Mure roheleppe pärast

Roheline kokkulepe on ju Euroopa Liidu ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majanduse katusstrateegia. Aga kuna ta sisaldab sõna rohe, siis võib tekkida eksitav arusaam nagu oleks tegemist keskkonnakaitsega, milles heitmeid tekitavale tööstus­ettevõttele pole enam ruumi.

Tihti võib viimasel ajal kuulda väiteid, nagu oleks keemiatööstus kõige saastavam tööstusharu. Euroopa Komisjon on aga kinnitanud vastupidist, öeldes, et keemiatööstusel on Euroopas roheleppe elluviimisel kandev roll.

Peame juurutama uue majandusmudeli

Tegelikult sisaldab rohelepe oluliselt rohkemat kui pelgalt rohepöördelisi keskkonnaeesmärke ‒ see on täiesti uus majandusmudel. Tegemist on lausa paradigma muutusega, Euroopa Liidu uue majanduse mudeliga, kus majanduskasv seotakse lahti fossiilse energia kasutamisel tekkivatest heitmetest.

Olen sunnitud seda pealtnäha lihtsat mõtet palju üle kordama ‒ tegemist on süsinikuneutraalse, praegu veel tehnoloogiliselt ulmelise majandusmudeliga. Süsinikuneutraalsuse kontekstis räägivad roheleppe ideoloogid tihti tehnoloogiatest, mida pole veel reaalselt olemas.

Juhtida ei tohi majandusliku mõtlemiseta

Üleminek uuele majandusele ei saa toimuda üleöö. Üleminek saab toimuda järk-järgult, vastavalt uute tehnoloogiate kättesaadavusele, ärilisele tasuvusele ja meie tööstuse võimekusele uuendusi kohapeal rakendada. Protsesse tuleks juhtida ratsionaalselt insener-tehnilise mõtteviisiga, mitte emotsionaalselt. Halb, „musta keskkonnajalajäljega“ tehas, järelikult keelame-sulgeme ja nõuame järjekindlalt sulgemise kuupäeva.

Tööstusettevõtetes tunnetame seda iga päev, kui tööstustele olulisi regulatsioone ja õigusloomet kujundatakse lähtuvalt tumerohelisest mõtteviisist. Tundub, et vahel sünnivad otsused isegi oma isiklikust soovmõtlemisest, mitte üldtunnustatud seisukohtadest või riiklikest huvidest lähtudes.

Kuni ei ole toimunud IV tööstusrevolutsioon, ei saa sulgeda olemasolevaid kõrge lisandväärtusega keemiatööstusettevõtteid ega esitada nõudeid, mis pärsivad ettevõtete majandustegevust.

Ikka veel pole tõelist riiklikku tööstuspoliitikat

Kuna rohepöörde protsessi juhivad Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon, siis üha enam tundub, et meie ministeeriumid on sunnitud tööstuste konkurentsivõime hääbumise protsessi kõrvalt vaatama. Neile pole jäetud mingit võimalust protsessi mõjutada.

Põhjuseks võib olla see, et Eestis puudub suur pilt ehk tööstuspoliitika, paraku ka huvi rohelepet meie majanduse ja konkurentsivõime huvides ära kasutada.

Saabuv eurorahalaev peaks toetusmeetmed ideepõhiselt suunama töökohtade loomiseks ja majanduskasvu. Paraku tunnetame poliitikute soovi suunata eurorahad sfääridesse, mis kindlustaksid valimistulemuse. Selline olukord ei sisenda kindlust süsinikuneutraalsele majandusele üleminekuks ettenähtud rahade sihipärase kasutuse kohta ja murendab järk-järgult investeerimismahukate tööstusharude õiguskindlust.

Väljapakutud meede, et ainult digitaliseerimine tõstab tootlikkust, ei ole siin asjakohane. Seoses tööstusprotsesside robotiseerimisega kaasneb digitaliseerimine nii või naa.

Nüüd võiksime esitada miljoni dollari küsimuse ja algatada diskussiooni teemal „Miks suured tööstusinvesteeringud ei tule enam Eestisse?“

Pikemalt saab sel teemal, sh Jüri Ratase vastuseid, lugeda veebist www.toostusest.ee.