Kui majanduse jahtudes on hästi kapitaliseeritud ja pika vaatega tööstusettevõtetes kasutatud alati võimalust uuele kasvule pinnase ladumiseks investeerida, siis praegune majanduskriis erineb teistest ennekõike just seetõttu, et väljavaated uute tööstusinvesteeringute tegemiseks on riiklike otsuste, sh osalt nende puudumise mõjul muutunud väga keeruliseks.
Sellele lisaks puudub Eestis hetkel ka selge majandus- ja tööstuspoliitika, mis uutesse kõrge lisandväärtusega tootmistesse investeeringuid tegema meelitaks.
Viru Keemia Grupi kogemusest näeme, et viimaste aastate jooksul on kõige suuremaks riskiallikaks muutunud regulatiivse keskkonna ettearvamatus. Mingeid otsuseid tehakse väga kiiresti ja ootamatult, teisi otsuseid väga aeglaselt.
Kahjuks need esimesed otsused on pigem ettevõtlust mittesoosivad ning teised investeeringuid ja ettevõtlust soosivad. Rohkem riske jäetakse ettevõtete kanda ja seetõttu muudetakse perspektiivituks või lükatakse ajaliselt edasi suur osa positiivseid algatusi.
Roheline kokkulepe
Järgmiste aastakümnete kõige suuremaks väljakutseks tööstuste jaoks kujunebki seetõttu null CO2 netoheite eesmärgistamine seadusandlikul tasandil. See tähendab radikaalset muutust meie tööstuses, mida tundub, ei ole kahjuks veel siiani täiel määral tajutud.
Sellise eesmärgi saavutamine kogu EL-is saab olema väga valulik. Ja eriti valulik on see investeeringute puuduses vaevlevate väikeriikide tööstuste jaoks. Keskne näide on siinkohal Euroopa Liidu roheline kokkulepe, mille juurutamisega on ametkonnad viimaste aastate jooksul aktiivselt tegelenud.
Ma absoluutselt ei sea kahtluse alla vajadust liikuda puhtama keskkonna poole. Vastupidi, see on osa meie strateegiast ja südameasi, aga küsimus on kuidas me sinna jõuame niimoodi, et kedagi ei jäeta maha. See peab toimuma dialoogis ja usutavalt.
Rohelise kokkuleppe juurde käivate sõnade, nagu „majanduskasv“, „õiglane“, „jõukas“, „nüüdisaegne“, „ressursitõhus“ ja „konkurentsivõimeline majandus“, taga on paljudel tööstusettevõtetel raske näha tegelikku majanduskasvu. Eriti tööstustes, kes vajavad enne tehnoloogilist läbimurret, et rohelise kokkuleppe eesmärgi suunas liikuda. Kui alternatiiviks on sulgemine, siis majanduskasv ei paista kuskilt välja.
Selle asemel, et sundida tööstuseid nullheite nõudega oma tegevust kokku tõmbama, võiks alternatiivina asetada nad rolli, kus nendelt on oodatud sisulised lahendused heitmete vähendamiseks.
Kui see vajab konkurentsivõimelise tehnoloogia välja töötamist, arendamist ja juurutamist, siis tuleb selleks aega anda. Riigi, ettevõtete ja teadusasutuste koostöös luua valdkondlik ajutrust, kes nõustab sellel teemal nii valitsust kui Riigikogu.
Praegu ikkagi tegutsetakse paljuski koordineerimatult, isegi vahest hoolimatult. Siia lisada usaldus riigi ja ettevõtete vahel regulatiivse keskkonna kujundamisel ja hoidmisel, siis sellisel juhul võib tulemuseks olla jätkusuutlik ehk pikaajaliselt loodusele sõbralik majandus koos tööstusega, mis maksab makse, annab inimestele tööd ja on konkurentsivõimeline rahvusvahelistel turgudel.
Põlevkivi
See kõik puudutab muidugi teravalt põlevkivi. VKG hinnangul on põlevkivil aga Eesti majanduses ka tulevikus oma koht, eeskätt just põlevkivikeemiatööstuse edasisel arenemisel.
Selleks üleminekuks on vaja säilitada põlevkivisektori investeerimisvõimekus ning usaldada tööstust, kes teab, et konkurentsis püsimiseks tuleb otsida võimalusi senisest kõrgema lisandväärtusega toodeteks.
Ida-Virumaal suurtööstuse säilitamiseks ei ole põlevkivi aga ainus võimalus. Üheks potentsiaalikamaks arenduseks peame ise siin piirkonnas näiteks plastijäätmete keemilise ringlussevõtu projekti. Töötleme plastijäätmed pürolüüsi teel ümber plastiõliks, millest toodetakse uuesti plastmaterjal. Ringmajandus, mida me kõik soovime.
Kui Eestis on viimastel aastatel tekkinud 90 000–95 000 tonni plastijäätmeid, siis kavandatav tehas suudaks sellest esialgu vähemalt 20% uuesti ringlusesse võtta ja vähendada poole võrra iga aasta Euroopa Liidule makstavat plastimaksu, mis täna on 20 miljonit eurot. Loomulikult ei ole kohe esimese plastijäätmete tehasega võimalik saavutada põlevkiviõli tootmisega sama suurusega äri, kuid horisontaalselt ja vertikaalselt laienedes on see siiski võimalik.
Samamoodi soovib VKG rajada Eesti suurimal biotoorainel ehk puidul põhineva biotoodete tootmiskompleksi. Teeme seda veendumusega, et praegu valdavalt eksporditav paberipuit väärindatakse kohapeal, rohkem maksutulu jääb Eestisse ning ka tööhõive paraneb koos sellega.
Tänu biotoodete tootmisele oleks võimalik praktiliselt lõpetada puiduhakke ja paberipuidu senine väljavedu Eestist või selle suuremahuline põletamine energia saamiseks.
Biotoodete tootmine suudab anda võrku stabiilselt taastuvelektrit (kompleksi toodang on ca 30% täna Eestis toodetavast taastuvelektrienergiast) ja riigil täita kurikuulsa lühendi LULUCF-i eesmärke.
Plastijäätmed
Nii plastijäätmete ümbertöötlemise tehase kui ka biotootmise puhul ootame riigilt aktiivsemat ja kiiremat tegutsemist. Ettevõtjad peavad arvestama äririskidega, aga kui riigil on võimalik riske, sh regulatiivseid, maandada riigi suurte eesmärkide ellu viimiseks, siis see on koostöö, mitte ettevõtjate soosimine. Kui mujal riikides aitavad riiklikud fondid või investeeringutoetused riske jagada, siis meie projektide puhul tuleb see hetkeseisuga täielikult enda kanda võtta.
Vaatamata sellele, et mõlema arendusprojekti eeldatav maksutulu ulatuks igal aastal kümnetesse miljonitesse eurodesse, on seni puudunud riigil huvi investeerimistuge pakkuda. Küll saab riigi tunnustuseks öelda, et on hakatud kaasa mõtlema, et riigile olulised eesmärgid uute projektide näol teostuksid. Ehk tulevad ka teod järgi.
Ilma investeerimistoetuseta peab VKG riskide vähendamiseks tegema aga rohkem eeltööd, mis paremal juhul lükkab projektide teostamist edasi, halvemal juhul tehakse need mujal.
Suurtööstuse silme läbi võib seetõttu meie ettevõtluskliimat hinnata praegu üpriski keeruliseks. Bürokraatia on jõudsalt kasvanud, regulatiivne keskkond püsib ettearvamatu, maksukoormus kõrge ja konkurents on tihe niikuinii.
Praeguses olukorras oleks viimane aeg riigil leida üles initsiatiiv, kuidas toetada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, tagada stabiilne regulatiivne keskkond ning luua rahastusmeetmed, mille toel oleks võimalik ellu viia arvestatava suurusega arendusprojekte, millel oleks reaalne mõju Eesti majandusele ning töökohtade loomisele.
