Eesti kõrged energiahinnad võivad siinsete tööstusettevõtete otsustajad viia lõpuks niikaugele, et oma tootmisüksusi hakatakse siitmailt minema kolima. Sein tõuseb ette ja lõputult pilvedes hõljuva elektrihinna maksmine keerab kinni vähimagi võimaluse kasumit teenida.
Põhjuseid, mis võivad mõne Eesti jaoks olulise tööandja siit minema peletada või mõjuda mitte kuigi ahvatlevalt siia siirdumiseks, on kahtlemata mitu – ühele saab määravaks üks, teisele teine.
Kokkuvõtvalt võib neid mõjusid nimetada riigi tööstuspoliitikaks. Kui see ikka pole ettevõtlust kuidagi soosiv, siis ettevõtja siin ka kanda ei kinnita.
Valitseb vastuseis uutele projektidele
Sellistel otsustel on Eesti majanduse jaoks kahtlemata korvamatud tagajärjed. Juba räägivad tootmisettevõtete juhid majanduse deindustrialiseerimisest, sest mõningate, igasuguse tootmise keelamist propageerivate huvigruppide survel on ka riigiasutused pigem loobunud uute tööstusarenduste edendamisest, juba varem algatatud planeeringud vajuvad vaikselt soiku ja uusi ei julgegi keegi enam mastaapse vastuseisu kartuses algatada.
Olgu, kuidas tahes, aga demokraatlikus ühiskonnas peab kõikide nende vastuseisudega arvestama, olgu need siis rohkem või vähem argumenteeritud.
Vastuseis muutustele on inimloomusesse sisse kirjutatud ning psühholoogid on selle kohta arendanud teooriaid nii mikro- kui makrotasandil. Nende nn demokraatlike dilemmade lahendamine on üsna ressursimahukas nii ettevõtetele kui kurnav asjaga konkreetselt tegelevatele inimestele, mistõttu sageli sellest loobutakse, lüüakse käega, jäetakse tegemata.
Kallis energia on muidugi paljude jaoks määrav murekoht – tootmine nõuab energiat ja kui see tuleb kätte kallimalt, kui mujal regioonis või isegi kõige kallimalt Euroopas, siis pole küsimustki, kui laastavalt see nendes tingimustes ellu jääda püüdvate tööstusettevõtete konkurentsivõimet alla kisub. Sest niivõrd kallis kohas toota sedavõrd kallist toodet on ju majanduslikult mõttetu.
Toetused kurnavad eelarvet
Igaüks võib internetist leida kirjeldusi, kuidas näiteks Saksamaa toetab oma ettevõtlust ja seeläbi kogu majandust. Ent ka seal pidi kõigepealt kohalik autotööstus välja tulema hoiatusega, et kui taevasse kerkinud energiahindade tingimustes midagi ette ei võeta, kolitakse tootmine lihtsalt riigist välja. Selline väljavaade mõjunuks Saksamaa majandusele laastavalt ning kohe hakkas valitsus varmalt toetuspakette välja töötama.
Meil räägitakse ametkondades, et riigiabi andmine eraettevõtlusele ehk siis sekkumine turgu oleks vastuolus Euroopa Liidu põhimõtetega.
Lisaks on kostnud hinnanguid, et ettevõtted ei vajagi mingit abi, saadakse omal jõul hakkama. Samas puhuvad näiteks tööstussektori erialaliidud juba pool aastat hädapasunat, nende põhiline sõnum seisneb selles, et riigil puudub nn pikk plaan – toimiv tööstuspoliitika ja selle edendamise hoovad, et eksportivad ettevõtted ennast siinmail ka hübriidkriisides turvaliselt tunneks.
Praegu, kolm kuud enne Riigikogu valimisi, tuleb see eriti ilmekalt välja – populistlike lubadustega võideldakse n-ö tavakodaniku tasemel häälte saamise nimel ning lubatakse ühtlasi lahkelt uusi toetusi, samas ei näi praegu kedagi huvitavat, kust ikkagi tuleb riigieelarvesse raha nende toetuste maksmiseks. Nii on juba ka Brüsseli ametnikele silma jäänud, et Eesti avaliku sektori kulutustest moodustavad kõikvõimalikud toetused ebaproportsionaalselt suure osa. Samas võib täheldada, et suure osa nende toetuste jagamisel jääb vajaka täpsest sihikust – abiraha saavad tihti need, kes seda üldse ei vajagi.
Vägisi tundub, et üks tüüpiline tubli riigiametnik ei pane otsuste langetamisel esikohale mitte riigi huve, vaid oma väärtushinnangud – ta kuulab oma südame häält, tegutseb n-ö isiklike tõekspidamiste ajel, aga ei arvesta sellega, et see võib minna vastuollu ühiskonna huvidega.
Kallis laenuraha peatab meie arengu
Eesti on Euroopa riikide seas ettevõtluse toetamise osas suhtarvude poolest konkurentsitult viimane.
Kui paljudes riikides antakse nn euroraha ettevõtlussektorile otsetoetustena, et nood toodaksid suuremat lisandväärtust ja turgutaksid seeläbi kogu majanduskeskkonda, siis Eestis antakse sedasama raha välja laenuna – riik tahab justkui toetusena antud raha tagasi saada.
Näiteid meie naabritest ebasoodsamatest tingimustest võib leida veel. Näiteks kui Soomes on pikaajaliste ettevõtluslaenude intressimäär keskeltläbi 1,5 protsendipunkti, siis meil küünib see 3–4 protsendini. See oli siis, kui euribor püsis nullist allpool.
Nüüd, kui euribor tõuseb, muutub n-ö Euroopa Liidu odav laenuraha meil ettevõtja jaoks veelgi kallimaks. Mis on viinud selleni, et Eesti firmad otsivad üha rohkem laenuraha piiritagustest riikidest. Sest tugevat välisturgu omav ettevõte suudab välismaisele pangale ära tõestada, et tal on eksportkliendid olemas ning nii saab ta oma investeerimislaenu vmt kätte mujalt, mitte Eesti pankadest. Seega – toetust ei saa ning ka laenamine on üle mõistuse kallis, et selle pinnalt teab mis arengut kavandada.
Sellises olukorras hääletab ettevõte jalgadega – lahkub siit või lihtsalt ei tule siia, sest ta ei pea olema ilmtingimata Eestis, asukoht võib olla ka Leedus või Poolas või mujal, kus majanduskeskkond soosivam.
Tööstus tõmbab tegutsemist kokku
Rääkisin mitme tööstusvaldkonnas kodus oleva spetsialistiga ja nad kõik jõudsid oma jutuga kurva tõdemuseni – talv tuleb ettevõtetele raske ning kevadeks on nii mõnigi vajunud kas pankrotti või Eestist ära kolinud. Nenditakse, et kui meil valitseb poliitilisel tasandil arusaam, et ettevõtlust toetama ei pea, siis on see ainuvõimalik tagajärg.
Kuidas viia võimukandjateni teadmine, et töötleva tööstuse mõju majanduse struktuuris on väga suur ja kui mingi tööstusettevõte on juba kord sunnitud uksed sulgema, siis tal ei ole enam võimalik oma tegevust niisama lihtsalt alustada, kui seda võib teha kohvipood või juuksurisalong?
Koht jääb tühjaks, tarne- ja tootmisahelad kaovad, tööstusele rajanenud infrastruktuur ja kogu ühiskonnas tekkinud sünergia puruneb. Teenindussektor või väikeettevõtlus ei suuda seda täita ei maksutulu ega tööhõive osas.
Ettevõtlus vajab tasakaalu ja stabiilsust
Kõik see ei tähenda, et tööstusettevõtted ootaksid riigilt otseseid rahalisi toetusi või oma äririskidest tekkinud eelarveaukude lappimist. Ei, soovitakse, et majanduskeskkond oleks pikaajaliselt stabiilne ja mingites piirides prognoositav.
Kui ettevõte soovib teha investeeringut näiteks vaatega järgmise 30 aasta peale, siis soovib ta eeldada, et iga paari-kolme aasta tagant ei tõsteta näiteks keskkonnatasusid.
Eestis kurdavad ettevõtjad, et see eeldus ei kehti, sestap puudub neil ka n-ö investeerimisjulgus – laienemise plaanid pannakse kalevi alla ja tootmisfirmade tõeliselt silmapaistvad edulood võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Pigem teatavad senini edukad ettevõtted koondamistest, tootmise kokkutõmbamisest, uste sulgemisest, rahastamisplaanide kalevi alla panemisest.
Kriis toob ilmekalt esile murekohad
Praegune kriisiolukord, mis räsib kõiki eluvaldkondi, on muidugi eraldi teema, aga just kriisides tulevad poliitiliselt reguleeritavad majanduskeskkonna aspektid eriti teravalt esile. Tööstused vajavad stabiilset majaduskeskkonda, mitte populistlikke otsuseid, mis tehtud häälte püüdmiseks valimistel.
