Tehisintellekt: fantaasiat liialt palju või hoopis vähe?

Ray Kurzweil ja teised tehnoloogiausklikud jutlustavad transhumanismist, kus inimesed saavad masinatega üheks või kus masinad vahetavad inimesed välja. Natuke tagasihoidlikumad visionäärid räägivad sellest, kui suur osa inimesi tehnoloogia tõttu töö kaotab. Eri küsitluste järgi kardab ka umbkaudu kolmandik eestlasi, et tehis-intellekt võib nende töökoha ohtu seada. Tegelikkus on vähemalt lähiajal siiski omajagu maisem.

„Tehisintellekt – see on moesõna ja seda püütakse igale poole panna,“ ütleb pakirobotite tootjana tuntud Cleveroni juht Arno Kütt. Lühendit AI kasutaks ta pigem mitte Artificial Intelligence’i ehk tehissintellekti, vaid Augmented Intelligence’i, täiendatud intellekti kohta. See viitab lahendusele, mille abil inimene saab suuremad võimed, kui masinad teda abistavad. Reaalses maailmas saame me praegu rääkida inimese ettekirjutatud reeglitest ja masinõppest, mille raames arvutid end ise targemaks muuta saavad.

Võimalus, et masin asendab intellekti, teeb endale reegleid ja arvestab maailmaga, on igal juhul päris kauge tulevik. Praeguse aja teadlased näevad vaeva selle nimel, et robot teeks kitsalt seda, milleks ta mõeldud on, mitte ei loo üliaju, mis hakkaks filosofeerima. Samuti tehisintellekti arengu hirmustsenaariumides, kui unustada mõistagi kõikvõimalikud ilukirjanduslikud ja Hollywoodi teosed, pole mitte niivõrd teadlik üliintelligentne mõtlev emotsioonidega robot, vaid oht, et äkki mõni „tarkvaraviga“ paneb roboti käituma nii, et inimesed satuvad ohtu.

Lahendus tööjõule

Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja Jaak Vilo leiab, et üks tavaline ettevõtja peaks lähenema tehisintellektile proaktiivselt, mitte lihtsalt selle tulekut ootama. Mõtlema läbi oma valdkonna põhilised vajadused, lähteülesanded ja võimalused andmeid koguda. Rääkima juba täna nende konkreetsete andmete ja näidete pealt ülikoolidega, kuidas võiks tema oludes rakendada tehisintellekti, masinõppe või laiemalt andmeteaduse meetodeid.

„Kui jääda ootama, siis ilmselt jõuab järgmise kümne aasta jooksul turule ka spetsiifilisi valmis “karbitooteid”,“ ütleb Vilo. „Kuid tõenäoliselt neid üleliia palju praegu veel võtta ei ole.“

Oodata võiks eeskätt aga tööjõuprobleemi leevenemist. Üks inimene koos targa masinaga võib teha sama palju, kui 5–6 või isegi kümme inimest. Seni pole automatiseerimine aga meil kuigivõrd jalgu alla saanud. Märke lihttöö minemakolimisest on aga selgi aastal juba mitu – võtame kasvõi Baltika näite.

Tööjõud tuleb siit välja viia või asendada robotitega, mis poleks inimajaloos tingimata midagi väga uut. Inimesi on töös juba ammu abistanud mehaanilised seadmed, mootorid, eri energiat kasutavad ajamid ja muu sarnane. „Robot on lihtsalt veidi nutikam seade või vahel ka lihtsalt tarkvaraline lahendus,“ ütleb Vilo. „Peaksime suhtuma robotisse kui abivahendisse, mitte kui konkurenti.“

Kellele kuulub kasu?

See mõistagi ei tähenda, et võimalike ohtude koha pealt ei maksa valvas olla. Prantsuse majandusteadlane, Toulouse’i ülikooli professor Gilles Saint-Paul, kes esines tänavu EBS-i poolt korraldatud Eesti majandusteaduse seltsi aastakonverentsil, on seni suhtunud tehnoloogiasse optimistlikult, seoses tehisintellekti ja robotite arenguga on teda tabanud mõningad kahtlused.

Ta näeb võimalust, kus palgad ei pruugi enam tõusta, sest inimeste tootlikkus ei pruugi olla enam seotud nende juhitavate seadmete tootlikkusega. Seadmed nimelt juhivad ennast ise, ilma inimeste abita või inimeste väga väikese abiga.

Sellisel juhul suurendab tehnoloogia areng nende inimeste rikkust, kellele see tehisintellekt kuulub, mitte tööliste oma. Viimaste palk võib hoopis väheneda, kuna robotite arenedes muutub inimtöö vähem väärtuslikuks – masin teeb seda palju tõhusamalt.

Tavapärases majandusteaduslikus nägemuses asi siiski nii kurb pole. „Robot on masin ja las masin teeb seda rumalat tööd,“ nagu ütleb Kütt. Muidugi robot hakkab aina enam tegema targemaid töid. On ameteid, mida arvuti juba suudab asendada – näiteks teeb see ära masinakirjutajate töö. Arvuti suudab vastu võtta juba ka keskastmejuhtide tasemel vastuseid.Kuid sellest ei pea laskma end morjendada, sest sest iga robotiga lisandub uut laadi töökohti.

Robotite enda kasuks tööle panemise võtmeküsimuseks võib jääda see, kellele need kuuluvad – kas omand jaguneb kitsama ringi vahel või laiapõhjalisemalt. Saint-Paul nimetab seda võimalikuks orjandusliku korra taastulekuks – lihtsalt orjade asemel on sellisel juhul robotid, kes peremehele raha teenivad. „Ma nii ei ütleks, robotid on siiski masinad,“ naerab Kütt selle paralleeli peale.

Robot pensioni teenima

Samas võivad robotid lahendada mõne ootamatugi probleemi. Pensionite kogumine on vananevas ühiskonnas ja negatiivse iibe puhul omajagu problemaatiline. Kui aga töötavaid inimesi vähemaks jääb, siis võib lahenduseks ollagi just robotitesse investeerimine. Töö ajal raha kogumine võib pensionipõlveks anda näiteks kümme robotit, kes pensioni välja teenivad. Kütt rõhutab, et mitte roboteid ei tohiks maksustada, nende hankimist tuleks hoopis soodustada, küll aga nende töö pealt sotsiaalmaksu võtta, et pensioneid tasuda. „Meil ei tule kunagi siia kümmet miljonit inimest, küll võib meil olla kümme miljonit robotit,“ ütleb ta.

Üldse võib öelda, et inimesed suhtuvad igasugustest hirmudest hoolimata tehisintellekti tulevikuväljavaadetesse liiga fantaasiavaeselt.

Nähakse suuresti seda, mida on võimalik robotitega asendada, mitte aga seda, kuidas need maailma võiks ümber kujundada.

Tarneahela muutus

„Alguses piirab meie fantaasiat see, mis on olemas, kuid järk-järgult suudame teha täiesti uusi nutikaid lahendusi,“ ütleb Vilo. Selgelt on see näha innovatsiooniprotsessi juures.

„Algul proovid kulusid kokku hoida, inimese välja jätta,“ ütleb Kütt. „Järgmine tase on see, kui püüad probleemi lahendada.“ Edasi mõeldes võib selguda, et tegelikult polegi vaja inimesesarnast robotit, muuta tuleks hoopis tarneahelat, mis lubaks kõik kuidagi teistmoodi ümber korraldada.

„Praegu transporditakse tasse ühest kohast teise“, toob ta näite. „Võib-olla on kunagi kolmemõõtmelise printimise farmid, kuhu inimesed saadavad faili, milles on just selline tass, nagu nad tahavad. Just kolmemõõtmelises printimises võibki näha üht olulist tulevikuvõimalust. Seadmed, mis kümme aastat tagasi maksid sadu tuhandeid, on läinud kõvasti odavamaks, nende kvaliteet paremaks, võimalused avaramaks. Hõlbus on ette kujutada, kuidas 3D-printerist saab tehas, mis prindib erinevate materjalidega, ühel päeval näiteks lusikaid, järgmisel hoopis lennukikere detaile.“

Vilo mõtleb sealt veel sammu edasi – üks asi on toota olemasoleva joonise järgi analoogset juppi väikeseerias printeri abil paindlikult ja teine on luua täiesti uusi konstruktsioone ja metamaterjale, mida teistsuguse protsessiga ei saakski luua. „Seega ka roboteid näeme alguses seal, kus need asendavad seniseid lihttöid, kuid mingil hetkel aitavad meil teha midagi, mis seni oli täiesti võimatu või kujuteldamatu,“ ütleb Vilo.

Isesõitvad masinad

Maailmast annab leida ju selliseidki protsesse, kuhu inimene seni ei saanud kuidagi ise sekkuda: ühed on näiteks suuri torujuhtmeid läbi kammivad robotid, mis peavad olema piisavalt autonoomsed ja ise hakkama saama. Muud näited on reostatud alade puhastusrobotid, pommide deaktiveerimise robotid ja muud sarnased.

Siit muidugi on vaid lühike samm viimaste aastate ühe räägituma arenduse – isesõitvate autodeni. Üle maailma räägitakse sellest, kuidas ähvardamas on veokijuhtide nappus, mille üheks põhjuseks olla see, et noored enam autojuhi elukutset ei vali. Kui selle üks põhjuseid on jutt, kuidas tegu on väljasureva ametialaga, siis oleks see hea märk tööjõu iseregulatsioonist – sest isesõitvad autod jõuavad suure tõenäosusega esimesena just kaubavedude kui inimeste transportimiseni.

Cleveronilgi on väljatöötamisel robotkuller, mis on mõeldud just sõiduteele, kus niikuinii reguleeritakse lähiajal see, kuidas autod ise sõidavad. „Kõnniteele ei lähe, seal tekib meie hinnangul anarhia, kui sellised asjad sõidavad,“ usub Kütt. Isesõitev kuller peab ka tema hinnangul peale võtma oluliselt rohkem kaupa kui näiteks Tallinna firma Starshipi pakirobotid – toitu ostetakse sageli kuus kilekotti, mõistliku kaubaringi jaoks peaks laadungiks olema kümne inimese ostud.

Pakke vedaval autonoomsel masinal on väga oluline vahe selle isesõitva autoga, mis veab inimesi. Nimelt ohuolukorras, kui autos on kaks inimest ja teel samuti kaks inimest, võib tekkida küsimus – keda eelistada? Pakkide puhul on vastus lihtne – nendega võib rahumeeli kasvõi kuristikku pöörata.

Lisaks tahaks isesõitvas autos istuv inimene ikka, et see sõidaks Järvevana teel 70-kilomeetrise tunnikiirusega. Pakke vedav masin võib aga rahulikult kärutada 30–40 kilomeetrit tunnis ja öösel, kui liiklus on hõre. Selleks sobiks hästi elektriautod, mis on vaiksed ega sega. Küll peavad need olema praegustest oluliselt kergemad, võtma peale rohkem, kui ise kaaluvad – ideaaliks oleks pigem sajakilost inimest liigutav kümnekilone tasakaaluliikur, mitte kaks tonni kaaluv Tesla. Samuti peaks olema võimalik kaup tuua kohale ajal, mil kunde magab, ilma teda üles ajamata, või kui teda koduski pole. Saadetis läheb sel juhul lihtsalt pakiautomaati, olgu see siis lähimas kaubanduskeskuses või juba inimese kodus.

Laomajanduses juba näeb sarnaseid rakendusi, automaatjuhtimisega sõidukeid ehk AGV-sid, mis sõidavad põrandale märgitud jooni või traati mööda, viies näiteks ladudest vajalikku asju tootmisse. Järgmise kümne aastaga ootab Kütt väga kiiret kasvu just toidukaupade internetikaubanduselt. Praegu käib maailmas suur töö selle kallal, et leida lahendusi selle automatiseerimiseks. Toidukaubad võivad küll väga erinevad näida, kuid nende tarnimise täisautomaatseks muutmiseks pole isegi vaja, et masin neid kuidagi ära tunneks. Vaja on lihtsalt teada, millisel riiulil mida ja kui palju asub ning vastavalt sellele sealt võtta – vaakumiga, magnetiga või käpaga.

Tootearendus toimub pidevalt

Automatiseerimine on oluline osa Tööstus 4.0 kontseptsioonist. See on jälle üks neid mõisteid, mida igaüks kipub mõistma enda moodi. „Mina tõlgendan seda selliselt, et kui vanasti tehti üks toode, VW Põrnikas, ja siis 40 aastat toodeti seda täpselt sellisena,“ ütleb Kütt. „Aga täna on tootearendus protsess, mis ei saagi otsa. Toode kogu aeg uueneb.“ Parim näide selle kohta on mobiiltelefonid – kui seadme poest ostad, siis tõenäoliselt seda mudelit enam ei toodetagi.

Cleveronis tähendab see tootearenduse lugemist ettevõtte põhitegevusalaks. Cleveron paneb tootearendusse 7–10 protsenti oma käibest, mis omakorda tähendab seda, et kehvem kasum ei tähenda arendustegevusest loobumist.