Ei ole kellelegi saladuseks, et Soome on Eesti jaoks number üks eksporditurg, juba aastakümneid. Tallink kui peamine logistikapartner teavitas ühel päeval oma kliente, et nad on alates 1. oktoobrist 2020 läinud üle uuele hinnakirjale, mis tõi kaasa Soome ja Eesti vaheliste veohindade äkilise kasvu u 15–50% ulatuses.
Praeguses koroonaviirusest põhjustatud olukorras on tööstus, mis annab 70% Eesti ekspordist, pidanud toime tulema mitmete väljakutsetega, nagu kvalifitseeritud tööjõu puudus, riikide oma turu kaitsmine, oma klientide ja eksporditurgude hoidmine jne. Kusjuures ärgem unustagem, et tööstus ei katkestanud muutunud tingimustes tööd ja täitis riigi ootused maksumaksjana. Paljud teised sektorid on olnud suurte probleemide ees ja riik on neid aidanud, kaasa arvatud Tallinkit.
Veohindade tõusu maksab kinni eksportiv tootja
Teavituse hinnatõusu kohta said esmalt logistikaettevõtted, kes omakorda teavitasid Eesti tootjaid ja tootjad omakorda Soome kliente. Loomulikult ei meeldi Soome klientidele ootamatu ja paindumatu hinnatõus. Eriti olukorras, kus pigem kaubeldakse hindu alla, et konkurentsivõimet säilitada ja olla ka keerulistes oludes vastutulelik. Äkki siis otsida Soomest tootjaid, sest eestlastega tuleb pidevalt hinna suhtes läbirääkimisi pidada? Kes logistika hinnatõusu kinni maksab? Eks ikka Eesti eksportiv tootja.
Kui me räägime Soome ja Eesti vahelisest kaupade liikumisest ja selle hinnast, mille kujundajaks on ühe ettevõtte otsus, siis on vägagi loomulik, et analüüsime Tallinki juhtumit ärieetilisest vaatepunktist lähtudes. Kui eesmärgiks on kasu, siis tekib küsimus, kas kasutoov tegevus ja kasutatavad vahendid on õiglased? Teisisõnu – kas riigiabi saanud ettevõttel on õiglane tõsta hindu, mis mõjutab omakorda Eesti sissetulekut ekspordi näol meie peamisel sihtturul.
Tallink andis umbmäärase vastuse
Tallink on andnud teada, et hinnatõus on ajutine, võimaldamaks ettevõttel jätkata eelnevas mahus väljumiste opereerimist ja seeläbi kaubaveovõimekuse tagamist. Paraku puuduvad täpsemad selgitused, mida see ajutisus võiks tähendada. Jah, oleme sunnitud otsima Tallinkile teisi, sobivamaid ja ehk ka odavamaid alternatiive. On tooteid, mis on ajakriitilised ja peavad olema kindlal kellaajal ehitusplatsil või mõnes tootmisettevõttes. Toome näite: Eesti ehituselementide tootjad sõlmivad tavapäraselt lepinguid ehitusobjektide kaupa. Ühe ehitusobjekti tarne kestab mitu kuud ja ühe tarne kestel hinda muuta ei saa. Seega jääb hinnatõus elemenditootja kanda. Peame palju hoolsamalt jälgima, et me ise suudaks oma lepinguid klientide ees täita.
Oleme tõstatanud küsimuse ka valitsuse tasemel, kuidas hoida selles olukorras Soome eksporti. Tuleb läbi mõelda, kas peaks hoopis toetama tööstusettevõtteid või kas riigiabi andes oleks võinud mõneks ajaks kokku leppida hinnarahu?
Oleme mures, sest me saame aru, et erasektoris on kõigil keerulised ajad.
Alla kirjutanud
Triin Ploompuu, Eesti Masinatööstuse Liit MTÜ, esindab 120 liikmesettevõtet
Enno Rebane, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, esindab 64 liikmesettevõtet
Arno Kolk, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, esindab 70 liikmesettevõtet
Toomas Orutar, Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsioon, esindab 51 liikmesettevõtet
