korduskasutatava plastpakendi toiduhügieeni ja -ohutust.

Abi oleks sortimistehastest

Üllar Huik leiab, et ühekordse plasti keskkonnamõju vähendamise töökindlaim lahendus on praeguse kogemuse põhjal pakendijäätmete liigiti kogumise tõhustamine ja plasti ringlussevõtu võimaluste arendamine. Praktikas peaks see tähendama praeguse tootjavastutuse süsteemi tõhustamist ja uute sortimise ning ringlussevõtu tehaste rajamist.

„Lahendusi on teisigi, näiteks on Itaalias välja arendatud biolagunev plastpakend, mis laguneb tavatingimustel mikroplasti eraldamata,” kirjeldab Huik. „Teada on ka katsetustest arendada pabertopsi jaoks tselluloosipõhine vedelikukindel sisesein.”

Seega arenduslaborid töötavad ja paralleelselt on töös mitmeid ühekordse plasti ja selle keskkonnamõju vähendamise projekte, aga nende ellujõudmine nõuab aega. „Keskkonnapoliitika hea tava eeldab suure mõjuga tegevuste puhul, nagu üleminek korduskasutuspakendile vaieldamatult on, korraliku mõjuanalüüsi koostamist,” märgib Huik. „Analüüsis peaks absoluutselt kõik eesmärgiks vajalikud tegevused olema kaardistatud ning mõjud hinnatud. Kas näiteks lisanduv ringluslogistika ning suurenev pesuainete kasutus ei muuda selle keskkonnamõju hoopis negatiivseks?”

Ambitsioonile lisaks analüüsid

Ta möönab, et meie probleem on tihti selles, et lennukad ja ambitsioonikad ideed on küll toredad, kuid nad käiakse välja toorelt, ilma analüüsita ja osapooli kaasamata.

Nii on Huik seisukohal, et sarnases olukorras on Eesti ka teise pakendiseaduse eelnõusse lisatud sättega, mis puudutab pakendite jäätmevoost tagasivõttu, sest ka see punkt ei tulene otseselt direktiivist, ei ole vastavuses tootjavastutuse kohustustega, kohustuse täitmise mehhanism on ebaselge, pole teada seonduvad kulud ning suure tõenäosusega ei aita see üldse kaasa ringmajanduse tõhustamisele.

„Seadusloome kvaliteet saaks oluliselt parem, kui otsustele eelneks analüüsi faas, mis näitaks eesmärkide teostatavust ja nende tekitatud koormust ühiskonnale,” ütleb Huik. „Toiduliit kutsub keskkonnapoliitika kujundajad üles, eriti just suure mõjuga otsuste puhul, koostama teemakohaseid uuringuid koos majandus- ja keskkonnamõjude analüüsiga. Uuringu materjalidele toetudes on otsuste langetamine kõigile lihtsam.”

Lisaks pöörab ta tähelepanu probleemi sotsiaalsele poolele – mis see kõik tarbijatele maksma läheb. „Toiduainete ja jookide hinnatõus on drastiline ja tarbijate taluvuse lagi on paljudele kätte jõudnud,” nendib ta.