Hiljuti saime lugeda Aidu tuulepargiga seotud probleemidest – see häirivat kaitseväe luuretööd, segavat signaale ning vähendavat kaitseväe võimekust infot vahetada. Mida saaksime teha, et niisuguseid olukordi vältida?
Viimased uudised tuuleparkide rajamise seadusandlikust reguleerimisest tähendavad Eesti energeetilise ja visuaalse pildi paratamatust muutumist järgmiste 5–10 aasta jooksul.
Tundub mõneti irooniline, kui 20 aastat tagasi oli elektrituuliku ilmumine kaasaegse ja kõrgtehnoloogilise arengu edulugu, siis nüüd on neile lisandunud rohkelt nüansse, mis seda suhteliselt edumeelset algust mõnevõrra kärbivad ja sunnivad tuuleparkide rajamisel rakendama üha uusi seadusandlikke regulatsioone.
Loomulikult on viimase paarikümne aastaga ka tuulegeneraatorite tehnoloogias palju muutunud.
Regulatsioon on lubamatult kaua viibinud
Eesti paljuräägitud näite põhjal – Ida-Virumaal tuuleparkide rajamise seotud raadiomüra tõttu, on nüüd mingist komistuskivist justkui üle saadud ja Aidu park lõpuks ikkagi käiku antud.
Tuulikute tekitatud raadiomüra ei ole Euroopa spetsialistidele tundmatu küsimus, kuid kõik regulatiivne võtab teinekord hoomamatult kaua aega. Hetkeseisuga on vastavaid normatiive välja töötav Rahvusvaheline Elektrotehnika Komisjon (IEC) jõudmas esimese tuulikute raadiohäiringute dokumendiga lõpusirgele.
Raadiomürade probleem ei ole Aidu tuulepargi valmimise järel kadunud, pigem vastupidi – Kaitseväe luurekeskuse juht on selle lausa avalikult tõstatanud. Seni paigaldatutega võrreldes oodatav meeletult suur tuulikute lisandumine, sh kõrgemad ja suuremad mastid, kergitab teema veelgi teravamalt.
Kui kaitseväe jaoks on Aidus töötavate tuulikute raadiojälg selgelt nähtav, siis uute tuulikute rajamisel on juba algse planeerimise käigus võetavate konkreetsete sammudega võimalik rakendada raadiomüravaikust kindlustavaid meetmeid.
IEC poolt välja töötatud oluline dokument, mis kannab numbrit 61400-40, võetakse eeldatavasti Euroopa harmoneeritud standardite nimekirja üpris kiirelt ja seejärel leiab selle ilmselt peagi ka Eestis harmoneeritud standardite hulgast.
Kõnealune 61400-40 normdokument on päris laia haardega, esitades elektrituulikute jaoks nii raadiosageduslike häiringute piirtasemed kui ka nende kontrollimise meetodid.
Kuigi dokument võib tunduda üldine, on sellise seadusandlike aluse ilmumine tuulikute süsteemide jaoks märgiline.
Uus reeglistik paneb kõigi osapoolte ülesanded paika
Varasemalt ei olnud tuulikute raadiomüra hindamisel üheselt arusaadavat alust, mistõttu erinevad spetsialistid võisid suhtuda erinevalt normide määratlemisse ja mõõtmisesse. Näiteks Eesti kaitseala spetsialistidega jäime aruteludes mürataseme hindamise üle tihtilugu erinevatele seisukohtadele.
Normdokument on hea alus, millest lähtuvalt saame kõikide osapoolte seisukohti täpsustada, sh seda, kas vajame normdokumendist väikesemaid piirmäärasid ja millises ulatuses.
Tuulikute rajajatele on vastses normdokumendis esitatud sätted aluseks, et kavandada kasutatavate seadmete valikut. Uus normdokument annab selged tingimused, kuidas näiteks seadmete tootjale nõudmised esitada ja kuidas nõutud tingimuste täitmist kontrollida. Ilma selleta on hankimine keerulisem – kui esitad tingimused, millega tootja ei ole nõus või mille osas on tal oluliselt erinev seisukoht, on hilisem tingimuste täitmise kontroll sisuliselt võimatu. Samuti saab normdokumendis esitatut kajastada riigihangetel nõudmistena.
Kas Eestis raadiomüra piirangute küsimused saavad lahenduse?
Normdokument paraku kajastab „kirik keset küla“ tulemust, esitades tingimused, milles suurem osa spetsialiste on ühise keele leidnud.
Selles esitatud tingimuste täitmine ei taga automaatselt madalat, kaitseväe jaoks vastuvõetavat raadiomüra taset.
Mida peab teadma tuulepargi arendaja?
Olgu öeldud, et seoses drooninduse sõjalise potentsiaali plahvatusliku kasvuga viimastel aastatel raadiomüravaikuse ootused tulevikus ei kao, vaid suurenevad, sest muul viisil ei ole droonide ennetav avastamine tagatav.Siiski, normdokumendi kontekstis on väga oluline võimalus sätestada sellele tuginevalt siseriiklikke selgeid kohustusi, näiteks avaneb kaitseministeeriumil võimalus sätestada normdokumendiga võrreldes kolm korda, kümme korda või mõnel muul tasemel raadiosageduslike emissioonide piirtasemeid.
Sellised tingimused on hästi mõistetavad sel juhul ka tuuleparkide arendajatele, järelevalvega tegelevatele osapooltele jt. Tuuleparkide arendajad saavad juba eos valida seadmed ja valmistuda raadiovaiksete konstruktiivsete lahenduste koostamiseks.
Raadiomürataseme madalal hoidmine üldiselt tähendab täiendavaid komponente, seadmete valiku nüansse ja lisatööd. Seetõttu on igati mõistetav, kui arendajate esmane tingimus tuulikute ehitamisel ei ole raadimüravaikus. Normatiivi sisseviimine projekteerimisel võimaldab vähendada selliseid majanduslikke optimeerimiskohti, mille tulemusena tuulikud võiksid eriti raadiomüra-emissiivseks osutuda.
Raadiomüravaiksed süsteemid on tänapäeval tehniliselt saavutatavad ja selleks on olemas ka edumeelne valik vahendeid, mille esindajateks on näiteks erinevad filtrid. Filtritele on iseloomulik teatud tasemel energiakadu ja nad võivad olla päris ruumimahukad, aga nad lahendavad nii mõnegi probleemi.
Mida süsteemide projekteerijad peaksid silmas pidama, on filtrite jaoks vajalike tarindite olemasolu, sobilik ruum neile ja ka jahutamise võimaluste loomine.
Uute seadmete hankimisel saab arvestada kindlate nõuetega
Kõik need asjaolud on tuulikute tehniliste osade projekteerimisel ja kavandamisel suhteliselt mõistlikult, mitte kuigi kõrge hinnalisaga lahendatavad.
Ka siis, kui tuuliku valmisehitamise ja käivitamise järel, kui raadiomüratase on osutunud normist kõrgemaks ja vajab täiendusi, on selliste muudatuste elluviimine võimalik ja ei maksa ülejõukäivalt palju.
Samuti on oluline, et hangitud seadmetele esitatakse selged elektromagnetilise ühilduvuse (EMÜ, ingl k electromagnetic compatibility, EMC) nõuded. Nimetatud nõuded on üleüldiselt kehtestatud erinevate raadiomürade ohjamiseks.
Kirjeldatud nõuete täitmist saab kontrollida seadmete tarnimisel, veel enne nende ülesseadmist, katselaborites. Seadmete katsete tulemuste protokollid võiksid olla ka aluseks vastuvõtutingimustele ja hangetel esitatavate dokumentide osaks.
