Levib teooria, et tugevad ettevõtted keskendavad oma tähelepanu kriiside ajal tuleviku kindlustamisele – investeerivad uude tehnoloogiasse, automatiseerivad tootmisprotsessi, digitaliseerivad tegevusi. Parandavad tootlikkust nii, et majandusliku olukorra paranedes saavutada konkurentsieelis tootlikkuses. Kuidas käituvad praeguses majanduslanguses Eesti tööstusettevõtted, uurisime roboteid ja muid automaatlahendusi pakkuvast ettevõttest Tech Group.
Hiljaaegu Tallinna lennujaama külje all Mõigus uude tootmishoonesse kolinud AS Tech Group toodab ühe ärisuunana ise tööstusele automaatikalahendusi. Teiseks pakutakse ka tootmisliinide projekteerimise ja valmis ehitamise teenust põhimõttel n-ö võtmed kätte. Suurem osa teenustest ja toodangust läheb piiri taha. Seda mitte sellepärast, nagu puuduks kodumaisel tööstusel tahtmine ajaga kaasas käia ja innovatsiooni hüvanguks raha paigutada, vaid pigem ikka selle paljuräägitud Eesti väiksuse tõttu. Kliendibaas ainult kodumaise vajaduse rahuldamisele keskendudes oleks liialt väike.
Ja veel on Tech Group tuntud kui aktiivne inseneeriaerialade tutvustaja ja edendaja, mistõttu ettevõtte uksed on avatud kõigile põhikoolide ja gümnaasiumide õpilastele, kel peagi seisab ees elukutsevalik.
Eesti tööstus peab leidma endale kuldse kesktee
Ettevõtte tegevjuht Martin Sutrop märgib, et just päev enne meie jutuajamist võõrustati Viimsi gümnaasiumi õpilasi, kellele tehti tehases ekskursioon ja tutvustati inseneri elukutse sisu ja tulevikuväljavaateid.
„Nii saavad noored näha, millest inseneri n-ö päris tööpäev koosneb ja kui huvitav see töö tegelikult on,” ütleb Sutrop. „Nii püüame ka ise inseneeriavaldkonda populariseerida ja süstida noortesse indu selle alaga tegelema hakata. Tuleb pakkuda neile huvitavaid projekte, edaspidi ka professionaalseid väljakutseid ja normaalset töökeskkonda, küllap siis jõuavad ka noored insenerid ettevõtetesse tööle.”
Praegust tööstusettevõtete investeerimisinnukust iseloomustab ta nõnda, et Eestis oli paaril viimasel aastal teatud vaoshoitus tõepoolest tuntav, võrreldes piiritaguste ettevõtetega. Praegu aga võib juba ka siinmail täheldada uue huvi tärkamist oma ettevõtte oskusteabe uuendamise vastu.
„Enam ei mäletagi täpselt, millises järjekorras kõik need kriisid siin tulid, aga meil olid enne neid mitme suurema robotiseerimise projekti plaanid paigas. Energiahinna tõus ja muud asjaolud sundisid aga ettevõtteid mitmeid investeeringuid edasi lükkama,” räägib Martin Sutrop. „Mõned seisavad siiamaani, sest majanduslangus mõjutab tarbijakäitumist ja seetõttu langeb ka nõudlus. Samas – sektorite lõikes on see erinev. Leidub ka meil firmasid, kes investeerivad hoolimata rasketest aegadest ja ega elu läheb edasi, tuleb ainult säilitada optimistlikku meelt.”
Ta leiab, et Eesti tööstuse arengu pudelikael on aastaid olnud liigne keskendumine allhankepakkumistele. Selle tulemuseks on investeerimiskindluse puudumine, sest nad ei tea, kas ka homme õnnestub hankida lepinguid või kas tuumiktellija ühel hetkel n-ö alt ära ei hüppa. Selles mõttes paremas olukorras on näiteks toiduainetööstus, mis valmistab oma kindlaid tooteid väljakujunenud mahus ning suhteliselt kindlale tarbijaskonnale. Ja kuna tegu on masstootmisega, mille järele on püsiv nõudlus, saab ja peabki seda ka võimalikult palju automatiseerima.
Näiteks metallitööstused on aga sageli olukorras, kus soetatud on küll arvjuhtimisega CNC-tööpingid, ent sellest edasi, näiteks digitaliseeritud laomajandusele üleminekuks, pole kas oskusi või jaksu.
Sutrop on seda meelt, et kui tootmisettevõttel ongi aastaid olnud vaid üks põhiline tellija, kellele tootmine lubas lahedalt ära elada, ja kui nüüd see klient järsku lepingu üles ütleb ja ühes sellega ka allhankija pankrotti saadab, siis asju õigete nimedega nimetades on see tolle allhankija laiskus, et munasid vaid ühes korvis hoidis.
„See on tegelikult kogu Eesti ettevõtluskeskkonna ees seisev suur väljakutse – seni on mugavalt läbi aetud, aga kui konkreetne nõudlus ära kaob, energia, tööjõud ja tooraine kallinevad, siis ei ole senine ärimudel enam konkurentsivõimeline,” kirjeldab Martin Sutrop. „Ma ei oska öelda, millistel põhjustel pole innovaatilisi lahendusi otsitud, et äri nutikamaks muuta, oma konkurentsivõimet taastada ja oma toodetele nõudlust tekitada.”
Mugav äraelamine tekitab lõpuks mahajäämuse
Martin Sutropi arvamus on mõistetav, sest teistes riikides puutub Tech Group kokku väga innovaatiliste, kõrgelt automatiseeritud ja keeruka tootmisega ettevõtetega, mille äri ongi tohutult teadusmahukas ning seal on kõvasti iseenda inseneritööd. Eks selleni tahame ka meie jõuda, aga see tähendabki seda, et lihtsad lahendused tänapäeva maailmas ja globaalsetel turgudel enam ei tööta. Keerukaid lahendusi aga ei maksa karta, sest vaid nende kaudu on võimalik oma mingis valdkonnas tippu jõuda ning konkurentsis püsida.
„Euroopa riikides on peaaegu igas väikeses külas mingi masintöötlusega tegelev ettevõte, kus tehakse näiteks ülisuure täpsusega kellaosi või mingit muud nišikaupa ja ollakse konkurentsis. Meil aga tahetakse lihtsaid asju töödeldes läbi lüüa,” ilmestab Sutrop põhjuseid, miks Eesti tööstus suuresti on oma konkurentsivõimet kaotamas. „Ma muidugi natuke liialdan ja mõneti võib selline hinnang olla ülekohtune, aga selline olukord näitab siiski ilmekalt, kuidas mujal riikides pingutatakse, et turul oma koht välja võidelda. Meil tuleb aru saada, et vanad ärimudelid enam ei tööta, sest ka siin on läinud tootmine kalliks ja keegi ei vaja lihtsaid asju kalli hinnaga.”
Iseasi, kui ettevõte püüdlebki mahuäri suunas – teha lihtsaid asju väga suurtes kogustes võib samuti kasumlikult. Ent siis on seda enam oluline, et see tootmine oleks maksimaalselt automatiseeritud. Kui aga tahetakse teha väikestes partiides n-ö projektitooteid, peab neil olema mingi tugev erisus konkurentidega võrreldes.
Sutrop suhtub mõneti skeptiliselt valitsuse ootusse, et peatse roheenergia tootmisvõimsuse suurenemine toob Eestisse hulgaliselt ka rohkelt energiat vajavat tööstust.
„Ma küsin siis, et miks need suurinvesteeringud peaksid siia tulema? Iseenesest ei sünni midagi. Riik peab selleks oma ettevõtluskeskkonda ka jõuliselt turundama,” räägib ta. „Näiteks Rootsis on veelgi odavam elekter ja seal teeb riik ka mitmesuguseid soodustusi, et neid investeeringuid tehtaks. Riigil peaks olema mingi suur plaan välisinvesteeringute Eestisse saamiseks.”
Tootmise automatiseerimine algab eesmärgi püstitamisest
Aga kas aastaid kasutuses olnud tootmisliini saab ka mingite suhteliselt lihtsate võtetega automatiseerida ning kaasaegseks ja algsest efektiivsemaks tuunida?
Martin Sutropi sõnul on lihtsam ikkagi kaasaegne tootmisliin nullist üles ehitada, sest vanade asjade uuendamine ja ülesputitamine võib tihti osutuda keeruliseks, nii ajakulu kui ka muude parameetrite mõttes. Samas on olukordi, kus mõttekas on n-ö vana raud ikkagi ära kasutada, selle juhtimist automatiseerida ning protsessi roboteid integreerida. Oluline on, et tootmine lahendataks parimal võimalikul viisil. Päris uue tehase rajamisel on see lihtsalt kergemini saavutatav.
„Meie vaatest on nii, et mida targem tellija, seda parem. Aga tullakse erinevate soovidega – kui on tegu kaasaegse elektroonika- või autotööstusega, siis neil on ikka mahukas lähteülesanne kaasas, millele soovitud lahendus peab vastama,” kirjeldab Sutrop. „Ent on ka selliseid, kes on kusagilt lugenud, et robotiseerimine on kuum teema ja tahaks ka midagi teha. Tihti on esimene küsimus, et palju robot maksab. Mitte see, mida lahendada või saavutada tahetakse. Robot on aga vaid üks tööriist terviklahendusest, võib-olla saab hakkama üldse ilma robotiteta.”
Nii toob ta välja kaks põhilist eesmärki, mille poole ettevõtted praegu püüdlevad, kui soovivad oma tegevust automatiseerida. Üks on konkurentsivõime parandamine, olgu selleks siis hinnaeelise saavutamine, tarnekindlus, suurem tootmismaht või väiksemad kulud. Teine pool eesmärkidest, mis aina rohkem domineerivaks saab, on lihtsat tööd tegevate inimeste puudus. Seetõttu on puhtalt häda sunnil vaja mingeid monotoonseid tööprotsesse automatiseerida.
Seda arvesse võttes on Sutrop seda meelt, et inimesed ei peakski tegema lihtsaid ja üksluiseid töid, tõstma kaste või kruvima detaile kokku, vaid tegelema loovamate asjadega. Las lihtsamad tööd jäävad masinatele.
Juhtkonna ülesanne on muutuste juhtimine
Sutrop leiab, et uuendustega alustades peaks ettevõtja kõigepealt olema veendunud selles, et tema toode on turul nõutud ja ärimudel töötab. Alles seejärel, kui see kidlus on olemas, saab teha otsuseid, kas tootmine vajab automatiseerimist ning kuidas seda teha.
Ta tõdeb, et ega ettevõtted ei avalda väljapoole, mh ka Tech Groupile kui automaatikalahenduste pakkujale, oma täpseid kalkulatsioone, kui palju mingi uus lahendus konkreetsetes numbrites tootlikkust kergitas. Küll on lähteülesandes kirjas parameetrid, mida tahetakse saavutada ja vastavalt sellele ka lahendus tehakse. Investeeringu tasuvust iseloomustavad andmed jäetakse aga enamasti enda teada.
„Kliendid ei ole kursis automatiseerimise köögipoolega ja siis ongi meie töö vastavalt tootmise spetsiifikale lahenduse kontseptsioon välja mõelda,” selgitab Sutrop. „Räägime selle tellijaga läbi ja edasi liigume juba pakkumise tegemise suunas. Protsess sõltub sellest, kui suure eeltöö klient on ise ära teinud.”
Küsimus on ka selles, kuidas ettevõttes suudetakse juhtida muutusi, mida automatiseerimine paratamatult endaga kaasa toob. Selge on see, et enamasti soovitakse robotiseerida ja automaatlahendusi kasutusele võtta sellepärast, et ettevõttel läheks edaspidi paremini kui seni on läinud.
„Oma olemuselt on see positiivne stsenaarium. Tootmispõrandal aga võib sellega kaasneda skepsis, et nüüd tulevad robotid meie tööd ära võtma,” ütleb Martin Sutrop. „Elu aga näitab, et töö kaotab sellistel puhkudel väga vähe töötajaid. Pigem on ettevõtetes töökätest pidevalt puudus ja kusagilt vabanevaid töötajaid on kasvavas ettevõttes vaja mujal rakendada. Juhtkond peab aga õigesti ja õigeaegselt kommunikeerima, kuhu liigutakse ja miks neid tegevusi tehakse.”
