Üha enam tehakse avalikkuses juttu sellest, et teadus peaks rahvamajandusse järjest rohkem ja otsesemalt panustama ning ettevõtetega koostööd tegema, aga kuidas seda saavutada nii, et teadlased oleksid motiveeritud ja ettevõtjad ei pelgaks riske võtta?
Kliimaeesmärgid on seatud ja neid on vaja täita, samas on tarvis seejuures majandada ka üha väiksema keskkonda jäetava jalajäljega. Enamasti vanad tehnoloogiad rohepöörde vaimuga ei sobitu, mistõttu tuleb neid kas täiuslikumaks arendada või sootuks uued meetodid kasutusele võtta. See puudutab nii tooraineid, tootmisprotsesse kui ka toote kunagist kasutuselt kõrvaldamist.
Seega on teadlaste töölauad piltlikult öeldes kuhjas täis just projekte, mis ühte või teistpidi seonduvad ringmajanduse, energia kokkuhoiu, materjalisäästlikkuse või heitmevaba majandustegevusega.
Teadustöö tulemus võib olla patent
Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi direktor, täisprofessor tenuuris Maarja Grossberg-Kuusk ütleb, et inseneri- ja tehnikateadustes ongi teadlaste töö üks oluline eesmärk jõuda reaalset rakendamist võimaldavate lahendusteni. TalTechis on sellekohaseid näiteid võtta üksjagu, alustades kasvõi isesõitva auto väljatöötamisest, lõpetades juba ammu kasutuses olevate hoonete BIM-mudeli väljatöötamise või 3D-prinditud implantaatide tootmiseni.
Oma igapäevatöös päikeseenergeetika materjalide teaduslaboris päikesepatareide arendamisele keskendunud ning TalTechis ka roheliste energiatehnoloogiate magistriõppe programmi juhtiv Grossberg-Kuusk märgib, et fundamentaalteadusega tegelemise kõrval jõuavad teadlased ikka lõpuks välja ka prototüüpide loomiseni, mida lõpuks saab ka igapäevaellu juurutada.
Samas tõdeb ta, et teadlased ei sea endale eesmärgiks uuenduste tootmisliinidesse integreerimist, vaid näiteks mingi uue tehnoloogia arendamist staadiumisse, mis võimaldab seda reaalselt kasutusele võtta. See viimane etapp aga toimub enamasti ikka juba mõnes ettevõttes.
„Kõige õigem lähenemine oleks selline, et teadlane taotleb oma leiutisele patendi ja see, kellele leiutis huvi pakub, soetab endale selle patendi või litsentsi ning viib selle siis reaalselt ellu,” selgitab Maarja Grossberg-Kuusk. „Meil on siiani olnud puudu n-ö vahelüli laboriuuringute ja suure tööstuse vahel. Nüüd peaks seda rolli hakkama täitma AS-i Metrosert juurde loodud rakendusuuringute keskus, mis loodi just sel eesmärgil, et teatud fookusvaldkondades ülikoolides laialdase rakendamise valmiduseni jõudnud tehnoloogiat saaks edasi arendada sobilikuks tööstusse juurutamiseks. Nüüd sõltub kõik sellest, kuidas praegu veel lapsekingades oleva keskuse tegevus käivitub.”
Ettevõtjate jaoks on kõige uue kasutusele võtmisega kaasnevad riskid suured, sest rahapaigutus on suur, kusjuures tulemus ei pruugi ju kaugeltki edukaks osutuda. Sestap ongi paljud firmajuhid öelnud, et nad on teatud tingimustel valmis rahaliselt toetama rakendusuuringuid, aga mitte baasteadust.
Ettevõtted ootavad kiiret lahendust
Teine võimalus teadussaavutuste jõudmiseks igapäevaellu on näiteks teadus-arendustöö (TA) raames, mis küll visalt, aga siiski järjekindlalt on hakanud ettevõtete igapäevases tööpraktikas juuri ajama.
Peaasjalikult on teadus-arendustegevuse eesmärk mingit oma toodet või selle tootmise protsessi senisest veelgi innovaatilisemaks muuta.
„Sellist koostööd tehakse teadlaste ja ettevõtete vahel, aga eks tuleb tunnistada, et neid kahte maailma on teinekord ikkagi keeruline kokku viia. Ettevõtja jaoks on aeg raha ja ta sooviks, et teadlane pühendukski ainult tema ülesande täitmisele, et tulemus kiiresti kätte saada,” kirjeldab Grossberg-Kuusk. „Aga kui vaatame tüüpilist teadlast, siis tema tööpäev koosneb tavaliselt õppetegevusest, teadustööst mõne oma grantiga seoses, projektitöödest, juhendamistest jne. Ja konflikt võib tekkida mitte sellest, et tulemuseni ei jõutaks, vaid sellest, et ettevõtted tahaksid seda tulemust kiiremini.”
Tema sõnul ei saa tänapäeval enam öelda, et teadlased poleks huvitatud või absoluutselt väldiksid rakenduslikke tegevusi. Üldiselt on omaks võetud arusaam, et teadlaste ülesanne on panustada ka ühiskonna ja majanduse arengusse. Siiski on teadlase töö üks oluline mõõdupuu teadustöö tulemustest artiklite avaldamine teadusajakirjades. Kui nüüd pühenduda ainult rakenduslikule tööle või teadus-arendustegevusele mõnes ettevõttes, võib see pool oma ülesannetest soiku jääda. See võib omakorda tähendada grantidest ehk ühest tähtsamast rahastusallikast ilmajäämist ning mõjutada seeläbi ka teadlase akadeemilist karjääri.
„Teisest küljest aina rohkem hinnatakse ikkagi ka koostööd ettevõtjatega, sest see on samuti väga oluline osa meie karjäärist. Ja seda tööd ka arvestatakse üha enam näiteks akadeemilise karjääri puhul atesteerimistel,” ütleb Grossberg-Kuusk. „Lisaks on koostöö ettevõttega ka teadlase jaoks väga väärtuslik kogemus. Olla väljaspool oma väga kitsast laboritööd ja tegeleda ka n-ö päriselu küsimustega.”
Teinekord teadlaste tehtud iseenesest suurepärased saavutused aga igapäevaellu maailma paremaks muutma ei jõua või jõuavad äärmiselt pika, tavainimesele arusaamatu, viivituse järel.
Teadlasel tuleb teinekord olla ka müügimees
Maarja Grossberg-Kuuse hinnangul on sellel mitmeid põhjuseid. Esiteks juba mainitud tööstusliku katsebaasi puudumine. Teiseks puuduvad teadlastel tihtipeale oskused, et n-ö ülikoolifaasist ettevõttefaasi üle minna. Lisaks pole Eesti teadlastel eriti kusagilt võtta rahastust, mis sellist tegevust toetaks. Ent ta lisab, et meil on kõigele vaatamata ka häid näiteid, mil selline koostöö on välja jõudnud ka konkreetsete viljade noppimiseni. Näitena toob ta välja biotehnoloogiaettevõtte, möödunud aastal aasta ettevõtte ja innovaatori auhinna pälvinud OÜ Icosagen Cell Factory. See on teadlaste loodud ning kus ühelt poolt tehakse teadusasutustega koostööd ja teisalt toimub ka ettevõttes väga tugev TA-tegevus.
„Oma igapäevase teadustöö kõrvalt ka ettevõtluses tegutsemine on ikka suur töö. Paljud lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda. Sellele peakski pühenduma, kui tahta edukas olla ja tulemusteni jõuda,” märgib Grossberg-Kuusk. „Ja tihtipeale oleks vaja oma saavutuste laialdasema tutvustamise huvides olla ka müügimees, ent teadlased seda enamasti ei ole. Variant oleks teadlastel endil mingi tehnoloogia skaleerimiseks teha oma ettevõte. Neid on tehtud ja on ka edulugusid, aga võib ka juhtuda, et skaleerimise käigus avalduvad probleemid, mis võivad osutuda lahendamatuteks. Igal juhul vajab tulemuseni jõudmine kõva kannatust ja järjepidevust.”
Riskidest rääkides tunnistab Maarja Grossberg-Kuusk, et nii mõnigi tehnoloogia, mis ülikoolis enam-vähem kasutamisküpseks saadud, ei paku ettevõtjatele huvi puht majanduslikel põhjustel. Kuni tellija tellib ja tarbija maksab ning ka konkurentsisurvet pole, on lihtsam vanaviisi edasi minna, selle asemel, et riske võtta ja raha kulutada tehnoloogia peale, mille lõpptulemus on ettearvamatu.
Suur vahe on ka selles, kas tegeldakse mingi juba kasutuses oleva tehnoloogia edasiarendamisega või täiesti uute meetoditega, mille toimimine on alles vaja kindlaks teha ja mille kasutamine mingites protsessides vajab tõestamist.
Päikesel on täita oluline koht energiaallikana
Oluline on ka inimese n-ö sisemine kutsumus ning pühendumine kas siis teadusele teadlasena või teadus-arendustegevusele juba ettevõtjana. Näiteks teadustöölt ettevõtlusse suundumise edulooks võib nimetada uuenduslike päikesepaneelide arendajat ja tootjat Roofit.Solarit. Nimelt töötas ettevõtte asutaja Andri Jagomägi varem aastaid TalTechis päikesepaneelide uurimise ja testimise kallal, kuni otsustas 206. aastal luua täiesti uue toote ning asutas selle arendamiseks ning tootmiseks oma firma.
Nii tõdeb ka Grossberg-Kuusk, et kui teadlasel on võimalik pühenduda ühele kindlale teemale, võib sellest tööst lõpuks ka edu oodata. Üks võimalus ettevõtete teadus-arendustegevuse mahu tõstmiseks kaasamise kaudu on tööstusdoktorantuur, mille puhul doktorant teeb oma doktoritöö koostöös ettevõttega. Eestis on nüüd olemas ka SekMo (sektoritevaheline mobiilsus) meede. See võimaldab lisaks teadlase liikumisele ettevõttesse ka vastupidist olukorda – ettevõtte spetsialist läheb teadusasutusse stažeerima. Sellised mobiilsuse võimalused lähendavad Grossberg-Kuuse hinnangul teadlasi ja ettevõtjaid ning võimaldavad koolitada mõlema poole kogemusega spetsialiste.
Mis päikeseenergia tulevikku puutub, siis Grossberg-Kuuse hinnangul tasub jälgida tandempäikeseelementide arengut, mille jaoks materjalide väljatöötamisega ta ka ise tegeleb ning millest võiks välja kujuneda päikeseelementide uus ja efektiivsem põlvkond. Tegemist on päikesepaneeli tootmisel räni asemel kasutusele võetavate uute materjalidega. Need võimaldavad toota näiteks painduvaid ja poolläbipaistvaid paneele, samuti aitavad suurendada paneelide tootlikkust ning pikendada nende eluiga.
„Siiani on kasutusel ühe materjali baasil toodetud päikeseelemendid, mille tootlikkusel on oma teoreetiline piir. Praegu kasutusel olevate paneelide kasuteguri lagi jääb 24–25% juurde,” iseloomustab ta päikesetehnoloogia hetkeseisu. „Tandempäikeseelementide juures kasutatakse kahe materjali kombinatsiooni, et ära kasutada senisest suuremat osa päikesekiirguse spektrist. Võtmeidee ongi kahe materjali kombineerimine, millest üks töötab ühes ja teine teises spektriosas. Niimoodi saadakse kõrgem kasutegur, mis võimaldab seda ühe materjali teoreetilist piiri kõvasti ületada.”
Ta kinnitab, et arendustöö käib selles vallas üle maailma jõudsalt ning järjepannu tuleb uudiseid uutest kasuteguri rekorditest. Praeguseks on uue põlvkonna õhukesekileliste materjalide kasutamisega saavutatud juba 34-protsendiline tootlikkus. Praktikas tähendab see seda, et saame väiksemalt paneelipinnalt ammutada rohkem elektrienergiat. Rääkimata sellest, et räni kasutamine iseenesest on energiakulukas ning keskkonnale üsna koormavalt mõjuv protsess.
Kui Eesti tahab oma toodetud energiaga saavutada stabiilset varustuskindlust, siis peaks see Maarja Grossberg-Kuuse hinnangul olema kombinatsioon erineval viisil toodetud energiatest. Ka päikesel on selles oma koht ja seda jõudsalt ka arendatakse. „Arvan, et oleme poolel teel oma maksimaalse päikeseenergia tootmisvõimekuse poole,” ütleb ta.
Rakendusuuringute keskus
- Riik asutas koostöös ettevõtjate ja teadusasutustega rakendusuuringute keskuse, et soodustada ettevõtete teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni.
- Riigifirmale AS Metrosert on antud ülesanne luua võimekus, et ettevõtete huvides saaks läbi viia rakenduslikke uuringuid.
- Keskusest võiksid abi saada ka ettevõtted, kelle jaoks on oluline uute teadmiste kättesaamise kiirus, näiteks selleks, et ära kasutada turuolukorda.
- Keskus hakkab rakendusuuringuid läbi viima viies valdkonnas: biorafineerimine, droonitehnoloogiad, autonoomsed sõidukid, vesinikutehnoloogiad ja terviseandmed.
- Keskus saab nelja aasta jooksul 16 miljonit eurot.
Allikas: MKM
