Tunamullu teisel poolel alanud maagaasi hinnakriis, mis tõi kaasa üleüldise energiahindade tõusu, on lõpuks möödas.
Regionaalsel gaasibörsil langes Eesti-Läti hinnapiirkonna maagaasi hind juba alla 30 €/MWh (2022. aasta hinnatipp jäi Euroopas 345 €/MWh juurde) ning võttes arvesse, et gaasivarud Euroopas on jätkuvalt kõrged, siis võib pigem prognoosida hindade jätkuvat alanemist, mitte suuremat põrget ülespoole.
Seoses energiahindade langusega on vähenenud ka surve Euroopa poliitikutele viia Euroopa energiaturgude regulatsioonis läbi draakonlikke reforme, kaitsmaks tarbijaid vaba turu eest. Turudisaini muudatuste läbirääkimised Euroopa Liidu tasemel jätkusid sellegi poolest kuni möödunud aasta lõpuni ja päädisid esialgsete kokkulepete sõlmimisega, mis suuri ja põhimõttelisi muutusi turu jaoks kaasa ei peaks tooma.
Universaalteenus ebaõnnestus
Nii elektri tootjate, müüjate kui ka tarbijate ühisest vaatepunktist lähtudes üritatakse reformidega pakkuda kõikidele nimetatud osapooltele suurema hinnakindluse tagamise võimalusi, mis teoorias on tervitatav, kuid praktikas keeruline saavutada. Võttes arvesse elektritootmise struktuuri muutust – lisandumas on üha rohkem ilmastikust sõltuvat tootmisvõimsust – on väljakutsed jätkuvalt suured ja kiirete praktiliste lahenduste leidmine keeruline.
Eestis ei saa kriisi siiski päris lõppenuks veel lugeda, sest tarbija kaitseks riigi poolt juurutatud elektri universaalteenuse regulatsioon jätkuvalt toimib. Küll saab aga tänase seisuga tagantjärele tarkusest tõdeda, et universaalteenuse juurutamine oli viga. Jälle leidis tõestust, et vaba ja konkurentsipõhine turg suudab kaitsta tarbijat paremini kui poliitikute tarkus ja reguleeritud hind, mistõttu juba 2023. aasta kevadel oli põhjust hakata rääkima vajadusest kaitsta tarbijaid universaalteenuse eest.
Esimesed õppetunnid on tänaseks siiski juba õpitud ja Riigikogu majanduskomisjon hakkab peatselt menetlema eelnõud, mille sisuks on universaalteenuse lõpetamine kaks aastat enne selle planeeritud lõpptähtaega. Kuna universaalteenuse pakett on Eesti elektriturul praeguse seisuga kõige kallim lepinguline pakett, siis tarbija huvidest lähtudes on mõistlik see regulatsioon lõpetada esimesel võimalusel. Menetluses oleva eelnõu kohaselt saab see toimuma alates käesoleva aasta 1. maist.
Tähelepanu varustuskindlusele
Möödunud aasta oli pöördeline ka energia varustuskindluse kontseptsiooni mõtestamise osas. Kui süsteemihaldur Eleringi varasema juhi hinnangute kohaselt pole vahet, kas elektrijaam asub Narvas, Olkiluotos või kuskil mujal EL-i ühise elektrituru avarustes, siis 8. oktoobril 2023 Eesti ja Soome vahelise Balticconnectori gaasitoru lõhkumine andis veenva tagasiside, et riik, mis tõsiselt enda varustuskindlusest hoolib, ei saa liigselt panustada piiriülestele ühendustele. Kriitiliste vajaduste katmiseks on vajalik kodumaine elektritootmine.
Võttes arvesse, et Balti riigid kavatsevad ennast Venemaa elektrisüsteemist lahti ühendada juba 2025. aasta veebruaris, siis tuli see signaal pisut hilja, kuid andis sellegi poolest väärtusliku sisendi Eleringi poolt kavandatava sagedusreservide turu ja võimaliku võimsusreservide turu regulatsioonide arengusse. Selge on see, et Eesti ei saa enam pikalt toetuda Enefit Poweri põlevkivi kasutavatele energiaplokkidele ja riik vajab uusi juhitavaid elektritootmise võimsuseid.
EL-i kliimapoliitika seniseid suundumusi arvestades peame tõdema, et Eesti on enda praeguse elektritootmise struktuuriga jätkusuutmatu ja pidevas sõltuvuses elektri impordist. Kuna uusi juhitavaid võimsusi kiiresti lisada pole võimalik ja nagu näha, pole kõik poliitikud veel ka veendunud nende lisamise vajaduses (viide sotsiaaldemokraatide vastuseisule Eesti Energia plaanile rajada Eestisse uus vesiniku kasutamise võimekusega gaasielektrijaam), siis on riik asunud ette valmistama elektri reservvõimsuse mehhanismi regulatsiooni, mis võimaldaks konkurentsivõime kaotanud vanemate põlevkiviplokkide sulgemise asemel neid veel mõne aja reservis hoida.
Reservmehhanismi kujunemine
Elering ja kliimaministeerium arvavad 2020. aastal koostatud analüüsi põhjal, et Eestile kõige sobivamaks reservmehhanismi tüübiks on strateegiline reserv, mis reservi arvatavad võimsused turult täielikult välja viib. Viimastel aastatel turukeskkonnas toimunud muutusi arvestades on põhjust selles arvamuses siiski kahelda.
Seda põhjusel, et hoolimata ilmastikust sõltuva elektritootmise üsna kiirest lisandumisest, on juhitavate elektritootmisvõimsuste pakkumine turule üha vähenenud ja kui reservi arvamisega täiendavad võimsused turult ära viiakse, siis toob see suure tõenäosusega kaasa sagedasemate ja järjest kõrgemate hinnatippude tekkimise, mis tarbija kulusid veelgi suurendavad. Reservvõimsuse mehhanismi Eestile sobivaima tüübi arutelud on määratud Riigikogu majanduskomisjonis algama juba käesoleva aasta veebruaris.
Konkurentsivõime on tähtis
Igal juhul on ühemõtteliselt selge, et Eesti energiasektor vajab väga suuri investeeringuid ja seda võimalikult kiiresti. Kuna investeeringute vajadus pole suur mitte üksnes Eestis, aga ka Eesti naaberriikides ja Euroopas tervikuna, siis on iseäranis tähtis riigi tegevus atraktiivse ärikeskkonna kujundamisel. Möödunud aasta pakkus selle osas küll mõningaid positiivseid näiteid, kuid seda „kompenseerisid“ ka mitmed negatiivsed näited.
Käesolevast aastast jõustunud Eleringi võrguteenuste uus hinnakiri ja tüüptingimused suunavad osa võrguteenuse kulust nüüd elektri tarbijatelt elektri tootjatele, muutes võrreldava võrguteenuse Eesti elektritootjate jaoks 4,8 korda (!) kallimaks kui Leedus.
Nn fantoomliitumiste eelnõu, mis pidi vabastama uute projektide jaoks vajalikku liitumisvõimsust, disainiti viisil, mis tõstab oluliselt Eestile väga vajalike vanemate reservvõimsuste ülevalhoidmise kulusid. Aasta lõppes valitsuse poolt kiirkorras läbi surutud keskkonna- ja kaevetasude tõusuga, mis suurendab põlevkivi kasutavate ettevõtete (sh elektri tootmise) kulusid kokku ligi 30 miljoni võrra aastas.
Võrk vajab rohkem raha
Hilissügis ja talv tõid pikemad üldrahvalikud arutelud Eesti Energia kontserni kuuluva jaotusvõrguettevõtja Elektrilevi võrgu töökindluse osas, mida aastalõpu tormid ning puudele sadanud raske ja märg lumi tõsiselt kahjustasid. Arutelu tulemusel selgus, et töökindlam võrk vajab oluliselt rohkem investeeringuid ja võrgutariifi tõusu, mida tururegulaatorist konkurentsiamet paraku ei soovi aga tarbijate huve kaitstes võimaldada. Arutelud selle osas, kuidas seda olemuslikku vastuolu lahendada, jätkuvad.
