Euroopa liigub kliimaneutraalsuse suunas, mis seab väljakutseid nii üksikisikutele kui ka majandussektoritele.
Fookuses on elektrifitseerimine – elektrifitseeritakse küttelahendusi ja transpordisektorit – prognooside kohaselt peaks elektrienergia moodustama aastaks 2050 Euroopa Liidus lõpptarbimisest 50–60%, Eestis prognoositakse elektrienergia tarbimise kasvu kahekordistumist võrreldes tänase tasemega.
Selleks, et võimaldada elektrienergia tarbimise kasvu ja taastuvenergia allikatest elektrienergia tootmist, tuleb tagada ka elektritaristu valmisolek.
Elektrilevile kuuluv elektrivõrk katab 95% Eestimaast – võrgu koosseisu kuulub ligikaudu 64 000 km elektriliine ja ligikaudu 26 000 alajaama. Osa Elektrilevi võrgust pärineb 1960. aastatest ja varasemast perioodist, mil võrku ei rajatud tänapäeva vajadusi silmas pidades. Tuleb tõdeda, et praeguseks on 25,8% kogu varast oma tööea ületanud. Seega pole kahtlust, et jaotusvõrk vajab praegu ja tulevikus arendamist ja võrguettevõtja investeeringuid.
Elektrivõrgu arendamine
Elektrilevil on kohustus arendada elektrivõrku, et tagada kvaliteetne võrguteenus nii olemasolevate klientide kui ka uute liitujate põhjendatud vajadusi silmas pidades. Võrgu arendamiseks vajalikud vahendid peavad võrguettevõtjale olema tagatud võrgutasudest. Teisisõnu, elektrivõrgu hooldamise ja arendamise kulud kaetakse kõigi võrguteenuse kasutajate poolt.
Võrgu arendamisel peab Elektrilevi silmas pidama elektrifitseerimisest tulenevaid vajadusi, aga ka riiklikult seatud ootusi. Riiklikus energia ja kliimakavas 2030 on Eesti jaotusvõrkudele seatud ootus saavutada rikkelise SAIDI (st keskmine kumulatiivne katkestuse kestus iga kliendi kohta) eesmärk 90 minutit. Elektrilevi on praeguseks arendanud 76% elektrivõrgust ilmastikukindlaks, kuid SAIDI 90 eesmärgi saavutamiseks tuleb täiendavalt asendada pool olemasolevast paljasjuhtmelisest keskpingevõrgust ilmastikukindla võrguga.
Ka peab Eesti elektriturg üle minema 15-minutilisele bilansiperioodile, mis nõuab võrguettevõtjalt tarbitud ja toodetud elektrienergia koguste mõõtmist 15 minuti täpsusega. 15-min bilansiperioodile üleminek tähendab Elektrilevi jaoks kõigis üle 710 000 mõõtepunktis mõõteseadmete ümberseadistamist või asendamist hiljemalt 1. jaanuaril 2031. Praeguse hinnangu järgi nõuab see Elektrilevilt ligi 100 miljoni euro suurust investeeringut.
Investeeringute vajadus
Riik on seaduseandjana ette näinud, et võrgutasu peab võimaldama võrguettevõtjale vahendid tegevus- ja arenduskohustuse täitmiseks ning elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks vajalike investeeringute katteks. Küll aga saab Elektrilevi võrgutasu kujundada Konkurentsiameti koostatud võrgutasu arvutamise metoodika alusel ning võrgutariifi kehtestamine nõuab Konkurentsiameti heakskiitu.
Elektrilevile laekub kehtivast võrgutasust investeeringuteks vahendeid ligi 41,5 miljonit eurot aastas. Selle arvelt peab Elektrilevi mh uuendama eluea ületanud võrku, arendama võrku uute tarbijate ja tootjate vajadusi arvesse võttes, katma kulutused 15 minuti mõõtmisele üleminekuks ja suurendama võrgu töökindlust, sh kasvatama ilmastikukindla võrgu osakaalu. Investeerimisvajadused on ajas muutuvad ning seda üldjuhul tõususuunal.
Samas on Elektrilevi olukorras, kus konkurentsiameti kehtiva metoodika alusel kujundatud võrgutasu ei võimalda investeeringuid vajalikus mahus teostada. Aastaks 2035 on võimalik osaliselt seda teha SAIDI 120 saavutamiseks. Võrk aga vananeb ning aastaks 2035 on 35% võrguvarast oma eluea ületanud ja suurenevad riskid võrgu järjepidevusele ja töökindlusele. Teisisõnu, suureneb rikete arv.
Selleks, et Elektrilevil oleks võimekus täita võrguettevõtjale seatud kohustusi ja ühiskondlikke ootusi, tuleb iga-aastast investeeringute mahtu suurendada keskmiselt 168 miljoni euroni. Võttes arvesse ka tuleviku perioodide võrgutasude tõuse, katab kehtiv võrgutasude arvutusmetoodika kuni 2035. aasta investeerimisvajadusest keskmiselt 59 miljonit eurot, täiendav finantseerimisvajadus on aga keskeltläbi 109 miljonit eurot.
Sellises mahus võrgu arendamine loob eeldused elektrienergia kasutuse suurendamiseks ja võrgu töökindluse kasvatamiseks. Viimase olulisust ei tasu alahinnata, mida rohkem on majanduse toimimine sõltuv elektrist, seda olulisemaks muutub võrgu töökindlus.
Rahastusvahendite tagamine
Puuduolevate investeerimisvahendite leidmiseks on Elektrilevil teoreetiliselt kaks võimalust: täiendavate laenude võtmine või võrgutasu muutmine. Kuna Elektrilevi on seni võrgu arendamisse rohkem investeerinud kui võrgutasu seda võimaldab ja laenulimiit on juba maksimeeritud, ei ole laenukoormuse suurendamine enam võimalik. Ainus jätkusuutlik lahendus on, et kõik võrgu hooldamiseks ja arendamiseks vajalikud kulud katavad võrguteenuse kasutajad läbi võrgutariifi, nii nagu näeb ette seadusandlus ehk riiklik ootus.
Elektrilevi hinnangul võib täiendava investeerimisvajaduse tagamine võrgutasu kuni aastani 2035 tõsta keskmiselt 2,8% aastas. Küll aga, kui võtta arvesse täiendavalt prognoositud elektritarbimise mahu kasvu suurenemist kuni aastani 2035, võib kõigi tegurite koosmõjus võrguteenuse hinnatõus aastani 2035 olla tegelikult keskmiselt 0,7% aastas.
Seejuures investeeringutest ühiskonnale loodav väärtus ületab võrgutasu tõusu mitmekordselt – kasvab Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime (tööstusinvesteeringute soodustamine), vähenevad elektrikatkestused ja nendest tingitud majanduslikud mõjud, võimenduvad taastuvenergia arendused ja positiivne keskkonnamõju transpordisektori elektrifitseerimisel jne.
Kuigi võrguettevõtja peab muutuvas majanduspoliitilises keskkonnas kiiresti kohanema, siis puudub Eestis võrguettevõtjal kiire ja operatiivne võimalus iga-aastaselt tasusid olukorrale vastavalt korrigeerida.
On selge, et konkurentsiameti metoodika alusel kujundatud võrgutariifi arvelt pole võimalik kõiki võrguettevõtjale seatud ootusi ja kohustusi täita. Seetõttu vajab konkurentsiameti metoodika ülevaatamist – praegune passiivsus üksnes suurendab mahajäämust võrgu arendamisel ning sunnib mingil hetkel korraga investeerima rohkem kui võrguteenuse kasutajate taluvus lubab.
Seega on hädavajalik muuta võrgutasu metoodikat selliselt, et võrguettevõtjal oleks võimalik kujundada võrgutasu tegelikke vajadusi arvestades. Nii nagu võrguettevõtjale seatakse ootusi ajas järjepidevalt, on vältimatult vajalik ka võrgutasu arvutamise metoodikat regulaarselt uuendada.
Selles, et võrguettevõtjal oleks kvaliteetse võrguteenuse osutamiseks vajalikud vahendid ja võimekus arendada võrku tänapäeva nõuetele ja ootustele vastavalt, on oma vastutus ja roll ka konkurentsiametil.
