Erialaliidud pole keskkonnatasudega rahul: koormus võrreldes naabritega on suur ja see muudab ettevõtjate väitel eestlaste konkurentsiolukorra ebavõrdseks. Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Aire Rihe andis ülevaate ministeeriumi seisukohtadest.
Mis printsiibil on Eestis üles ehitatud keskkonnatasud tööstusettevõtetele ja millisesse olukorda paneb see süsteem meid võrreldes Euroopa riikidega, kus tasusid makstakse vaid siis, kui piirmäär saab ületatud?
Eestis on saastaja maksab printsiip rakendatud võimalikult lihtsalt ja universaalselt. Kõik, kes peavad omama keskkonnaluba, st neil on eeldatav oluline keskkonnamõju, mida tuleb seirata, peavad maksma tasu. Nad deklareerivad igas kvartalis enda saastet ja muud keskkonnakasutust (veevõtt, kaevandamine, jäätmed) ning selle alusel arvutatakse automaatselt ka tasu.
Kellel olulist mõju ei ole, omavad registreeringut. Oleme lähiaastatel just läbi viinud uuenduse, et mitmed välisõhu-, vee- ja jäätmevaldkonna tegevused viidi registreeringu alla. Siis ei maksta ka tasu.
„Eesti keskkonnakasutuse välismõjude rahasse hindamise analüüs“ projekt on praegu töös, valmib ilmselt 2019. a alguses ja soovime sealt saada ekspertsoovitused, kuidas keskkonnatasude süsteem ümber teha. Välismõjude hindamise põhine analüüs on uudne lähenemine ka Euroopas ja soovime saada võimalikult teadmuspõhist saastaja maksab korraldust. Tulemused sõltuvad sellest, kas meil on Eestis piisav andmestik analüüsi täielikuks läbiviimiseks või peame tegema eksperthinnanguid.
Mis põhjusel ei kajastu keskkonnatasud Eesti maksustatistikas?
Maksukoormuse metoodikaid on erinevaid. Iseenesest tasu õiguse eest (saastetasu) või tasu vara eest (ressursitasu) ei olegi maks, sest on olemas vastutasu. Maksud on definitsiooni järgi otsese vastutasuta rahalised kohustused. Ka riigilõivud näiteks ei ole maksud. Maksude ja tasude vahe on see, et ühel juhul rakendub see igal juhul (maks), aga teisel juhul on võimalik seda vähendada, vältida (tasu), st saaste vähendamise korral ei pea sama palju maksma.
Eurostati statistika järgi tõepoolest on saastetasud nn keskkonnamaksud, aga maavarade ja vee tasud teised riigitulu liigid. Aga see erineb mitte ainult Eestis, vaid igas riigis on vastavad erandid. Nt kui räägitakse, et Eestis on väga suur keskkonnamaksude tase, siis see hõlmab peaasjalikult kütuseaktsiisi, kuigi tihti tõlgendatakse, et räägitakse keskkonnatasudest. Neid eksitusi aitab vähendada see, kui enne hinnangut Statistikaameti ja ministeeriumitega andmed üle kontrollida, et järeldus oleks korrektne, vastasel juhul ei saa seda ka kasutada.
Kas võib väita, et Eestis on suur kaudsete maksude osakaal?
Otseste või kaudsete maksude osakaal maksulaekumistes ei ole alati kõige adekvaatsem näitaja. Seetõttu peab alati täpsustama, kui suur võrreldes millega või millist eesmärki silmas pidades. Olulisem on konkreetsete maksude absoluutne suurus või nende osakaal SKP-st ning ehk ka nende võrreldavus konkurentriikidega, sest kui nt otsesed maksud tõuseksid, muutuks kaudsete maksude osakaal väiksemaks, aga vaevalt et see teadmine aitaks seda, kes arvab, et kaudsed maksud on Eestis kõrged. Majanduskasvu seisukohalt on otsestel maksudel suurem negatiivne mõju majanduskasvule, mistõttu suurem rõhk kaudsetel maksudel on majanduskasvu suhtes sõbraliku maksusüsteemi tunnus.
Tõsi ta on, et siinkohal tuleb arvesse võtta, kas kaudsed maksud jäävad lõpptarbija kanda või on need pigem tootmissisendid, mis kasvatavad kulutaset ettevõtluses otse.
Milliseid probleeme on tööstusliidud välja toonud seoses keskkonnatasudega?
Enamasti tuuakse välja, et liiva kaevandamisõiguse tasu on liiga kõrge ja liiva tuuakse Lätist. Tõepoolest, liiva Lõuna-Eestis ka Lätist tuuakse, aga see on puhas konkurents. Midagi tegemata ei jää. Pigem on riigi vaates oluline, et ühiskonna ühisvara ei kasutataks ilma ühiskonnale ka tulu toomata, see on ka meie põhiseaduse § 5 põhimõte.
Samuti tõstetakse esile, et kui riik teeb hinnanguid tööstuse sisendkulude osas, ei kajastu seal keskkonnatasude summa, kuna tegemist ei ole maksudega.
Kolmandaks tõstetakse esile, et tasu võiks rakendada alles siis, kui ei kasutata parimat võimalikku tehnikat või ületatakse teatud saastekogus, mitte alates loa alusel deklareeritavast kogusest.
Kuidas vastate tööstusliidu väitele, et Eestis on aktsiisi- ja kaevandustasude poliitika üle võlli keeratud?
Kaevandusõigustasusid on valitsus ja riigikogu korrigeerinud 2016. aastal, muutes need sõltuvaks põlevkivist ja turbast loodavast väärtusest ning 2017. aasta valitsuskabineti mandaadi alusel on plaanis muutused ka teiste kaevandusõigustasude osas. Samuti tuleb MKM-il esitada 2018. aasta sügisel hinnang, kas tuleks muuta teiste maavarade kaevandamisõiguse tasusid. Keskkonnatasud on siiski suhteliselt tagasihoidlik tulu riigile ja jääb alla 100 miljoni euro, kui aktsiisid on üle 500 miljoni euro. Aktsiisipoliitikat tuleb samas vaadata kogu maksusüsteemi raames, sest see, kuidas riik enda ühiskonna jaoks vajalikke teenuseid pakub ja rahastab, on erinev. Sel põhjusel ilma sisulise analüüsita võrdlused naaberriikidega ei toimi. Siis tuleks võtta aluseks kõik – sotsiaalmaks, tulumaks, sh ettevõtte tulumaksu olemasolu, aktsiisid jne.
Mis põhjusel kaevandamisõiguse tasumäär peab Eestis kõrgem olema kui naaberriigis ja mis hüvesid see maksuerisus riigile tervikuna laiemas plaanis pakub?
Tasumäär võib olla Eestis mõnevõrra kõrgem, et motiveerida enamale ressursitõhususele, kuid tuleb ka märkida, et liiga suured käärid naaberriikidega põhjustavad enamat kaevandamist eramaadelt, enamat mitteseaduslikku kaevandamist, enamat importi. Silmas tuleb pidada, et 2/3 ehitusmaterjalide tarbijaks on riigi- või kohalike teede ehitus ja remont, mistõttu riik ei ole kõrgemate tasumääradega netotulu saajaks.
Kommentaar
Enno Rebane
Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit
Eelkõige vajame võrdseid konkurentsitingimusi naaberriikidega. Ehitusmaavarade kaevandamisõiguse tasud on Eestis naabritega võrreldes ebaproportsionaalselt suured. Põlevkivi kaevandamistasudega on tegeldud ja näeme, kuidas põlevkivitööstus on saanud positiivse toonuse, sedasama soovime ka ehitusmaavaradele.
Lätiga võrreldes on meie kaevandamisõiguse tasud ebaproportsionaalselt suured, muutes piirialadel konkureerimise pea võimatuks ja suunates mineraalsetest materjalidest toodete tootmist Lätti. Näiteks on ehitusliiva kaevandamisõiguse tasu meil 4,2 korda kõrgem (vastavalt 0,36 eurot/m3 Lätis ja 1,51 eurot/m3 Eestis), ehituslubajakivi tasumäär 8,1 korda kõrgem (0,28 ja 2,27 eurot/m3) ning ehitusdolomiidi tasumäär 10,8 korda kõrgem (0,21 ja 2,27 eurot/m3). Soomes puudub sarnane riiklik maks sootuks.
Eesti ehitusmaavarad vajavad uut kaevandamisõiguse tasumäärade kontseptsiooni, sarnaselt energeetilistele maavaradele. Tasumäärad tuleks viia enne viimast hüppelist tõusu, aastal 2009 kehtestatud tasemele. Iga-aastaseks tasumäärade muutuse aluseks tuleks võtta ehitusmaterjalide müügi hinnaindeks või ehitusmaterjalide tootjahinnaindeks.
