Tänased kõrged elektrihinnad puudutavad kas kaudselt või otseselt kõiki – peamiselt on see tingitud fossiilkütuste, eelkõige maagaasi, kallinemisest, mis omakorda on viinud ka söe, nafta ja uraani hinnad üles.
Teine oluline hinnatõstja on olnud CO2 kvooditasu, mis on ületanud 60 euro piiri. Need kaks komponenti – kütus ja saastetasu, on suurimad sisendid elektritootmise hinnakujunemisel tavapärastes soojuselektrijaamades, mis on kaasa toonud kõrge elektrihinna. Kõrget elektrihinda on põhjendatud: „Meil ei ole piisavalt taastuvenergia tootmisvõimsusi, mis annaksid meile odavamat elektrit.“
Seega tänaste sündmuste valguses soovitatakse veelgi jõulisemalt arendada tuuleparke. Jah, osaliselt see nii ongi. Aga lisaks tähendab see ka seda, et hinnakõikumised hakkavad veelgi suuremad olema. Sel ajal, kui elektrit kõige enam vajame, kerkib ka hind kõrgemale.
Kohalikku energeetilist võimsust järjest vähem
Kevadise Texase energiakriisi ajal puudus elekter kolmandikul tarbijatest ja ülejäänutel maksis see tavapärase 50 $/MWh asemel 9000 $/MWh. Kuidas see teadmine meid puudutab?
Lühidalt öeldes oli Texase võrgu rikke algpõhjused kolm – vale lubadus energia sõltumatusest, energiaturu lühinägelik dereguleerimine ja oskamatus õppida sarnastest juhtumitest minevikus. Siit võiks otsida seoseid meie tänase energiapoliitikaga.
Texases on turupõhine süsteem, kus energia pakkujate peamiseks mureks oli muutunud elektri hind, mitte selle tarnimise usaldusväärsus ja stabiilsus. Texase elektrigeneraatorite seas tekkis võidujooks põhjani, kuna nad konkureerisid omavahel tihedalt, et pakkuda võimalikult odavat elektrit, ja jäeti tähelepanuta olulised pikaajalised investeeringud oma elektritootmissüsteemidesse.
Teisisõnu ei tegeletud süsteemi töökindluse tagamisega. Loodetakse, et keegi teine teeb need suured väljaminekud meie eest, aga nii pole juhtunud.
Eestis vaatab vastu sarnane pilt. Reguleeritavaid tootmisvõimsusi jääb järjest vähemaks, sest need on vanad ja neid pole majanduslikult otstarbekas ülal pidada. Kui varem oli tootmisvaru, siis täna räägime juba reguleeritava tootmisvõimsuse puudujäägist. Tiputarbimine on ligikaudu 1600 MW, mida me juba täna ei suuda katta.
Räägime võimsusest vaid 1000 MW, mis peaks kindlasti varustuskindluse seisukohalt olemas olema. See vajadus on aga kokku lepitud aastani 2023 ja selle reguleeritava võimsusvajaduse hoidmise pikendamine ei lahenda probleemi.
Probleem pole aastas 2023, vaid probleem on tehniline. Täpsemalt, tolmpõletustehnoloogial töötavate põlevkivielektrijaamade eluiga on läbi ja need tuleb sulgeda. Nende jaamade projekteeritud eluiga oli 220 000 tundi. Tänaseks on need töös olnud üle 320 000 tunni. Balti ja Eesti elektrijaamadesse ehitatud keevkihtplokkide turbiine otsustati raha kokkuhoiu mõttes renoveerida, sest ka nende tööiga läheneb lõpule.
Päästjaks võib saab Venemaa gaas?
Alles on jäänud sisuliselt vaid üks piisavate töötundidega põlevkivi keevkihtplokk koguvõimsusega 305 MW. Seetõttu ei ole õige väita, et meil on igaks juhuks Narvas 1000 MW tootmisvõimsust reservis, mis oleks justkui muutumatu suurus ja igal ajal võtta.
Seda kinnitavad muide ka igapäevased turuteated Nordpoolis planeeritud ja planeerimata avariiseisakutest, mis parimatel juhtudel kestavad tunde ja halvimatel nädalaid.
Reguleeritavate tootmisvõimsuste vähenemise ja töökindlusega on hädas ka lähiriigid. Suuremahulisi investeeringuid töö- ja varustuskindluse tagamisse reguleeritavate tootmisvõimsuste näol pole praegu näha.
Seega tuleb mõelda, kuidas edasi tegutseda ja kriitiliselt üle vaadata tänane tootmisvõimekus, ning otsustada, kas reguleeritavate tootmisvõimsuste olemasolu on Eestis vajalik.
Kas liikuda kliimaneutraalsuse suunas, lähtudes olemasolevast ressursist ja tehnoloogilistest alternatiividest või minna teiste EL-i riikide valitud energiapoliitilist teed, kus üleminekukütusena võetakse kasutusele Venemaa maagaas.
Saksamaa on Vene gaasi kasutuselevõttu juba tunnistanud. Kui teeksime sama, siis loobuksime energiajulgeolekust ja tekib küsitavusi ka varustuskindluse osas. Gaasi tarbimismahu ülemaailmne kasv on üks selle kallinemise põhjuseid.
Häid ja kiireid alternatiive pole silmapiiril näha
Oluline on siinkohal rõhutada, et põlevkivi, erinevalt fossiilsest maagaasist, naftast või söest, ei sõltu maailmaturu hindadest, mis annab teatava hinnagarantii ja paindlikkuse. Jah, põlevkivi kasutamisega tekib rohkem CO2 kui maagaasi puhul, kuid nüüdseks on leidnud kinnitust, et CO2 püüdmine koos lisanduva transpordi ja ladustamisega on tehnoloogiliselt teostatav.
See võimaldab vähendada CO2 heitmeid ja saavutada põlevkiviga madalamad heitmed kui maagaasist elektritootmisel.
Mõeldes tulevikule ja vaadates tänast olukorda nii meil kui piiri taga tundub üheks võtmeküsimuseks olevat energiasüsteemi kui ühtse terviku vaatamine ja vastamine küsimustele – mis on selle tõrgeteta toimimiseks vajalik ja millised investeeringud on tarbijatele olulised?
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni:
