Kuna pakenditeema, ennekõike eesmärk loobuda ühekordsest toidupakendist, on praegu toidutööstuse ees seisvatest probleemidest esirinnas, siis võttis Eesti Toiduliit kätte ja korraldas aprilli keskel esimese pakendikonverentsi.
Pakendikonverentsil räägiti nii kehtivast seadusandlusest, kui tulekul olevatest eeskirjadest, arutleti pakendidisaini uute võimaluste üle, tutvustati uudseid pakendimaterjalide lahendusi ning keskenduti üsna olulisel määral ka ringmajanduse väljakutsetele.
Toidupakend muutub kallimaks
Rääkides ringmajanduse seostest pakenditega tõi Eesti Plastitööstuse Liidu tegevjuht ja erinevate ringmajandust puudutavate projektide eestvedaja Pilleriin Laanemets esile, et ringmajanduse strateegia plastitööstuste jaoks võeti EL-i tasandil vastu isegi varem, kui jõustusid Euroopa Komisjoni kliimaeesmärgid. Nii tõdeti juba 2016. aastal, et kui Euroopas kehtestatakse järjest karmimaid nõudeid, mõjub see kahjulikult sealse plastitööstuse konkurentsivõimele ja selle tulemusena liigub tootmine lihtsalt Euroopast välja. Sisuliselt tähendab see seda, et süsinikuheite allikad on mujal, aga heitekogused jäävad ikkagi samasugusteks.
Samas moodustab just pakendite tootmine Euroopa plastitööstuse toodangust lõviosa, mistõttu ümbertöötlusega tegelemine on möödapääsmatu. Tõsi, Eestis jääb pakendite tootmine mõnevõrra alla ehitusmaterjalide tootmisele, moodustades umbes 22% meie plastitööstuse toodangu kogumahust.
Samas ollakse Pilleriin Laanemetsa sõnul nii Eestis kui kogu Euroopas hädas müügipakendi ümbertöötlemiseks kõlbulikuna kättesaamisega jäätmekäitlusest. Ja kui ühest küljest survestatakse toidutootjaid, et nad kasutaksid oma pakendites ümbertöödeldud materjali, siis teisalt oleme tõsiasja ees, et seda ümbertöödeldud pakendimaterjali ei tule turule piisavas koguses peale.
„See lööb loomulikult lõpptarbija rahakoti pihta – taaskasutatud materjalide hind tõuseb, sest vajaliku kvaliteediga toormaterjali, mida saaks mehaaniliselt ümber töödelda, napib,“ nendib ta. „Siin tekivad ka tarneahela läbipaistvuse küsimused. Eriti toidutööstusel puuduvad alternatiivid ja kui neid valikuid ongi, siis kipub nende keskkonnakoormus olema suurem kui tavapärase nn õhukese plasti oma.“
Nii halveneb tema sõnul ka pakendeid puudutav ringmajanduse olukord, sest selleks, et tagada samaväärne funktsionaalsus, siis tekitavad asendatavad materjalid suurema komposiitse pakendivoo, mis omakorda ei ole ringlusse võetav või on seda vaid osaliselt.
Olulisem on materjali olelusringi mõõtmine
Nii soovitab Laanemets selle asemel, et püüda kramplikult plasti vähendada, liikuda hoopis erinevate materjalide keskkonnakoormuse hindamise suunas, et ei tekitataks poolikuid lahendusi, mis pikas perspektiivis on keskkonnale hoopis koormavamad. Ehk – CO2 heitme mõõtmisest olulisem on materjali olelusringi (LCA) mõõtmine, kus võetakse arvesse toote kogu tarneahela keskkonnakoormus.
„Üldiselt ollakse ühel meelel, et mida vähem värve ja erinevaid materjale pakendis kasutatakse, seda lihtsamini on see ümbertöödeldav,“ leiab Pilleriin Laanemets. „Üks võimalus toidutööstuse ettevõtetes kasutatavate plastpakendite ümbertöötlemiseks on nende keemiline töötlemine. Eestis uuritakse võimalust plastijäätmeid ümber töödelda Enefiti pürolüüsitehastes.“
Puit kui universaalne materjal
Konverentsil arutleti muuhulgas ka puidu biomassil põhinevate pakkematerjalide arendamise üle ning leiti, et puidupõhine pakend on tõsiselt võetav alternatiiv plastile. Nimelt leitakse uuringute tulemusel, et puidust pakend võimaldaks vähendada 2050. aastaks CO2 emissiooni 65%.
Sellest tulenevalt oleks just puidust valmistatud pakendimaterjalid üks vägagi reaalne võimalus, mis aitaks saavutada kliimaneutraalsuse eesmärgid kiiremini.
Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu juhatuse liige Katre Savi märgib, et vähendamisel, materjalile uute omaduste ja lisafunktsioonide andmisel on lisaks ringlussevõtule ja taaskasutusele suur roll pakendi keskkonnamõjude vähendamisel. Ta iseloomustab, et puidupõhise pakendi ringlussevõtu tase on kõrge ning uute materjalide ja tootmistehnoloogiate abil suudetakse puidupõhistele pakenditele pakkuda funktsioone, mis seni on nõudnud plastikut, klaasi või alumiiniumi.
Savi tõi välja jätkusuutlikkusele ja ressursistrateegiale spetsialiseerunud konsultatsioonifirma Material Economics uuringu, mille kohaselt jätkates plastpakendi kasutamist, ent rakendades tööstuste tegevuskavades EL-i eesmärke, plastpakendi keskkonnajälg väheneb ning aastaks 2050 suudame kärpida CO2 emissiooni 20% võrra.
Uuring näitab ka, et samadel tingimustel saavutame puidupõhise pakendi puhul emissiooni vähendamise 65%. „Peame kasutama vähem ressursse ja tootma vähemast rohkem!“ nendib Savi.
Uuritakse uusi pakkematerjale
Toiduliidu ringmajanduse valdkonna nõunik Üllar Huik kinnitab, et maailmas töötavad arenduslaborid uute pakendimaterjalide väljatöötamise nimel, töös on mitmeid ühekordse plasti ja selle keskkonnamõju vähendamise projekte. Näiteks katsetused arendada pabertopsi jaoks tselluloosipõhine vedelikukindel sisesein või Itaalias välja arendatud biolagunev plastpakend, mis laguneb mikroplasti eraldamata.
Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi polümeeride ja tekstiilitehnoloogia labori professor Andres Krumme toonitab, et pakkematerjalide tootmine tselluloosist ei konkureeri toiduressursiga ning võimaldab kasutada tselluloosi allikana ära ka põllumajanduse jääke.
„Eesti plastinõudlus aastas on alla 200 000 tonni. Võiks arendada hüpoteesi, et 2,8% Eestis puidust lähtuva biomassi termoplastseks materjaliks muutmine kataks kogu aastase plastivajaduse, asendades valdavalt mittetaastuvatel maavaradel põhineva plasti biopõhise ja süsinikuneutraalse materjaliga,“ arutleb Andres Krumme. Kiudmass on 100% biopõhine toode, ringlusse võetav, bioloogiliselt lagunev ja komposteeritav, samuti põletatav.
5 üleilmset trendi toiduainete pakendamisel
Toiduliidu pakendikonverentsil 12. mail tutvustas maailma juhtiva toiduainete pakendilahenduste tarnija Multivac´i Saksamaa innovatsioonikeskuse projektijuht Marina Dodel viit ülemaailmset trendi, mida toidutootjad on pakendamisel kasutusele võtnud.
Esimese trend
Dodel toob välja toidu säilitamiseks mõeldud pakendi innovatsioonid, nagu vaakumpakendid, taassuletavad pakendid või antimikroobsed pakendid. „Toidujäätmetel on tohutu süsiniku jalajälg. See on tegelikult nii suur, et kui toidujäätmed oleks riik, oleks see Hiina ja USA järel suuruselt kolmas süsinikdioksiidi tekitaja,“ märgib Dodel. „Selle trendi peamine eesmärk on vähendada pakenditega toidu raiskamist.“
Teine trend
Monomaterjalide kasutuselevõtt ringmajanduse tugevdamiseks. „See tähendab liikumist monomaterjalpakendite poole ehk keskendutakse materjalikomponentide lihtsustamisele. EL-i plastistrateegia nõuab, et kõik pakendid oleksid 2030. aastaks taas- või korduvkasutatavad,“ kirjeldab Marina Dodel.
Kolmas trend
Bioplast – see suundumus puudutab kasvavat nõudlust bioplasti järele, et vähendada tavapäraste naftast valmistatud plastide kasutamist. „Bioplasti mõiste hõlmab laia valikut erinevaid materjale. Need võivad, aga ei pea olema biolagunevad. Need võivad olla biopõhised, aga ka fossiilpõhised. European Bioplastics arvutuste kohaselt kasvab globaalse bioplasti tootmine järgmise viie aasta jooksul enam kui kolm korda,“ räägib Dodel. „Selle üheks põhjuseks võib olla see, et biolagunevust peetakse kõige keskkonnasäästlikumaks pakendite kõrvaldamise meetodiks kasutusea lõppemisel.“
Neljas trend
Ühendab ühelt poolt suurt digitaliseerumistrendi ja teiselt poolt suurt jätkusuutlikkuse trendi. Märgised ja etiketid on tülikad ja ajale jalgu jäänud pakendielemendid, kuna need on sageli valmistatud erinevast materjalist kui toote põhipakendid, raskendades sageli pakendi sorteerimist.
„Nihe kergesti eraldatavate etikettide ja taaskasutatavate või taastuvate märgistusmaterjalide poole on äratuntav ja muutub aina tugevamaks,“ ütleb Dodel. Märgiseid ja etikette paraku toidutoodetelt täielikult eemaldada pole võimalik, sest need annavad tarbijale olulist sorteerimise ja toitumisalast informatsiooni. Üks võimalik lahendus on toidupakendile kuvatud QR-kood, mis annab lisateavet ilma pakendil palju ruumi kasutamata.
Innovatsioonina saab esile tuua ka nähtamatu vöötkoodi, mis lisaks muule parandab plastijäätmete automatiseeritud sorteerimist – tänu koodidele suudavad plastikjäätmete sorteerimistehase skännerid materjale väga lihtsalt tuvastada ja seega õiges suunas välja sorteerida.
Viies trend
Kkorkide taaskasutatavuse parandamine, eelkõige joogiturul. On saabumas EL-i seadusandlus, mis näeb ette, et korgid peavad jääma pudelite või topside külge. Nende juhiste järgi tehakse juba uuendusi korkide, sulgurite ja tilade osas.
