Põlevkivitööstusel võimalused ka kliimaneutraalses Euroopas

Ligi aasta tagasi esitles Euroopa Komisjon Euroopa rohelist kokkulepet (rohelepe). See on tegevuskava, mille järgi saab Euroopast 2050. aastaks kliimaneutraalne maailmajagu. Eesti valitsus võttis kokkuleppe seisukohad omaks. Kõigile on aga selge, et Eestis jääb leppele jalgu Ida-Virumaa põlevkivitööstus. Probleemiga tuli tegelema hakata kohe, sest vastasel juhul ähvardab Ida-Virumaad sotsiaalmajanduslik kollaps.

Rahandusministeerium tellis uuringu, mille eesmärk on välja selgitada, keda otseselt või kaudselt rohelepe mõjutab. Uuringut tegev Praxis ei soovinud enne uuringu lõppu teemat kommenteerida, kuid riigihalduse minister Jaak Aab avaldas, et uuringu vahearuande järgi saavad roheleppest otseselt pihta neli põlevkivisektoriga seotud suurettevõtet: Eesti Energia, Viru Keemia Grupp, Kiviõli Keemiatööstus, Kunda Nordic Tsement ja nende tütarettevõtete töötajad. Põlevkivisektori töötajaid on ligi 4800. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi lisas, et arengud põlevkiviga mõjutavad väga oluliselt ka teisi piirkonna ettevõtjaid. Põlevkivitööstusega on otse või kaudselt seotud ligi 40 000 inimest.

Fossiilkütuste järele on nõudlust ka tulevikus

Viru Keemia Grupp (VKG) on üks neljast ettevõttest, kes kuulub uuringu järgi ohustatute hulka. VKG põhitegevus on põlevkiviõlide tootmine laevakütuste turule. Ettevõtte juhatuse esimees Ahti Asmann väga palju tuleviku üle ei muretse. Asmann teab, et prognooside kohaselt kasvab meretranspordi maht aastani 2040 järjepidevalt. „Isegi alternatiivsete kütuste osakaalu kasvades traditsioonilise fossiilkütuse kasutamine lähima kümne aasta jooksul kindlasti ei kahane,“ oli Asmann tulevikus kindel.

Asmann möönis, et VKG lähtub turunõudlusest. Tema kinnitusel on aga praegu nende kaup maailmaturul väga nõutud ja kiireid muutusi näha ei ole. Esiteks puudub tööstuslikus mahus alternatiiv ookeanilaevade traditsioonilisele kütusele ja puudub ka vastav infrastruktuur. Teiseks eeldab uute kütuseliikide kasutuselevõtt laevade ümberehitamist või uute soetamist. Kõik need protsessid on pika­ajalised ja äärmiselt investeeringumahukad.

Samas on Asmann kindel, et rohelepe hakkab mõjutama põlevkivi väärindamist. Süsinikumaksu mõjutusvahendina kasutades sunnitakse ettevõtteid oma tegevust muutma või lõpetama. „Rohelepe toob kindlasti kaasa süsinikumaksu koormuse kasvu,“ nentis Asmann. Tema ütlusel on aga rohelepe praegu vaid poliitiline ambitsioon ilma selge tegevuskavata, mistõttu on peaaegu võimatu hinnata selle laiemat mõju õlitööstusele. „Konkreetne mõju sõltub poliitilistest otsustest ja vastuseid nendele küsimustele saavad anda poliitikakujundajad,“ ütles Asmann.

Ka teine ohustatud ettevõte, Eesti Energia, on seisukohal, et roheleppe tekst on veel liiga üldine, mille põhjal ei saa kaugemale ulatuvaid järeldusi teha. „Rohelepe oli Euroopa Komisjoni kommunikatsioonipaber, mitte juriidiline dokument,“ ütles Eesti Energia regulaatorsuhete osakonna juht Andres Tropp. Tema andmetel esitab komisjon juriidilise dokumendi ettepanekud alles järgmise aasta juunis, millele järgnevad läbirääkimised liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga. „Täna on vara rääkida roheleppe tegelikust mõjust.

Me teame küll, milline on lõplik eesmärk, kuid seni teame veel väga vähe, kuidas Euroopa Liit eesmärgini jõuda kavatseb,“ ütles Tropp.

Ta on kindel, et Eesti Energia on tulevikuski erinevate elektrilahenduste pakkuja ja elektri roll kasvab, kuna paljud tööstuslikud protsessid elektrifitseeritakse. Tropp nõustus, et põlevkivist elektri tootmine lõpeb, ja juba enne aastat 2050, kuid põlevkivikeemia osas pilt nii selge ei ole. „Mõnele võib tulla üllatusena, et kuigi naftatoodete tarbimine Euroopa Liidus on määratud 2050. aastaks kordades vähenema, jätkub selle import ka pärast 2050. aastat, kuna seda kasutatakse toormaterjalina keemiatööstuses,“ teatas Tropp.

Ahti Asmann leidis siiski, et juba praegu on selge, et roheleppega suureneb oluliselt riigi sekkumine majandusse ja see mõjutab oluliselt ettevõtluskeskkonda ning sotsiaalmajanduslikku olukorda. Tema sõnul vajavad Eestis roheleppega seoses maandamist kaks olulist riski. Esiteks tuleb leida asendus põlevkivitööstuses toodetavale lisandväärtusele, mis on ligi 4% SKP-st. Teiseks tuleb vältida Ida-Virumaa elanike sotsiaalmajandusliku olukorra halvenemist.

Roheleppe riskidega juba tegeletakse

Riik on nende riskide lahendamisega aktiivselt tegelema asunud. Kohe, kui valitsus suvel teatas, et võtab omaks Euroopa rohelise kokkuleppe seisukohad, pandi kokku ka Ida-Virumaa õiglase ülemineku protsessi juhtkomisjon. Ida-Virumaa õiglase ülemineku juhtkomisjoni juht, riigihalduse minister Jaak Aab tunnistas, et kindlasti ei saa uusi töökohti olema samas mahus või sama profiiliga, nagu on praegused. Seega on oluline tegeleda nii töötajate ümberõppe ja kvalifikatsiooni tõstmisega kui ka uute töökohtade loomise soodustamisega. Nende küsimuste lahendamise kavaga juhtkomisjon Aabi kinnitusel tegelebki.

Komisjoni vastutus on üsna suur. Ida-Virumaa majanduse ümberkujundamise ebaõnnestumise tagajärjed oleksid kohalikele inimestele ja maakonnale rängad. Samuti juhtkomisjoni kuuluv Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu õiglase ülemineku platvormi koordinaator Hardi Murula selgitas, et põlevkivisektoris töötab ligi 5000 inimest ja sektorist sõltub 14 000 leibkonna sissetulek. Sektoriga kaudselt seotud töökohti on ettevõtetes lisaks u 10 000. Põlevkivisektori teeb eriliseks ka seal töötavate inimeste keskmine palk, mis on üle 1700 euro kuus, samal ajal kui maakonnas tervikuna jääb keskmine palk alla 1000 euro. Kui põlevkivisektor tegevuse lõpetab ja asemele midagi samaväärset ei teki, võib töö kaotada ligikaudu 10 000 inimest. „Tulemuseks on väljaränne ja maakonna elanike arv väheneb 40 000 inimese võrra,“ selgitas Murula.

Nii musta stsenaariumit keegi siiski tõenäoliseks ei pea. Rohelepe ei tähenda iseenesest, et põlevkivitööstus lõppeks. „Eesmärk ei ole ju kaevandamise ja tootmise lõpetamine, vaid kasvuhoonegaaside, eelkõige CO₂ emissiooni vähendamine,“ ütles Murula. Tema kinnitusel on juba praegu olemas tehnoloogiad, mis võimaldavad põlevkivi kasutamisel tekkiva CO₂ kokku koguda ja puhastada. Lahendamist vajab vaid küsimus, kuidas muuta see majanduslikult tasuvaks ja mida teha kokku kogutud süsihappegaasiga.

Sama meelt on Viljar Lubi, kelle ütlusel ei tähenda kliimaneutraalsus nullheidet, vaid süsinikuheite ja süsiniku sidumise tasakaalu. Tema sõnul on kaugemas perspektiivis võimalikud uudsed süsiniku sidumise tehnoloogiad, mis praegu veel tasuvad ega efektiivsed ei ole: „See on olemasolevatele ettevõtjatele suur väljakutse, millega tuleb võimalikult kiiresti tegelema hakata, et konkurentsis püsida.“

Jaak Aab panustab samuti innovatsioonile.

„Arvatavasti on aastaks 2050 olemas ja kasutusel tehnoloogiad, mis võimaldavad põlevkivi energiakandjana kasutada ka ilma CO₂ välisõhku emiteerimata,“ lootis Aab.

Põlevkivi jääb tema sõnul endiselt oluliseks tooraineks kõrge lisandväärtusega keemiatööstuses. Seetõttu on põlevkivi kaevandamise ja töötlemise kompetentsid vajalikud ka juhul, kui põlevkivi kasutamine energeetikas järk-järgult väheneb.

Ida-Virumaa vajab uusi töökohti ka mujal kui tööstuses

Kõik see ei kata siiski roheleppe eesmärkide tõttu põlevkivisektoris kaduma minevaid töökohti. Aabi sõnul on oodatav tööjõu ülejääk siiski suurem ja arvestades ka praegust Ida-Virumaa suurt tööpuudust, peab riik tegelema uute töökohtade loomisega ja mitte ainult tööstussektoris. Aabi kinnitusel on riik juba praegu alustanud Ida-Virumaa programmi tööstusinvesteeringute toetusmeetme abil investeeringute Ida-Virumaale toomist. „Ida-Virumaa õiglase ülemineku kava koostamise protsessis peavad selguma ka täiendavad võimalused, kuidas seda protsessi kiirendada,“ lubas Aab.

Samuti soovitakse leida parimad võimalused, kuidas toetada olemasolevaid ettevõtteid tegevuste ümberprofileerimisel, laiendamisel ja mitmekesistamisel.

Miljonite jagamise kava alles mõeldakse

Esimene raha Ida-Virumaa õiglase ülemineku programmi jaoks on juba olemas. EL-ist on oodata 340 miljonit eurot. Sellest üksi on aga vähe. „See summa ei ole kindlasti piisav. Tegelikult on vaja mitu korda rohkem raha,“ ütles Andres Tropp, hinnates muutuste ulatust, mida roheleppe raames peab Ida-Virumaal läbi viima.

„Kuna roheleppe kohaselt ei tohi fossiilkütustest sõltuvad piirkonnad üleminekust ülemääraselt kannatada, siis peaks Eesti taotlema Euroopa Liidult probleemide lahendamiseks täiendavaid rahalisi vahendeid,“ oli Tropp seisukohal.

Ahti Asmann on nõus, et praegu välja pakutud 340 miljonit eurot ei ole kindlasti piisav, et tekitada võrdväärne alternatiiv põlevkivitootmise 1,5 miljardi euro suurusele ärile. Ta möönis, et edu võib loota vaid siis, kui kogu 340 miljonit eurot suunata uute tööstus­investeeringute meelitamiseks Ida-Virumaale. Samas tunnistas ta, et pole ses osas eriti optimistlik, kuna viimased kümme aastat pole Eestit investoritele atraktiivsemaks muudetud või on seda tehtud erilise tulemuseta.

Hardi Murula leidis, et lisaks Euroopast saadavale toetusele tuleb ära kasutada ka laenuvõimalused avalikule ja erasektorile. Kui suudetakse vahendeid kaasata põhimõttel 1/3 toetus, 1/3 laen ja 1/3 omaosalus, siis on Murula hinnangul võimalik Ida-Virumaa üleminekule kaasa aidata umbes miljardi euro suuruste investeeringutega.

Jaak Aab täiendas, et lisaks õiglase ülemineku fondi 340 miljonile eurole ja laenurahale on võimalik kasutada toetusmeetmeid ka teistest struktuurifondidest ja EL-i taaskäivitamise rahastust.

Õiglase ülemineku fondi rahasumma on küll teada, kuid veel pole otsustatud, millistel tingimustel raha jagatakse. Praegu teadaolevalt liigituvad toetatavad tegevused Aabi sõnul peamiselt kahte gruppi: tegevused, mis säilitavad ja loovad töökohti läbi mitmekesise ja nutika ettevõtluse arendamise, ning elukeskkonna parandamisse panustavad tegevused. Aab ütles, et huvipooltelt on kokku kogutud hulk ettepanekuid, mille analüüsimine juba toimub. Samas konkreetsed toetusmeetmed, millest rahastust taotleda, töötatakse välja pärast rakenduskava heakskiitmist Euroopa Komisjoni poolt. Eeldatavalt jõutakse selleni järgmise aasta septembris.

Roheleppe teele ettejäävad ettevõtted on kindlad, et nende tegevus jätkub ka oludes, kus Euroopa võtab suuna kliimaneutraalsuse poole. Ärevust tekitab teadmatus, kuidas seatud kliimaeesmärkideni kavatsetakse jõuda. „Arvestades, et kavas ei ole vähem ega rohkem, kui täieliku revolutsiooni kavandamine meie ühiskonnakorralduses, siis ei ole kellelgi põhjust päris rahulik olla,“ hoiatas Andres Tropp. „Samas on ka kindel, et tulevik pakub uusi võimalusi ja me peame olema võimalikult tublid, et neid võimalusi hästi ära kasutada.“

Majanduslikult tasuv innovatsioon peab kliimaeesmärkidega sammu pidama

Ettevõtted hoiatavad, et investeeringuid kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse ei tohi muuta tasuvaks toetuste abil. Kliimaeesmärkidele peab järele jõudma innovatsioon, mis muudaks keskkonnasõbraliku tootmise äriliselt atraktiivseks.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi ütles, et põlevkivi ressursina ei kao kuhugi ning selle keskkonnasõbralikum väärindamine on ettevõtete üks võimalik tulevikusuund. „Olemasolev tööstus omab suurt oskusteavet ja ressurssi, mida saab uute tehnoloogiate abil edasi arendada,“ pakkus ta. Ta usub, et tulevikus on võimalikud uudsed süsiniku sidumise tehnoloogiad, mis praegu ei ole veel efektiivsed ega tasuvad.

Toetused pole lahendus

Ettevõtjad just tasuvuses näevadki probleemi. Eesti Energia regulaatorsuhete osakonna juhi Andres Tropi kinnitusel ei soosi tänane turuolukord Balti riikides turupõhiseid investeeringuid keskkonnasõbralikematesse tehnoloogiatesse. Vajalikud on toetused. Eesti ja Euroopa Liit on erinevate fondide näol valmis neid toetusi jagama, kuid Tropi ütlusel pole pikaajaline toetustel põhinev tegevus paraku jätkusuutlik.

„Pikemaajalisem jätkusuutlikkus ja rahvusvaheline konkurentsivõime on teemad, mida roheleppega kavandatavate muudatuste puhul peab teravalt silmas pidama. Kui me forsseerime muutuste kiirust nii, et innovatsioon ei jõua sellele järgi, siis on meil reaalne oht kaotada töökohti Euroopas riikidele, kus on valitud tasakaalukam arengutee,“ hoiatab ta.

Vaja on vaba konkurentsi

Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann kinnitas, et nemad on investeerimisest huvitatud, kuid ainult ärivaldkondadesse, kus esineb loomulik nõudlus ja toimib vaba konkurents. „Riiklike regulatsioonidega tekitatud, poliitilistest otsustest sõltuv ja dotatsioonidega toetatud nõudlus ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik ning on seetõttu erakapitalile vähem atraktiivne,“ ütles Asmann.

Küsimus: Millised võiksid olla paljuräägitud innovaatilised lahendused, mis aitaksid põlevkiviga seotud Ida-Virumaa ettevõtetel hakkama saada roheleppes seatud eesmärkidega?

Hardi Murula, Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu õiglase ülemineku platvormi koordinaator

Praegu on kõige keerulisemas seisus elektritootmine, mis ei suuda CO₂ kvoodi kõrge hinna tõttu turul konkureerida. Samas on ka õli tootmise tulevik ebaselge, sest praegu rafineerimise sektorile tasuta antav CO₂ kvootide poliitika on uuendamisel.

Praeguste teadmiste juures on võimalik põlevkivi kasutamisel tekkiv CO₂ kokku koguda ja puhastada. Lahendamist vajavad küsimused, kas see on majanduslikult tasuv ja mida teha kokku kogutud süsihappegaasiga. Kui tasuvust on võimalik toetustega muuta, siis kasutamine vajab täpsemaid lahendusi.

Üks võimalus on kasutada seda taimekasvatuse katmikaladel ja sünteetilise kütuse tootmises. Võimalus on ka põlevkivi õlitootmise väärtusahela pikendamine metanooli, bensiini ja teiste keemiatoodete osakaalu suurendamise abil. Samuti on katsetamisel põlevkivist karboksüülhapete tootmine. Ka põlevkiviettevõtted ise otsivad võimalusi, kuidas olemasolevaid ressursse (tootmisüksused, oskustega inimesed, kapital) kasutada teistes valdkondades.

Kommentaar

Ida-Virumaal ei lõpe töö otsa, sest Eestis on tööjõupuudus

Andres Tropp, Eesti Energia regulaatorsuhete osakonna juht

Tuletame meelde, et Eesti majanduses on tööjõu, eriti oskustööjõu puudus. Seoses elanikkonna vananemisega tööjõu puuduse probleem pigem süveneb. Seega, kui töötus ajutiselt isegi suureneb, siis pole veel põhjust arvata, et töö Ida-Virumaal otsa lõpeb.

Õiglase ülemineku fondist on uute töökohtade loomiseks meile ka rahalist toetust oodata. Nüüd peab vaid lootma, et suudame seda raha võimalikult efektiivselt kasutada.