Tallinna Tehnikaülikoolis asutatud ringmajanduse tuumiklabor hakkab teadustöö koordineerimise kõrval koostööd tegema ettevõtetega, kes otsivad võimalusi jätkusuutlikuks tootmiseks ja taaskasutuseks.
„Mida suurema tootmismahuga tööstus, seda olulisem on sinna lülitada juurde ringmajanduse lahendus,” ütleb uue tuumiklabori juht, ülikooli rakendusliku keemia professor Allan Niidu.
Ringmajanduse tuumiklaborit iseloomustab ta kui virtuaalset laborit, kuhu kuuluvad erinevad teadusrühmad ja mille eesmärk on arendada ülikooli sees ringmajandusega seotud õppe- ja teadustööd ning kommunikeerida seda partneritele.
Sihiks koostöö ettevõtetega
„Proovime pakkuda välja koostöömudeleid. Näiteks kohtuda töötubades, kus ühe laua taga saavad kokku ülikooli teadlased ning ettevõtte esindajad, kellel vaja leida ringmajanduse lahendus,“ kirjeldab Allan Niidu koostöö võimalusi. „Muidugi on tuumiklabori üks eesmärk koordineerida ülikooli enda tegevust ja teha koostööd välisriikide teadlastega, kuid meie väljund on lõpuks ringmajanduse ideede reaalne kasutamine.”
Niidu sõnul peavad eelkõige suured ettevõtted hakkama otsima lahendusi ringmajanduseks, sest just seal on tootmismahud, millega kaasneb energia- ja toormekulu ning teisalt ka jäätmete teke. „Näiteks ettevõtted, kes toodavad püsimagneteid. Neid kasutatakse elektrimasinates, mõõteriistades, aga ka arvutite kõvaketastes, telefonides – nende tootegruppide tarbimine on väga suur, kuid tootmiseks vajalikud muldmetallid kuuluvad kriitiliste toormete nimekirja,“ iseloomustab Niidu. „Mida aga teha elektrooniliste jäätmetega, vanade telefonide ja arvutitega? Sellest peab saama tooraine tuleviku arvutitööstusele.”
Praktiline väljund tuhamägedel
Allan Niidu usub, et Eesti ettevõtetel oleks ringmajanduse tuumiklabori kogemusest ning koostööst kasu ka näiteks CO2 püüdmisel ja uueks tooteks muutmisel.
„Hea näide selles vallas on RagnSellsi põlevkivituha väärindamise projekt, mille käigus plaanitakse toota põlevkivi elektrijaamade tuhast kaltsiumkarbonaati. Lisaks seotakse tuhast väärindatud kaltsiumisse teistest tööstustest pärit CO2,” kirjeldab ta. „Koostööd võiks edendada mujalgi. Võtame need tohutud jäätmemahutid, rahvakeeli tuhamäed, ja see, mida võiks sealt kätte saada. Kindlasti lubjakivi, mis on lihtne materjal, aga ka alumosilikaat. Seda saab kasutada spetsiifiliste asjade tootmiseks. Need võivad olla katalüsaatorid, absorbendid jne. Juba olemasoleva jäätme ära kasutamine on osa ringmajandusest.”
Ringmajanduse võidukäigus Niidu ei kahtle ja on seda meelt, et tulevikus peab ümbertöötlemine olema eesmärgiks juba uue toote sünni juures.
„Juba siis peab arvestama, kuidas oleks seda hiljem mugav ja lihtne ümber töödelda,“ ütleb Niidu. „Üks asi on materjali enda võimalused taaskasutuseks, teine aga tootedisain. Ringmajanduse uute lahenduste leidmine on mitme valdkonna koostöö. Alustada võime maavarade ja toormete uurimisest ning materjaliteadusest, lõpetada uute ärimudelite loomise ja tarbijakäitumise mõjutamisega.”
