Tööstusettevõtted peavad lähemal ajal fokusseerima oma ärimudeli mahtude kasvult tööjõukulude vähendamisele ja efektiivsuse tõstmisele, vastasel juhul hakkab nende investeerimisvõimekus kolinal alla käima.
Tööstusettevõtted on sattunud justkui surnud ringi. Ühest küljest vajatakse investeeringuid tootmise automatiseerimiseks, teisalt hakkab tööjõukulude pidev suurenemine üha enam pärssima ka rahastamise võimalusi ja ka omanike kindlust rahastusotsuste tegemisel.
Swedbanki hiljuti avaldatud analüüs näitab, et kui praegu on nõrgenenud investeerimisvõimekusega 20% töötleva tööstuse ettevõtetest, siis kiire palgakasvu jätkudes leiavad kolme aasta pärast juba pooled tööstussektori firmadest ennast seisust, kus nende tootearendusse, automatiseerimisse ja digitaliseerimisse raha paigutamise võimekus on kahanenud koos kasumlikkuse kukkumisega.
Nii leitakse uuringus, et iseäranis investeeringuid automatiseerimisse (robotid, digitaliseerimine) tasuvusajaga alla viie aasta ei tohiks praegu edasi lükata. Pikemaajalises vaates tuleb ettevõtetel rohkem tähelepanu pöörata tootearendusele koostöös teadusasutustega. Ühtlasi lubab Swedbank toetada ettevõtete plaane automatiseerimise ja digitaliseerimise osas.
Kuigi peame ennast IT osas kogu maailmas küllaltki heal järjel olevaks, tuleb Eesti tööstusettevõtete nõrkuseks analüüsi järgi otsustades pidada elektroonilise teabejagamise ning sotsiaalmeedia ja internetis piiriüleste müügivõimaluste kasutamise puudulikkust. Seda muide ka näiteks Soome ja Leeduga kõrvutades.
Vähendada tuleb sõltuvust tööjõust
Swedbanki analüütikud tõdevad, et Eesti tööstussektoris kerkisid tööjõukulud aastatel 2015–2018 keskmiselt 6–8% aastas. Kui selline tööjõukulude kasv jätkub, siis prognoositakse, et aastaks 2021 on umbes 50% tööstusettevõtete investeerimisvõimekus praegusega võrreldes rohkem või vähem nõrgenenud. Kusjuures suurim on palgakasvu mõju ehitusmaterjalide tootmise sektoris. Samal ajal kui puidutööstus on juba praegu üsna kõvasti tootmise automatiseerimisse investeerinud, paljud selle sektori ettevõtetest paiknevad maapiirkonnas ning seal pole palgakulude kerkimise mõju kuigi märgatav.
Swedbanki tööstusettevõtete osakonna juht Raul Kirsimäe märgib, et paljude tööstusettevõtete majanduslik olukord on piisavalt hea, et neid investeeringuid teha. Erinevatel põhjustel on aga rahapaigutusi siiski tagasi hoitud, kas majanduskeskkonna ebakindluse, tööjõuküsimuse või mingi muu põhjuse tõttu.
Automatiseerimine tõuseb fookusesse
„Kõige olulisem resümee, mis minu jaoks sellest uuringust välja tuli, on see, et oleme tööjõukulude kasvuga jõudnud sinnamaale, et päris paljud ettevõtted peaksid tegema muutuse oma ärimudelis. Enam ei aita n-ö kosmeetilisest investeeringust, et soetame mingi ühe seadme juurde ja kõik laabub,” selgitab Kirsimäe. „On näha, et tööjõumahukates ettevõtetes on palk viimastel aastatel sedavõrd kiires tempos tõusnud, et uusi investeeringuid on tarvis teha lähema paari aasta jooksul, edaspidi võib olla juba hilja.”
Tema sõnul tuleks tööstusettevõtetel eelkõige panna rõhku oma tegevuse digitaliseerimisele ja konkreetselt tootmisprotsessi ja laomajanduse automatiseerimisele, sest kõik märgid näitavad selles vallas Eesti töötleva tööstuse ettevõtete süvenevat mahajäämust suure hulga teiste euroliidu maadega võrreldes. Seejärel aga tuleb käsile võtta juba innovatsiooni ja tootearenduse teemad.
Kirsimäe leiab, et me ei saa enam senisel määral toetuda tööjõule. Seda enam, et ka demograafiline probleem on Eestis päris tõsine. Kui veel aasta-paar tagasi püüdsid paljud ettevõtted robotite soetamise asemel leida pigem odavat tööjõudu näiteks Ukraina keevitajate ja treialite näol, siis nüüd näib, et automatiseerimine on tõusmas fookusesse. „Odavat tööjõudu kui ventiili ju pole lõputult kusagilt võtta. Mingil määral küll kasutatakse renditööjõudu, aga ma leian, et enamik tööstussektori firmadest hoiab ikkagi teatud piiri ja selliseid mudeleid on vähe, kus renditöötajate arv on pool või rohkem kogu personalist,” märgib Kirsimäe. „Pigem on see täiendus kriitilistel kohtadel, kus pole võimalik kohalikke alalisi inimesi leida.”
Palgakäärid tööstuses muutuvad aasta-aastalt väiksemaks
Palgakasvult ligineb Eesti aga Põhjamaade tasemele siiski kiiremini kui Läti, Leedu jt lõunapoolsemad riigid. Läti ja Leedu töötleva tööstuse palgad on keskmiselt veerand kuni 30% meie tasemest madalamad. Lihtne näide – kui Eestis küünib hea keevitaja keskmine tunnitasu tasemele 11–13 €/tund ning Soomes on see 13–15 €/tund, siis Lätist või Leedus loetakse heaks tasuks ka tunnitasu umbes 10 eurot, Ukraina tase aga on 6–8 €/tund.
Samas on palkade kasv Lätis ja Leedus vaata et paari protsendi jagu veelgi kiirem kui Eestis. Siit võib teha ka selle järelduse, et kui olla kodumaal piisavalt hea spetsialist, siis pelgalt kõrgema palga pärast ei pea vähemalt Eestist enam Soome siirduma.
Mitmed uuringud näitavad, et ettevõtete arengut pärsib pigem spetsialistide puudus kui lihtsamate töörollide täitmine – viimastele kohtadele inimesi veel leiab. Samas just lihtsamaid ameteid saab lahendada automatiseerimise abil, küsimus on tasuvusajas. Kui investeeringu tasuvusaeg venib liialt pikaks, siis eelistatakse paraku pigem odavat tööjõudu otsida, kui suurem rahapaigutus teha, et selle tööjõu vajadust hoopis vähendada.
„Palgakasv on sümptom sellele, et meil on tööjõuturul probleemid. Kusjuures olulisem mure on see, et inimesi ja kompetentse jääb vajaka,” selgitab Raul Kirsimäe. „Võib-olla pikas perspektiivis peitub küsimus ka selles, kuidas me suudame oma umbes 670 000 tööga hõivatud inimesele täiendõpet pakkuda, et nad uute tehnoloogiatega toime tuleks. Leian, et keskendumine olemasolevatele inimesele on üksjagu olulisem, kui uute leidmine või noorte õpetamine. Mis on ka muidugi tähtis, aga kui noori tuleb igal aastal tööjõuturule 13 000–15 000, siis olemasolevad inimesed vajavad ka n-ö järeleaitamist.”
Ta räägib, et mitmed ettevõtjad kahtlevad just sellepärast mingi uue liini või seadme soetamises, et kui noored töötajad ehk võtavadki selle omaks, siis pole üldse kindel, kas vanaviisi harjunud inimesed suudavad uue tehnoloogiaga kohaneda.
Riigi toetav õlg oluline
Millist tüüpi ettevõtted tööjõu puuduse ja palgakasvu tingimustes kõige rohkem võivad kannatada? Kirsimäe nendib, et kui vastata allhankeettevõtted, siis oleks see liialt lihtne selgitus. Allhanke tase on küll erinev, aga laias laastus 60% meie ettevõtetest teevad mingil määral allhanketöid ja see ei pruugi tingimata ohtu tähendada.
„Määravaks selles, et paari aasta pärast võidakse tõsiste probleemide ees seista, on see, kui suur osa ettevõtte kulustruktuurist on tööjõukuludel, kui tööjõumahukana on ärimudel üles ehitatud,” räägib ta. „Näiteks puidutööstuse ettevõtted on juba kõvasti investeerinud automatiseerimise hüvanguks ja neid pole ka palgakulude kasv nii kõvasti löönud kui teisi ettevõtteid.”
Kirsimäe hinnangul peaks riiklikult toetatama ettevõtete pürgimist teadusmahukama tootmise, arendustegevuse ja innovatsiooni poole. Ta usub, et kui riik tuleb teatud toetusmeetmete pakkumisega välja, siis võtavad ka ettevõtted neid samme julgemalt ette. Investeering kasvõi tootearendusse pole ju alati riskivaba ega täpselt ette planeeritav ja ettevõtjatesse lisab kindlust, kui riiklikul tasemel seda soositakse ning innustatakse.
Hea teada
Tööstus – Eesti suurim majandussektor
- Eestis toodetud kaupade eksport moodustas 2018. aastal 10,4 mld eurot.
- Töötlevas tööstuses leiab rakendust ca 124 000 inimest.
- Töötlev tööstus annab 15,4% SKP-st.
- Eesti 2018. aasta majanduskasvust 20% tuli töötlevast tööstusest.
- Kui ajalooliselt on müügitulu kasv ületanud palgakasvu (13,1% vs 7,2%), siis majanduse praeguses olukorras on välisnõudlus nõrgenenud ning tootmise- ja müügimahu kasvatamise võimalused jäävad üha väiksemaks.
Roboteid kasutas 2018. aastal tootmisprotsessis 19% suurtest (250+ töötajat) ja 3% väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest (10–249 töötajat). - Uuringu eesmärk oli välja selgitada kasvavate tööjõukulude mõju ettevõtete finantstulemustele ja ärimudelite jätkusuutlikkusele.
- Analüüsi aluseks olid 150 töötleva tööstuse ettevõtte majandusnäitajad ajavahemikus 2015–2018.
Allikas: Swedbank
