Eesti teadustöö praeguse korralduse juures on ettevõtjate ja teadlaste koostöövõimaluste piir üpris lähedal, leiab TTÜ orgaanilise keemia professor akadeemik Margus Lopp.
Nii kaua, kui mina mäletan, on räägitud, kuidas teadlased ja ettevõtted teevad Eestis vähe koostööd. Kuidas paistab, kas aastate jooksul on näha koostöö tihenemist? Kui tihenemine toimub, kas siis on tegemist süsteemse arengu või pigem juhuslike asjaolude kokkusattumise, isiklikel suhetel põhineva koostöö või millegi sarnasega?
Viimasel ajal on ettevõtete ja ülikoolide koostöö oluliselt paranenud. Koostöö tihenemist on soodustanud oluliselt Nutika spetsialiseerumise meede, mis lõpuks on andnud mitmes vallas häid töötavaid projekte. Sellist tüüpi meetme jätkamine aitaks oluliselt Eesti ettevõtete konkurentsivõimet tõsta ja arendaks ülikoolides ettevõtetele vajaminevat kompetentsi.
Millised on teadlase vaatenurgast peamised takistused? Kas need on pigem inimeste suhtumises või teadussektori korralduses?
Kõik algab teadustöö üldisest korraldusest Eestis: ülikoolides ja teadusasutustes saavad olla üldjuhul vaid projektipõhiselt rahastatud uurimisgrupid – ETAG, EAS. See tähendab seda, et ei ole võimalik operatiivselt mingeid ettevõtete väikseid projekte teostada – ei ole projektidest vabasid inimesi. Suurte ja pikemate projektide puhul saab raskustega komplekteerida ajutise grupi, mis on rahastatud vaid projekti kestvuse ajaks. Mingeid sotsiaalseid garantiisid teadlasel ei ole ja seega on ka huvi sellistes ajutistes projektides kaasa lüüa väike.
Olen korduvalt öelnud, et ülikoolide baasrahastus peaks võimaldama ka mingi ülikooliga seotud ja ülikooli poolt rahastatud teadurite kontingendi tekke, mis saaks osaleda ettevõtetega lepingulistes töödes, aga ka ülikooli poolt toetatavate sihtteemade tegemisel.
Teisalt: vaid üksikud Eesti ettevõtted on sellisel tasemel, et vajavad teaduslikku abi ja teadlaste kaasamist. Harikult vajatakse lihtsalt erialast kompetentsi, mida ettevõtetes reeglina ei jätku. Ettevõtete poolt koostöö otsimisel on tihti puudujääke lahendust vajava probleemi formuleerimisel, sõnastamisel ja esitamisel, teadlaste poolt on raskusi probleemist arusaamisel. Teadlaste ja praktikute keel on üksteisest nii kaugel, et omavaheline arusaamine on raske – see on rahvusvaheline probleem.
Kui kõik takistused kõrvaldada, kas koostöö ettevõtjatega üldse on olemuslikult teadlase huvides?
Teadust on väga erinevat: fundamentaalteadus on harilikult reaalsest ettevõtlusest ja tootmisest nii kaugel, et selles on koostöö võimalik vaid kõige eesrindlikumate ja innovatiivsete high-tech-ettevõtetega, nagu kütuseelemendid, päikesepatareid, ravimikandidaadid ja nii edasi.
Rakendusuuringud on tootmisele palju lähemal ja põhimõtteliselt on siin koostöö ja arendused võimalikud. Kuna aastaid on rakendusuuringud olnud alarahastatud, siis selliseid teadusgruppe on Eesti ülikoolides lihtsalt vähe. Loomulikult ei saa tõsiteadlane oma teemalt vahetevahel „hüppesse minna“ ja lepingut teha ning siis jälle tagasi tulla, ning nii korduvalt pendeldada. Teadus on selleks liiga karm ja hävitab sellised teadlased oma tsunftipõhiselt ära.
Kuidas annaks koostööd soodustada?
Selleks et koostöö sujuks, tuleks esiteks suurendada rakendusteadustega tegelevate uurimisgruppide hulka. Teiseks, tuleb tagada nii ettevõtjate kui ka teadlaste materiaalne huvitatus. Kolmandaks, toetada ettevõtetega tegelevaid struktuure ka riigi ja/või ülikoolide poolt.
Tegin 2017. aastal ainult ettevõtetega tegelemiseks keemia ja biotehnoloogia instituudi juurde täielikult isemajandava tööstuskeemia labori. Praegu võin öelda, et on probleeme grupi finantseerimisega lepingute vahelisel ajal (ühelt töölt teisele üleminekul). Aga ka üldse lepingute hankimisega: kõigil on meid tarvis, raha kellelgi aga töö eest õiglase tasu maksmiseks ei ole.
Kui kaugele on võimalik koostööga edasi minna? Olen kuulnud seisukohti, et ehk Eesti ongi tegelikult piirile üpris lähedal, kuna suurem pühendumine ettevõtete probleemidele hakkaks teadustegevust segama.
Olen nõus, et praeguse olemasoleva struktuuri ja korralduse juures on piir lähedal. Loomulikult peavad ettevõtetega tegelevad teadurid olema entusiastid, sest harilikult selline praktikaga seotud töö ei too teadlasele mõõdetavat akadeemilist pagasit – artikleid, H-indeksi kasvu ega muud.
