Biokütuste valdkond on väga lai ning hõlmab tahkeid, vedelaid ja gaasilisi kütuseid. Taastuvenergia direktiivi järgi on biomasskütused peamiselt tahked kütused, näiteks hakkepuit ja puitpelletid ning nende tulevase kasutuse Eestis määrab koostatav metsanduse arengukava. Kuidas näevad biokütuste tulevikku ettevõtjad?
Eesti Biokütuste Ühingu juhatuse liige Ülo Kask sõnab, et kondensatsioonelektrijaamades, kus kütuse elektriks muundamise kasutegur ei ületa 40%, keelatakse ilmselt peagi puitkütuste kasutamine.
„Rohtse biomassi kasutamine biogaasi tootmisel ja seejärel energeetikas võiks keskkonna seisukohast olla mõistlikum, sest biogaasi tootmisel eralduv CO2 seotakse samade taimede kasvamisel juba järgmisel aastal,” märgib ta, lisades, et rohtse biomassi otsesel põletamisel tekib rohkem probleeme koristamisega, logistikaga ja ladustamisega, mida tuleb omakorda hakata lahendama.
Biogaasil kõvasti arenguruumi
Ülo Kase sõnul on kääritamisel saadavat biogaasi lihtne kasutada ja seda saab puhastada maagaasiga sarnase metaanisisalduse juurde ning kasutada maagaasivõrgus edastamiseks tarbijatele, mida ka juba tehakse Eestis.
„Seda valdkonda võiks veelgi arendada, sest tooret, mida kääritada biogaasi saamiseks on meil küllalt olemas,“ toob Kask välja.
Samas märgib ta, et esmasest toormest tootmine on kallis ning esimese põlvkonna biokütuste tootmine ja kasutamine tahetakse lõpetada, kuna biodiisli kütuse valmistamine õlitaimedest konkureerib toidutootmisega ning kasulik keskkonnaefekt on küsitav.
Biogaasi tootja, Eesti ühe suurema põllumajandusettevõtte OÜ Estonia nõukogu esimees Jaanus Marrandi lisab, et väheväärtuslikku puitu ja võsa ning raidmeid jätkub Eestis alati ning on loomulik, et neid kasutatakse.
„Biogaasil ja biometaanil on tulevik kindlasti juba kasvõi arvestades vajadust vähendada kasvuhoonegaaside emiteerimist. Kuna on kehtestatud vastavad nõuded, siis see on olnud eriti mootorikütustega ja maagaasiga tegelevatele ettevõtetele käivitavaks stiimuliks,” tõdeb Marrandi.
Adveni Baltikumi äri juht Juhan Aguraiuja näeb samuti biokütuste tulevikku positiivsena. „Suure tõenäosusega näeme biokütuste veel suuremat kasvu tulevikus,” prognoosib ta.
Kasutamata potentsiaali jagub
Marrandi sõnul võiks biometaan asendada Eestis maagaasi ca 25% ulatuses. „On arvestatud, et hõlpsasti kasutusele võetava biometaani potentsiaaliks on Eestis 1–1,5 TWh,” sõnab ta. Lisades, et biometaanil on kahekordne mõju kasvuhoonegaaside emiteerimisele. „Esiteks, kui viia just ennekõike transpordis mingi osa sellele kütusele üle, siis väheneb transpordist tulenev kasvuhoonegaaside emissioon. Teiseks, kui kasutada põllumajandusest-loomakasvatusest pärit toorainet, siis väheneb loomakasvatuse kasvuhoonegaaside hulk.”
Biokütuseid saaks Marrandi hinnangul senisest laialdasemalt kasutada ka ühistranspordis ja kaugvedude puhul. Seal on keeruline näha elektriautodele üleminekut, kuna selleks vajaliku aku kaal ja suurus ületavad praegu majandusliku mõistlikkuse piiri.
„Kütuste tootmisega kaasneb ka mitmeid erinevaid positiivseid lisaväärtusi, nagu energiatootmise hajutatus, kõrgtehnoloogiliste töökohtade lisandumine maapiirkonda, võimaluste loomine loomakasvatuse arenguks,” märgib Marrandi.
Adveni Baltikumi äri juht näeb samuti biokütustes kasutamata potentsiaali. Nimelt märgib Juhan Aguraiuja, et mittefossiilsed kütused on energiakriisis muutunud mõistlikemaks, sest nüüdne olukord võimaldab turule pääsu energiaallikatel, mis varem sinna ei pääsenud kõrge hinna tõttu.
Biometaan saaks asendada maagaasi. Ülo Kask märgib, et biometaan võiks leida kasutust mootorikütusena ning kui seda tuleks rohkem turule, leiaks see kasutust ka tööstuse protsessides, mida ei saa muu energiaallikaga asendada. Jaanus Marrandi lisab, et kui Eestis energia kogutarbimiseks on arvestatud 5 TWh aastas, siis biometaani potentsiaali (1–1,5 TWh) kasutades kataks see 20–25% vajadusest.
„Meie koostootmisjaamade jaoks sobib biometaan väga hästi. Kõik seadmed, mis kasutavad maagaasi, saavad põletada ka biometaani,” kinnitab Aguraiuja.
Biometaani tootmine on kallis
Biokütustel nähakse küll tulevikku, kuid esineb mitmeid põhjuseid, miks neid siiani pole küllaldaselt väärtustatud. Kask selgitab, et biogaasijaamade rajamine ja gaasi biometaaniks puhastamine on kallis ning üksikud toetusmeetmed, mida Eestis on rakendatud, võimaldasid rajada vaid mõned biogaasijaamad ja hankida neisse biogaasi biometaaniks puhastamise seadmed.
„Kui maagaas läks kallimaks, kallines ka bioloogilist päritolu metaan. See piirab müüki,” tõdeb ta. Praegu koostab valitsus uut energiamajanduse arengukava, kus käsitletakse ka biometaani teemat. Marrandi nendib, et riik pole seni suutnud luua piisavat õiguskindlust, et ettevõtjad julgeksid võtta riske.
„Siiani on biometaani tootmine olnud üpris kallis ettevõtmine ja nii on keeruline sellega tegeleda ilma toetusmeetmeteta,” ütleb ta. „Alles Ukraina sõjaga on turuolukord muutunud, aga kindlasti ei ole ette näha, et selline seis kestaks pika aja vältel.”
Aguraiuja lisab, et biogaasi on Eestis toodetud aastaid ning tootmismaht on igal aastal suurenenud. Siiani on seda kasutatud transpordikütusena, kaugküttes seni vähem, sest biogaasi lihtsalt pole piisavalt.
„Kui seda oleks rohkem, kasutaksid seda ka energiatootjad,“ usub Juhan Aguraiuja. „Kui maagaas maksis aasta tagasi 20–30 eurot kilovatt-tund, siis biometaani tootmise omahind on sellest paraku 2–3 korda kõrgem.”
Seega – majanduslikult tasuv on see vaid praegu, kui ka maagaasi hind on kordades kerkinud. Kuidas aga saaks tuua biometaani turule konkureerima?
„Kui valmib majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel tehtav gaasivõrgu dekarboniseerimise tegevuskava, siis selle ühe osana antakse ka poliitilisi soovitusi, kuidas ja mis mahus vahetada maagaas välja bioloogilist päritolu gaasidega ja vesinikuga ning kui palju üldse fossiilset päritolu gaasi meil kasutusele jääb,” toob Ülo Kask välja.
Jaanus Marrandi märgib, et siiani on biometaani tootmist stimuleerinud poliitiline otsus, mille kohaselt tuleb mootorikütustesse lisada taastuvenergiaallikatest pärinevat kütet või osta vastavad sertifikaadid.
„Eestis tuleks luua seadusandlik ruum, mille kohaselt saaks eelistada just Eestist pärit biokütust ehk siis biometaani mujal toodetud kütusele. Seda saab teha vastavate sertifikaatidega, ja muidugi tuleb seda teha vastavalt Euroopa Liidu konkurentsireeglitele,” sõnab ta.
Samuti on Marrandi hinnangul olulised investeeringutoetused, näiteks põllumajanduslikust toorainest toodetavale biometaanile. „Siiani neid otseselt toetusena ei ole ja praegust skeemi kui pikaajalist laenu ei saa pidada tootjaid motiveerivaks,” märgib ta.
Aguraiuja sõnul on varasemad meetmed olnud küll head, kuid need olid ajaliselt piiratud, mistõttu ei loonud kindlust. „Toetusmeetmetega jätkamine aitaks tagada kindla hinna biometaani tootjale,” ütleb ta.
Sõda mõjutab biometaani hinda
Biometaani hind on sisuliselt võrreldav maagaasi hinnaga. Kask selgitab, et biometaani osa praegu gaasivõrgu kaudu edastatavas maagaasis on sedavõrd väike, et alandades hinda näiteks poole võrra, ei alanda see märkimisväärselt maagaasi hinda. Ta lisab, et biogaasijaamades asuvates tanklates on kütuse hind odavam kui maagaasitanklates. Marrandi lisab, et biometaani tootmise omahind on olnud siiani oluliselt kallim loodusliku maagaasi hinnast.
„Teatavasti kehtis skeem, mille kohaselt maksti tootjale täiendavat toetust kuni 100 euroni MWh eest juhul, kui maailmaturu hind oli odavam kui 100 eurot MWh kohta,“ selgitab ta. „Ja nii see ka kogu aeg oli kuni Ukraina sõjani. Ilma toetuseta ei oleks biometaan tegelikult ikkagi maagaasiga konkurentsis olnud. Nüüdseks on muidugi hinnad oluliselt kõrgemad kui 100 eurot/MWh.”
Aguraiuja tõdeb, et hind kujuneb vastavalt turuhinnale, mille määrab hetkel maagaas. „Näen, et biometaan on oluline teema, samas ei peaks gaasi vahetama gaasi vastu, vaid saaks vahetada teiste kütuste ja taastuvate allikate vastu,” kirjeldab ta.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Kadri Laube selgitab, et mitte riik ei määra biometaani hinda, vaid see kujuneb siiski turutingimustel.
„Erinevad tootjad on oma hinnamudeli erinevalt üles ehitanud ning seetõttu on ka tootjatel erinev hinnapoliitika,“ nendib Laube. „Riik soovitab müüa biometaani võimalikult soodsalt, sest tegemist on meie enda kütusega, mille sisendhind ei sõltu maagaasi turuhinnast. Nii on see ka meie tootjate võimalus suurendada kodumaise kütuse nõudlust.”
Vahepeal valitses arusaam, justkui oleks biometaani tootjal kohustus müüa seda börsihinnaga, aga Laube kinnitab, et nii see siiski ei ole.
