Täppisteaduste valdkonna veidraim paradoks kipub olema, et pole võimalik täpselt aru saada, miks hästi tasustatud ja kindla töökohaga erialadel õppijaid napib.
Vastutus langeb nii ettevõtetele kui ülikoolile. Ühest küljest on selge see, et ettevõtja ootab spetsialisti – mõtlemisvõimega inimest, kes orienteerub oma valdkonnas – ning ülikooli eesmärk on selliseid inimesi koolitada. Teisest küljest on tegu valdkonnaga, mille mainet kirjeldatakse avalikkuses pigem sõnadega keerukas ja raske. Seetõttu ootavad ülikoolid, et ettevõtjad oleksid rohkem eeskujuks ja teeksid oma erialale praegusest enam järjepidevat reklaami.
Vestlusringis arutlesid energeetika- ja insenerivaldkonna pingutuste ja püüdluste üle Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktor Ivo Palu, inseneriteaduskonna energiapoliitika professor ja Eesti Inseneride Liidu president Arvi Hamburg ning TTÜ Virumaa Kolledži direktor Viktor Andrejev.
Ühiskond kujundab arvamused
Arvi Hamburg: Praegust demograafilist situatsiooni me teame ja selles osas on juba hilja peeglisse vaadata. Küll aga ei saa öelda, et loodus- ja täppisteaduste (LTT) valdkonna õppijate vähesus on tingitud laste arvu vähesusest. Suur konkurent on IT. Tihti räägitakse sellest kui omaette valdkonnast, kuid see on vaid üks töövahend. Tehnikateadusi ja LTT-d mõjutavad kõige rohkem aga ühiskonna arvamused ja hinnangud.
Meil on erinevaid projekte ja kavasid, kuidas neid erialasid populariseerida, käiakse koolides rääkimas, kutsutakse ettevõtetesse jne, kuid pole tehtud terviklikku analüüsi, mis päriselt toimib. Kõik koolid konkureerivad omavahel ja raske on kokkuleppeid saada.
Energeetikast räägitakse vähe
Viktor Andrejev: Energeetika ja mäenduse eriala Ida-Virumaal ei ole populaarne, päevase õppe erialale tuleb keskmiselt 6–8 inimest. Selline olukord ei ole normaalne ja ilmselt on see tingitud vähesest teadlikkusest.
Keskkoolilõpetajad ei tea, mida see eriala endast kujutab ja kelleks tulevikus saadakse. Teiseks peetakse seda eriala raskeks. Kolmandaks arvatakse, et see tähendab musta tööd ebaatraktiivses piirkonnas. Palju räägitakse IT-valdkonnast ja keeletehnoloogiast, aga mitte energeetikast ja see kujundab üldise ühiskondliku arvamuse. Meid päästab kaugõpe, selles vormis võtame üle aasta vastu 20–25 õppijat, kes enamasti saadetakse õppima mõne ettevõtte poolt, kus on vaja kutsestandardi järgi töötamiseks diplomit.
Ivo Palu: Gümnaasiumilõpetajad tulevad pigem Tallinna. Teist aastat võtame elektroenergeetika ja mehhatroonika bakalaureusesse vastu kõik tudengid, aga neid võiks rohkem olla. Tudengitel on väga palju valikuid ja infot, kuhu minna, mida õppida. Insenerierialadega kaasneb osaliselt teadmatus, mis ees ootab. Mida kiiremini valdkond areneb ja mida rohkem meil näiteks kaugloetavaid arvesteid on, seda vähem vajatakse erialaspetsiifiliste teadmistega inimesi. On vaja laiemaid erialasid.
Elektroenergeetika ja mehhatroonika ongi sellised, et esimesel kursusel õpetatakse muu hulgas programmeerimist ja meeskonnatööd ning füüsikat mustvalgel kujul pole enam isegi ainekavas. Füüsikat õpitakse teiste ainete sees.
Arvi Hamburg: Vanakooli-inimesena ütlen, et ka riigil on siin oma osa. Kõik ei saa isevooluteed minna. Vihm sajab ikka kõrgemalt allapoole. Kui riigil on vaja energeetikuid, siis peab olema selleks ka suund, aga tänapäeval valitseb valikuvabadus. Näiteks Taanis, kus on palju tuulikuid, tuleb miskipärast ülikoolist kolm korda vähem keskkonnaspetsialiste kui Eestis. Tekib küsimus, mida kõik need lõpetajad Eestis teevad, samal ajal kui inseneridest on puudus. Pole alust arvata, et Taani lapsed on meist nii palju nutikamad ja lähevad õppima ka „raskemaid“ erialasid oma vabast tahtest, vaid see on siiski ühiskondlik suund ja ametliku poliitika tulemus.
Tegu pole raske erialaga
Ivo Palu: Tegime just magistrisse uue nimega eriala: energiasüsteemide digitaliseerimine. Kuivõrd must saab üldse digitaliseerimine olla? Eestis on kõigil kaugloetavad arvestid. See on midagi sellist, mida pole veel enamikus riikides. Meil on elektrisüsteemides palju asju, mida saab digitaliseerimisega edasi arendada. Kuidas tuua turule rohkem taastuvaid elektriallikaid, kuidas prognoosida ja arvestada päikeseenergiat. Kuidas seda kasutusele võtta, kuidas välja arvestada, kellel on energiat puudu, kellel on üle. Seda saab kõike digitaliseerimisega teha. Lihtsalt on vaja elektriharidust, et pihta saada, et tootmine ja tarbimine peavad olema tasakaalus. Energiat ei saa lattu toota, kuid just see kipub reaalsuses raskeks minema. Elektritootmine läheb järjest puhtamaks ja taastuvenergia osakaal kasvab, kuid alles peavad jääma ka teist tüüpi elektrijaamad, selleks ajaks, kui on pime või tuulevaikus.
Koolisüsteemis vead sees
Arvi Hamburg: See, missuguse kvalifikatsiooniga spetsialiste on vaja, on OSKA poolt läbi uuritud. Ühiskonna asi on uskuda või mitte. See on teada, et insenerierialade lõpetajad saavad kõik erialast tööd ja üle keskmise palka. Küsimus hakkab peale hoopis sellest, mida põhikoolis õpetatakse. Seda oleme Eesti Inseneride Liiduga uurinud ja järeldus on, et sellisel viisil nagu praegu koolides matemaatikat õpetatakse, ei saa me inimesi, kes rehkendada oskavad. Me treenime kuni 12. klassini eksamiteks valmistumist. Me ei anna teadmisi, vaid hindame õppimisvõimet. Puudu jääb mõtlemisvõimest. Anname ülikoolis esimesel kursusel palju järeleaitamiskursusi, gümnaasiumi kordusaineid.
Selle probleemi juured on madalamal. Korraldatakse koolinoorte võistlusi, suur leiutamine käib umbes 5. klassini. Selles vanuseklassis saadetakse töid sadades, kokku 1200–1300 tööd. 12. klassis tuleb aga 10 tööd. Lasteaedades ja algklassides on populaarsed robootikaringid, kuid ühel hetkel kaob huvi ära ning gümnaasiumides toetatakse hoopis loodus- ja kunstihuviringe.
Ivo Palu: Peame leidma lahenduse, kuidas seda huvi hoida. Kui see huvi kestab, siis tullakse ka neid erialasid õppima. Roboti ehitamine pole ju eesmärk. Eesmärk on see, kuidas seda ehitatud robotit ära kasutada. Elektrilevi on meil kõige suurem robot – kaugloendurid, andmekaevamine jms. Ülikool ei saada ühtegi kooli tagasi, kes tahab meie laboreid näha. Kui koolidest tullakse Tallinnasse ekskursioonile Eleringi majja, juhtimiskeskusesse, Energia Avastuskeskusesse, ülikooli laboritesse, siis igaüks leiab sellest midagi huvitavat ja õpilased saavad väikese doosi inseneriteadustest. Aga seda peab toetama ka pärast külastust.
Inseneriteadused Youtube’is
Arvi Hamburg: Meil tuleb ka endale tuhka pähe raputada. Kui HTM on pannud kõrgkoolile energeetika vastutusvaldkonnaks, siis see peaks tähendama ka seda, et selle ülikooli käest küsitakse, kuidas olete oma erialasid turundanud ja tööturu nõudmistega arvestanud. Meil on olemas klient, keda teenindada. Aga kui me vastaks 100% kliendi nõudmistele, siis me ei räägiks praegu sellel teemal.
Ivo Palu: Teeme erialale tegelikult päris palju turundustööd. Esimesel kursusel käib rääkimas palju tööandjaid, näiteks Elering, Elektrilevi, Eesti Energia, ABB, Cleveron, Starship, et näidata tudengitele, et nad õpivad päris asju, mida läheb varsti töö juures vaja. Oleme pannud Youtube’i üles videoid, kus ettevõtete inimesed räägivad omas keskkonnas, mida nad õppisid, miks õppisid, mis kasu saab õpilane sellest, kui seda eriala õppima läheb.
Viktor Andrejev: Erialasse panustame rahaliselt päris palju, on olemas nii kooli- kui ka ettevõtete stipendiume. Selles osas ma probleemi ei näe. Erialast tuleb aga rohkem rääkida, tuua välja positiivsed näited ja näidata karjääriperspektiivi. Ida-Virumaal käivad samuti ettevõtted koolides rääkimas. Meil on koostöölepingud paljude ettevõtetega, näiteks Viru Keemia Grupp, Eesti Energia, Eastman Chemical Company, Kiviõli Keemiatööstus.
Ettevõtted maksavad stipendiume, pakuvad praktikakohti, lõputöö teemasid, võtavad osa kaitsmiskomisjondiest, meil on nõukojad, kus vaatame koos üle õppekavasid. Töö käib, kuid reklaami on rohkem vaja, näiteks võiks rakendada ettevõtetes töövarjupäevi.
Eriala vajab rohkem eeskujusid
Ivo Palu: Käime tudengitega aeg-ajalt koolides ja püüame seda pisikut jagada. Küsimus on, kellele esitada sõidukulude arve. Kui arve maksab ettevõte, tahab ta tulemust kohe mõõta: palju õpilasi tuli neid erialasid ülikooli õppima. Kui tuli 1–2, siis läheb see vea piiridesse ja võib spekuleerida, et võib-olla oleks need tudengid meile tulnud ka ilma selle kulutuseta. Samas ei saa neid käike ära jätta, sest järjepidevus peab olema.
Noored Kooli ja Tagasi Kooli on programmid, mis tekitavad eeskuju. See on oluline, et kooliõpilased näeksid ja kuuleksid erialainimest rääkimas, kuidas ta oma haridusest kasu sai ja miks tasub kasvõi hambad ristis haridus kätte saada. Ega start-up ettevõtteidki ei looda selleks, et neid luua, vaid lahendada mingit ühe valdkonna probleemi ja sellest kasu lõigata. Seda see haridus just pakubki.
Arvi Hamburg: Rohkem persoonilugusid võiks olla tööandjatega: vaadake mind, mul on selline kihvt töö ja selline palk. Selles valdkonnas vahetub tehnoloogia kiiresti. Ükski kool ei ole võimeline andma oskusi ja vilumusi. Ettevõtja ootab mõtlemisvõimega inimest, kes orienteerub oma valdkonnas. Inimese kvalifikatsioon koosneb kolmest parameetrist: teadmised, oskused ja vilumused, mis tuleb ainult tööga, ning vastutus. Ainult siis saame rääkida kompetentsist, selleks on vaja kooli ja ettevõtete omavahelist koostööd.
Hea teada
Teadus- ja tehnoloogiapakt
Ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine. Teadus- ja tehnoloogiapakti koordinaator on Eesti Teadusagentuur.
