Rohereformi ehk Euroopa Liidu seatud kliimaeesmärkide vaimust kantuna alustas läinud aasta juulis loodud kliimaministeerium ühe oma esimese suure tööna rohepöörde läbiviimist toetava seadusandluse loomist.
Tänaseks valminud ja esimesed tutvumisringid läbinud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu sai erinevatelt organisatsioonidelt rohkem kui 920 ettepanekut, märkust ja soovitust.
Augustikuust saati asjaomastes instantsides tutvumisringil olnud seaduseelnõule saatis muudatusettepanekuid ühtekokku 61 organisatsiooni, teiste seas ka tööstussektori katusorganisatsioonid.
Tööstusel on eelnõule rida etteheiteid
Seaduse eelnõus väljendub kliimaministeeriumi soov panustada kliimamuutuste leevendamisse, kliimamuutustega kohanemisse, kliimamuutustele vastupanuvõimelisema ühiskonna kujunemisse, samas suurendades majanduskeskkonna kliimakindlust ning luua eeldused puhta ja kasvuhoonegaaside (KHG) vaba majanduse kasvuks. Kui enamasti keegi ei eita EL-i kliimaeesmärkide vajalikkust põhimõtteliselt ega ka kliimakindla majanduse seaduseelnõu põhiideed nende eesmärkide saavutamiseks, siis tööstusettevõtetele tekitab probleeme eelkõige see, et nende hinnangul on eelnõu liialt deklaratiivne, seades küll eesmärke ja kehtestades nõudmisi, ent ei paku piisavalt lahendusi nende täitmiseks. Näiteks viidatakse eelnõus uute, n-ö puhaste tehnoloogiate kasutuselevõtu vajadusele, ent seal pole arvestatud, kas need tehnoloogiad on üldse kättesaadavad ja kas meie ettevõtetel jagub võimekust neid rakendada.
Lisaks heidetakse seaduseloojatele ette, et eelnõu keskendub KHG (CO2 ekvivalent) heitme vähendamise tähtaegade seadmisele, aga sõna-sõnalt kliimakindlalt majandamisega on sel vähe pistmist. Nimelt leiavad tööstused, et eelnõus puuduvad mehhanismid majanduskasvu tagamiseks rohepöörde läbiviimise tingimustes.
Näiteks kui kliimaneutraalsuse saavutamiseks on oluline süsiniku püüdmine ja ladustamine, siis tegelikult ei ole tänaseks selliseid tehnoloogiaid tööstuslikul tasemel kasutamiseks veel välja arendatud ning keegi ei tea, millal see võiks juhtuda. Samas eesmärgid on seatud nõnda, nagu oleksid need juba olemas ja kõigile kasutamiseks valmis.
Kust tuleb raha eesmärkide täitmiseks?
Tööstust muudab rahutuks teadmatus, milline üldse on avaliku ja erasektori võimekus muutusi sellises mahus ja tempos ellu viia. Eelkõige arvestades vajaminevate investeeringute mahtu.
Leitakse, et eelnõus käsitletud arvutuskäigud ja mõjuanalüüsid on puudulikud. Eelnõu sätestab, et 2040. aastaks tuleb riigil investeerida kolm miljardit ja erasektoril 11,4 miljardit eurot, aga ettevõtjatel puudub investeerimiskindlus. Seaduseloojalt soovitakse teada, mille alusel eeldatakse, et erasektor on valmis need 11,4 miljardit eurot investeerima, sest praegune keeruline geopoliitiline olukord, ebakindel majanduskliima ning maksukoormuse kasv ei anna ettevõtjatele selleks kindlust.
Nii leiab seesama erasektor mitmete tööstusettevõtete näol, et riik ei peaks panema seadustega äriühingutele ja elanikkonnale suuremaid kohustusi, kui võimaldab riigi majanduslik olukord ja ettevõtete konkurentsivõime. Samuti leitakse, et me ei peaks rohereformi läbi viies keskenduma kohaliku maapõueressursi sh põlevkivi kasutamise piiramisele, pigem vastupidi – fookus võiks olla kohalike ressursside maksimaalsel väärindamisel.
Igal tööstusvaldkonnal spetsiifilised mured
Üks valdav tähelepanek eelnõu osas seisneb selles, et Eesti ei peaks kliimaeesmärkide saavutamisel püüdma EL-ist ette rutata, vaid meie tegevused peaksid järgima ühenduse üldist tempot.
Nii tõdetakse Eesti Keemiatööstuse Liidu valitsusasutustele saadetud pöördumises, et kliimakindla majanduse seaduse eelnõu puhul on tegemist mitte majandust elavdava, vaid konkurentsivõimet pärssiva seadusega, mistõttu eelnõu vajab täiendamist nii eesmärkide, kohustuste kui ka mõjuanalüüside osas. „Eelnõu seadusena jõustumine vähendab õigusselgust ja -kindlust. Soovitatav on eelnõu protsessi alustada uuesti koos huvigruppidega,” leiavad keemiaettevõtted. Eesti Elektritööstuse Liidus ollakse seisukohal, et „koostamisel olev eelnõu tekitab pigem suuremat määramatust ja ebaselgust ning on oma sisus vastuoluline”.
Muu hulgas leiavad elektrivaldkonna ettevõtjad, et eelnõu ei lahenda kolme nende jaoks olulist küsimust.
Ka Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidus (EMPL) ollakse seda meelt, et eelnõuga ei tohiks edasi minna enne, kui valmivad sotsiaalmajanduslikud mõjuanalüüsid.
„Alles siis saame ühiskonnana arutleda, kas sellised kulud on meile vastuvõetavad ja otsustada, kuidas edasi liikuda,“ märgib EMPL-i tegevjuht Henrik Välja. „Praegu tahetakse kõiki Eesti elanikke mõjutavad väga pikaajalised otsused vastu võtta pooliku info pealt.“
Kliimaministeerium kinnitab, et seadus on kõikide suhtes aus ja selle täitmine realistlik. 18. oktoobril Tartus peetud vesinikupäeval kliimaseaduse eelnõud tutvustava ettekandega esinenud kliimaministeeriumi taastuvenergia ja rohetehnoloogiate nõunik Merilyn Möls märgib, et uue seadusega tahetakse luua ettevõtetele regulatiivset keskkonda, kasutades selleks turumajanduse hoobasid, kusjuures seaduse keskmes on avaliku sektori käitumise muutus.
Avalik sektor peab innustama ja tingimusi looma
„Esmalt eeskuju näitamises, teisalt selles, et avalik sektor saab hoogustada turu nõudlust puhtama majanduse suunas,” kirjeldab Möls. „Konkreetselt paneb eelnõu ette, et avalik sektor loobub 2040. aastaks fossiilkütuste kasutamisest, sh elektri varustuskindluse tagamisel. Administratiivsõidukid on aga juba alates 2035. aastast CO2-vabadel kütustel. Lisaks peaksid kliimamuutustega kohanemise vajadusi edaspidi arvestama kõik planeeringud ja arengukavad. Eelnõu kohaselt suunatakse riigi investeeringud ja toetusmeetmed rohereformi edendava infrastruktuuri, samuti vähese heitega tehnoloogiate arendamisele.”
Nii peaks juurduma põhimõte, et kõik riigi otsused liiguksid kestliku arengu suunas. Kõige selle tulemusena peaks Eesti saama kliimaneutraalseks aastaks 2050.
Merilyn Möls möönab, et eelnõule on laekunud palju vastandlikku tagasisidet, millest võib järeldada, et erinevatel huvigruppidel on kliimakindlale majandusele ka erinevad ootused.
„See seadus on raamseadus jätkusuutliku majanduse arengu tagamiseks. Kliimapoliitika on laiahaardeline, mistõttu ministeerium ei pea mõistlikuks püüda kõike ühe seadusega ära reguleerida,” selgitab ta. „Samuti ei saa seda seadust vaadata ühe ja ainsa päästerõngana, mis meie majanduse madalseisust välja veab.”
Oluline siht on energia puhtaks saamine
Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsleri Kristi Klaasi sõnul tegeleb ministeerium praegu ettepanekute läbitöötamisega, kusjuures eraldi tuuakse välja need, mis vajavad poliitilist otsust ja teised, mis puudutavad seaduse arusaadavamaks muutmist. Laias laastus liigitab ta ettepanekud kolmeks – need, mis puudutavad üldiselt seaduse ambitsiooni ja eesmärki, teiseks sellised, mis käivad seaduse ülemäärase detailsuse või liigse üldistava iseloomu kohta ja kolmandaks tagasiside, mis käsitleb majanduse konkurentsivõimet.
„Kõige rohkem erinevad eelnõu osas keskkonnakaitseorganisatsioonide ja ettevõtlusühenduste esindajate arvamused. Ma ei ütleks, et nende vahel valitseb põhimõtteline vastasseis, aga erinevus antud hinnangutes on tuntav,” märgib Klaas. „Eks see oli ka oodatud dilemma. Mõtlesime eelnõud koostades ennekõike sellele, et Eestil läheks tulevikus hästi ja et kõik saaksid sellest kasu, olenemata sellest, kas tegu on keskkonnakaitsja või ettevõtjaga.”
Ettevõtjate väljatoodud seisukohti kommenteerides ütleb Klaas, et tööstuse keskkonda jäetavat jalajälge mõjutab ennekõike nende tarbitud elekter, teisel kohal on transport ja logistika ning kolmandal ressursikasutus.
„Elekter peab olema puhas, peame töötama selle nimel, et meil poleks enam fossiilsetest allikatest pärinevat kütust, millest elektrit toodetakse. Transpordis sõltub üleminek puhastele kütustele sellest, kui palju on võimalik kasutusele võtta alternatiivsetel kütustel töötavaid sõidukeid. Kusjuures Eestis peab tekkima võimekus CO2-vabasid kütuseid toota,” kirjeldab ta. „Ressursikasutuses peab suund olema ringmajandusel – et kasutaksime vähem esmast ja rohkem sekundaarset toorainet. Ringmajanduses ongi väljakutseid kõige rohkem, sest praegu see veel ei toimi nii, nagu ideaalis peaks.”
Kvoodikaubanduse raha siirdub rohepöördesse
Tööstusheite vähendamise osas lasub suur vastutus põlevkiviõli tootmisel, mis annab 2/3 tööstusheitest, ülejäänud 1/3 tuleb muudest valdkondadest. Klaasi sõnul on kummagi puhul lahendused erinevad ja eelnõus ka lähenetakse neile erineval moel.
„Seadusesse ei ole kirjutatud neid lahendusi ja tehnoloogiaid, mida veel ei eksisteeri. Tööstusheite vähendamisel näeb eelnõu ette fossiilsete kütuste etapiviisilist asendamist heitevabade kütustega, ennekõike biometaani ja vesinikuga,” selgitab Klaas. „Kui põlevkivielektri tootmisest lähtuv heide on viimaste kümnendite jooksul Eestis vähenenud, siis muudes valdkondades on suund vastupidine. Näiteks transpordis ja põllumajanduses heide suureneb.”
Tema sõnul tuleb lõppeesmärkide saavutamiseks KHG heidet vähendada kõigis valdkondades. Ainult põlevkivist elektritootmise lõpetamine pole piisav.
„Seaduseelnõu jätab ukse lahti põlevkivi väärindamisele, näiteks keemiatööstuse toorainena, plastitööstuses jmt,” räägib ta. „Küll aga tuleb lõpetada põlevkiviõli põletamine energia saamiseks või laevakütusena.”
Ta kinnitab, et vastavalt kokkuleppele rahandusministeeriumiga suunatakse järgmistel aastatel Eestile saastekvootide kaubandusest laekuv raha sajaprotsendiliselt kliimakindla majanduse seaduses püstitatud eesmärkide täitmiseks. Klaasi sõnul ei näita prognoos, et kvoodikaubanduse raha võiks lähema kümnendi jooksul väheneda.
Hea teada
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ettepanekud
- Olulisemad suunad, mille täitmist kliimaministeerium kavandatavas kliimakindla majanduse seaduses lubab.
- Teeme ruumi uuele tööstusele – tööstuse heite maht saab kasvada aastaks 2030 kahekordseks.
- Avalik sektor loobub 2040. aastaks fossiilkütuste kasutamisest, va valdkonnad, kus puuduvad tehnoloogilised alternatiivid.
- Elektritootmine, v.a varustuskindlus on alates 2040. aastast CO2 heite vaba.
- Soojuse tootmine on alates 2040. aastast CO2 heite vaba.
- Uusi lube põlevkivi kaevandamiseks antakse ainult toodete tootmiseks, mis ei ole kasutatavad kütuste ega energia tootmiseks.
- Suuremates linnades viiakse ühistransport aastaks 2040 üle nullheitele, suuremate linnade taksod aastaks 2035.
- Avaliku sektori administratiivne masinapark on 2035. aastaks nullheitega.
- Uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks antakse tegevusload lihtsustatud korras.
- 30% CO2 müügi vahenditest suunatakse erasektori investeeringuteks uutesse tehnoloogiatesse ja energiaefektiivsusesse.
- 25% riigihangetest sisaldavad 2030. aastaks ühe hindamiskriteeriumina CO2 heidet.
- Koos ettevõtetega koostatakse 8 tehnoloogia arendamise teekaarti CO2 heitevaba tehnoloogia kasutuselevõtuks.
- Ühtlane raiemaht, mille raames raied ei ületa majandusmetsade netojuurdekasvu ehk tagavara raiete tagajärjel ei kahane.
- Loome võimaluse metsaistandike rajamiseks.
- Turbatootmise CO2 heide väheneb 12% 2030. aastaks ning märgaladest lähtuv heide väheneb aastaks 2050 100%.
- Alates 2035. aastast tuleb turvast rohkem väärindada Eestis.
Allikas: kliimaministeerium
