Kliimaneutraalsus on mõne aastaga muutunud meie tulevikku sisustavate arutelude loomulikuks osaks – aastakümneid kogutud teadmised kliimamuutusest ja ökosüsteemide tervisest on jõudnud selleni, et pöörame nendele probleemidele laialdaselt tähelepanu ning suur osa meist on valmis neid lahendama.
Samas on veel palju segadust, mida ette võtta, kuhu me välja jõuame ning millistele asjadele tähelepanu pöörata.
Mis on kliimaneutraalsus?
Euroopa Liidus lepiti kliimaneutraalsuse sisu kokku sel aastal vastu võetud kliimaseaduses. Seatud on eesmärk tasakaalustada kasvuhoonegaaside heide ja sidumine hiljemalt 2050. aastaks ja vähendada selleks ajaks netoheide nullini.
Praegu võtame suure hulga süsinikku, mis on mattunud maapõue (fossiilse kütusena) ja paiskame selle põletamisel tekkiva CO2-e atmosfääri, tugevdades kasvuhooneefekti ja soojendades sellega Maa keskmist temperatuuri. Kuniks me suuname rohkem süsinikku atmosfääri, kui meie looduslikud (ja tehnoloogilised) süsteemid suudavad endas siduda, võimendame kliimamuutust.
Kui suudame maailmas siduda vähemalt sama palju süsinikku, kui seda atmosfääri paiskame, on süsteem tasakaalus ja kliimasoojenemise probleem enam hullemaks ei lähe. Pariisi leppega on seatud eesmärgiks see tasakaal saavutada enne, kui Maa keskmine temperatuur tõuseb rohkem kui 1,5 kraadi, või äärmisel juhul kaks kraadi võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga (käsitletakse 1850–1900 aastate keskmise temperatuurina).
Selgelt vaid euroliidust selliseks muutuseks ei piisa. EL on otsustanud teha esimese sammu, millele peab järgnema kogu maailm. Viimastel aastatel on oma kliimaneutraalsuse eesmärgist teada andnud USA, Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, Kanada, Lõuna-Aafrika jt. Nimekiri täienes kuni tänavu novembri alguses Glasgow´s alanud ÜRO kliima tippkohtumiseni.
Kliimaneutraalsuse saavutamine
Euroopa Komisjon koostas kaasnevate muudatuste hoomamiseks kliima pikaajalise strateegia, Euroopa roheleppe, 2030. aasta kliimaeesmärgi tõstmise ettepaneku ning sel suvel avaldatud „Eesmärk 55“ kliima- ja energeetika seadusandluse paketi.
Üks peamisi aspekte kliimaneutraalsuse saavutamisel on majanduse üle viimine fossiilsetelt kütustelt taastuvenergiale ja teistele madala süsinikuheitega energiaallikatele. Lihtsustatult tähendab see investeeringuid taastuvenergiasse, energia salvestamisvõimalustesse, riikidevahelistesse ühendustesse, sünteetilistesse ja biokütustesse ning mitmetes riikides ka tuumaenergiasse.
Kliimaneutraalsuse jaoks on tähtis ka see, kuidas ja milliseid ressursse me kasutame, sest iga ressursi kasutuselevõtt omab oma kasvuhoonegaaside heite täiendavat panust.
Oskusliku tootedisainiga on võimalik vähendada kuluva toormaterjali hulka, protsesse automatiseerides saame neid tõhusamalt juhtida, keskkonnajuhtimissüsteemidega saab leida ja parandada suurimad kitsaskohad oma protsessides jne.
Tänasest suuremat fookust peavad saama ka ringmajandusega seotud ärimudelid, mis keskenduvad sellele, kuidas toormaterjalist võimalikult palju kasutust ja väärtust saada.
Jagamismajandus, tooted teenustena, parandamisvõimaluste suurendamine ja ökodisain on kõik põhimõtted, mis vajavad laiemat ja paremat juurutamist ning ka omajagu arendamist järgmisel kolmekümnel aastal, mil liigume kliimaneutraalsuse suunal.
Eesti kliimaeesmärk
Lähtudes EL-is toimuvast, oleme ka Eestis kliimapoliitikat oluliselt uuendamas. Eesti pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“ seadis Eestile eesmärgi saavutada aastaks 2050 konkurentsivõimeline, teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutuste põhjustatud ebasoodsaid mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada.
Selles valguses oleme uuendamas Eesti kliimapoliitika põhialuseid aastaks 2050 ja energiamajanduse arengukava, loomas uut keskkonnavaldkonna arengukava, ringmajanduse põhimõtteid koondavat valget raamatut ja tööstuse rohelist raamatut. Kõik annavad panuse, et seada kliimaneutraalsuse teekond Eesti jaoks.
Kuna need muutused mõjutavad kogu ühiskonda, on selle nn rohepöörde paremaks juhtimiseks loodud valitsuse juurde rohepoliitika juhtkomisjon. Seda nõustab lisaks ministeeriumitele ka eraldi ettevõtluse ja teaduse taustaga inimestest koosnev ekspertgrupp.
Kliimaneutraalsuse saavutamise üle toimuvates aruteludes on olulised läbipaistvus ja kaasamine. Eriti, kui see mõjutab kõiki valdkondi ja ühiskonnagruppe, sh sotsiaalset ja majanduslikku toimetulekut. Üleminek taastuvenergiale ja ringmajandusele ei tohi toimuda elurikkuse kahjustamise ning negatiivsete sotsiaal- ja majandusmõjude hinnaga.
See kõik tähendab loomulikult olulisi investeeringuid nii Euroopas kui Eestis. SEI koostatud Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüsis hinnati, et kliimaneutraalsuseni jõudmiseks vajalike tegevuste kogumaksumus on umbes 17,3 miljardit eurot.
Oluline on seejuures mõista, et tegu ei ole vaid kliimaeesmärgi täitmiseks vajalike lisainvesteeringutega. Suur osa meetmetest on vajalikud majanduse moderniseerimiseks, et tagada konkurentsivõime ja keskkonnahoid.
Investeeringud tuleviku heaks
Lisaks riiklikele investeeringutele ja erasektori panusele saame vajalike muudatuste tegemiseks kasutada ka EL-i toetusi. EL-i pikaajalisest eelarvest ja taastekavast on 30% suunatud kliimaeesmärkide saavutamiseks. Eestile tähendab see aastatel 2021–2027 keskkonna- ja kliimamõju vähendavateks tegevusteks 3,3 miljardit eurot.
Nende vahenditega saame toetada investeeringuid energeetikasse, transporti, energia- ja ressursitõhususe suurendamisse, uute ärimudelite, rohetehnoloogiate ja roheoskuste arendusse, ringmajanduse juurutamisse, linnade rohestamisse ja teistesse vajalikesse valdkondadesse.
Sellele lisandub ka uuendusliku suunana kogu finantssektori rohestamine, kus lähiaastatel rakenduvad järjest kestliku rahastuse arendamise meetmed, mis tagavad, et erasektori investeeringud kestlikusse arengusse ei oleks vaid rohepesu. See tähendab, et tulevikus saab keskkonda arvestav investeering soodsamad tingimused.
Kas Eesti vajab kliimaseadust?
Eesti kliimaneutraalsuse debatis on tõstatatud küsimus, et kui EL-il ja mitmetel selle liikmesriikidel on tänaseks olemas ka oma kliimaseadused, kas see tuleks luua ka Eestil. Ootused, et kliimaneutraalsuse saavutamise teekond ja vajadused oleksid selgemalt sõnastatud, on igati õigustatud. Eraldi tuleb arutada seda, kas meil on olemas vajalikud arengukavad või on midagi puudu.
Minu tunnetus ütleb hetkel, et kõik pusletükid on täna juba olemas. Eesti 2035, kliimapoliitika põhialused, energiamajanduse ja keskkonnavaldkonna arengukavad ning mitmed nendest lähtuvad dokumendid võiksid olla piisav selleks, et ees olevaid muudatusi süsteemselt teha.
Küll aga ei tasu alahinnata mõju, mis on kliimaseadusel laiemalt kogu ühiskonnale. Eesmärgi selge sõnastamine seadusena koos Eestile oluliste väärtuste ja tegevustega võib anda olulise panuse teadlikkuse parandamisse ning omanikutunde tekitamisse. Teisalt võib selle loomine korrata seda, mis meil juba olemas. Neid teemasid on lähiajal vaja põhjalikult arutada.
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni:
