Maksutulu, mis avalikku sektorit ülal peab, tekib erasektorist. Töötlev tööstus, mis kasutab oma igapäevaseks toimimiseks seadmeid ja tehnoloogiat, on end läbi aegade tõestanud kui kõige võimekam eksportöör, mis suudab riiki raha tuua.
Juba pikemat aega on tõstatatud küsimus: kuidas ettevõtete ja ülikoolide koostööst võitu pärismajandusse luua? Kuidas tõsta Eesti tööstuse lisandväärtust läbi teadus- ja arendustöö?
Teadusrahastuse õiglasem jaotus
Eestis on teatavasti enamuses väiksed ja keskmised ettevõtted, millel endal ei ole igapäevaselt majas vastavat kompetentsi, kuid mis igal juhul vajavad kasvõi projektipõhiselt teadlaste oskusteavet uute tootearenduste, testide, uuringute vms osas. Analüüsides tänast tööstuse taset digitaliseerimise, robotite kasutamise jne osas, on töötleva tööstuse ootus teadus-arendusasutuste panusele kindlasti oluliselt kõrgem. Jah, Eesti ettevõtted ei ole täna harjunud kasutama nii palju ülikoolide abi kui võiks, aga see on olnud pikaajaline protsess ka teiste riikide kogemuse näitel. Kõik märgid näitavad, et need arengud liiguvad igati õiges suunas, ainult et võtavad aega.
Kui aga vaadata seniseid teadusrahastuse proportsioone, siis on see juba aastaid tugevalt kaldu loodusteaduste poole. Kas nii ei ole siis naiivne rääkida ja oodata märkimisväärset lisandväärtuse kasvu töötlevasse tööstusse? On viimane aeg vaadata üle teadusrahastuse prioriteedid. Õiglasem jaotus tehnikavaldkonna kasuks on investeering Eesti tulevikku. Kõik ju saavad aru, et piiratud ressursside tingimustes sõltub edu sellest, kuhu fookus suunata.
Investeeringute osatähtsus
Investeerimisel on oluline mõju ettevõtte kasumlikkusele ja konkurentsivõime hoidmisele. Swedbank uuris 2019 tööjõukulude kasvu mõju tööstusettevõtetele ja tulemused olid kõike muud kui rõõmustavad. Digitehnoloogiate kasutamises jääme Euroopa keskmisest alla, roboteid kasutame vähe, keskmiselt 20 protsenti töötleva tööstuse protsessidest on automatiseeritud. Palgakasvu kiirus sööb lähiajal ära kasumid. Üheks lahenduseks on see, et me ei tohiks täna edasi lükata investeeringuid, mille tasuvusaeg on vähem kui viis aastat. Kõik, kes oma ettevõtte strateegiaid ikka pikemalt proovivad ette näha, peaksid täna endast kõik oleneva tegema, et investeerida.
Keskkonnaministeeriumis töötati välja ressursitõhususe meede, mille eesmärk oli 39 miljoniga toetada tööstusettevõtete investeeringuid. Paljud alustasid protsessiga, millega olid seotud väga erinevad osapooled. Valitsusel võttis vähem kui nädal, et see meede lihtsalt riigieelarvest ära kaotada. Paljud suunasid enda erialaliite konkreetselt keskkonnaministri juurde, et küsida, miks ta lasi oma eelarvest lihtsalt 39 miljonit ära võtta.
Põhiline küsimus on aga tänase valitsuse pikaajalises visioonis majandusele. Investeering on kasu saamise eesmärgil tehtud pikaajaline kapitalimahutus. Investeeringud hakkavad tagasi tooma nii ettevõtjatele kui riigile maksutulu näol. Ilma ühtegi osapoolt kaasamata selliseid otsuseid teha on äärmiselt lühinägelik. Ettevõtted kindlasti investeerivad ka ise, aga mitte sellises tempos nagu vaja oleks, et konkurentsivõimes mitte kaotada.
Räägin masinatööstuse esindajana töötlevast tööstusest üldiselt, sest masinatööstus toodab seadmeid kõikidesse teistesse töötleva tööstuse valdkondadesse. Masinatööstust peetakse majanduse tervise näitajaks – kui meil läheb hästi, läheb majandusel hästi.
