Energiahindade kallinemine ja toetuste maksmine panid tormiliselt liikuma päikeseparkide rajamise, mille tulemusena ei võimalda jaotusvõrgu läbilaskevõime neid mõnes Eestimaa piirkonnas üldisesse elektrivõrku ühendada.
Kui Elektrilevi meedia vaatevälja tõuseb, siis on põhjuseks enamasti kas tormi tõttu toimunud elektrikatkestused või kerkivad võrgutasud. Viimasel ajal lisanduvad teated päikesejaamade rajajatest, kellelt küsitakse jaamade võrkuühendamise eest miljoneid eurosid. Elektrilevi võrk on kohati umbes ja ei suuda uusi võimsusi vastu võtta. Samas ei tunnista Elektrilevi juhatuse esimees Mihkel Härm otseselt, et ettevõte oleks riiklikult alarahastatud.
Härm märgib, et riigi energiamajanduse arengukava seab jaotusvõrgule eesmärgiks vähendada rikkeid ja nende kestvust ja seda on Elektrilevi suutnud ka teha – kui 15 aastat tagasi oli rikkeid aastas 30 000, siis nüüd on neid 12 000.
„Tõsi, kui tahta, et igaüks Eestimaal saaks endale 1000–2000 euro eest mikrotootmise liitumise, siis selle täitmiseks me oleme tõepoolest alarahastatud,“ nendib ta. „Omavahenditest investeerime aastas 50–60 miljonit eurot, klientidelt tuleb juurde umbes 50 miljonit. Tänavu lisandus ka riigilt kaheksa miljonit. Sellega suudame parandada kvaliteeti ja veidi suurendada võrgu läbilaskevõimet.“
Mihkel Härm tõdeb, et kui praegu tahta saavutada seda, et igal pool Eestis saaks võrguga liituda 1000–2000 euro eest, oleks tarvis kohe investeerida 300 miljonit eurot. Kuna aga turult pole võimalik küsida korraga neli korda suuremat mahtu, püüab Elektrilevi suurendada rahastamist samm-sammult. Selle näiteks toobki ta nimetatud kaheksa miljoni euro suuruse panuse riigieelarvest, mis õnnestus tänavu saada ning mis loodetavasti suureneb järgmisel aastal 10–15 miljoni, edaspidi 20–25 miljoni euroni aastas. Seega soovitakse jõuda tasemeni, kus Elektrilevi ise koos riigi panusega investeerib jaotusvõrgu kaasajastamisse aastas 100–110 miljonit eurot, pluss klientide omafinantseering liitumiste väljaehitamisel.
„Pean õigeks, et investeeringuid jaotusvõrgu parandamiseks tuleb teha riigi rahaga, sest vastasel juhul, kui teeksime selle 300 miljoni euro suuruse rahapaigutuse kohe, peaks meil võrgutasu olema järgmised 40 aastat 7% praegusest kõrgem,“ selgitab Härm. „Leian, et 7% kõrgem võrgutasu omab meie majanduse konkurentsivõimele märkimisväärset mõju.“
Praegu võib riigi panusele loota, sest riigieelarve strateegias on kirjas jaotusvõrkude rahastamine järgmise nelja aasta peale 49 miljoni euro ulatuses. Konkreetselt järgmise aasta kohta Elektrilevil veel rahastamislepingut pole, aga Härmi sõnul on juttu olnud 10–15 miljonist.
Päikeseelektrit tuleb võrku aina juurde
Rikete arvu vähendamiseks asendab Elektrilevi järjekindlalt vanu õhuliine kaetud juhtmetega. Ka võsahooldusega püütakse jõuda tasemele, kus enam pole ühtegi n-ö unarusse jäänud liinilõiku. Tänavu tehti kiirendatud korras paljasjuhtmeliste liinide uuendustöid, mis andis juurde tormikindlust ja lisas mõnevõrra ka läbilaskevõimet.
Aga miks siis ajal, kui räägime kohapealse taastuvelektri tootmise puudujäägist, uued päikesepargid võrku ei mahu?
Mihkel Härm selgitab, et tegelikult ei ole võimsus Eesti jaotusvõrgus enam väike – tänavu oli päikeseenergia osakaal elektritootmises üle 500 MW, tuleva aasta suvel võib ette näha juba 600–700 MW. Iseenesest katab see jaanipäeva paiku ära kogu Eesti vajaduse. Mis tähendab, et seda elektrit tuleb kas eksportida või peab seda hakkama salvestama.
„Kui meil on suvel päikeseelektrit rohkem kui tarbitakse, siis automaatselt tähendab see seda, et hind ei saa olla kallis,“ märgib Härm. „Talvel, kui päikesepaneelid toodavad vaid 5–10% oma nimivõimsusest, siis nad eriti elektri hinda alla tuua ei aita. Asi muutub, kui tarbijal on akud. Siis saab ta optimeerida oma tarbimist – kui elekter on odav, võtab seda võrgust, kui võrguelekter on kallis, kasutab akudest tulevat voolu.“
Härm on seda meelt, et päikesejaamade rajamise toetamisega pingutas riik veidi üle – uurimata jäi, kas piirkonnas, kuhu jaam rajatakse, on võrgul piisavalt võimsust n-ö lisaelektri vastuvõtmiseks. Suurte päikeseparkide arendajad oskasid sellega enamjaolt arvestada – tehti lihtne tasuvusarvutus, mille sisenditeks liitumise maksumus, maa hind ja ehituse maksumus. Park rajati sinna, kus üks või mitu nendest näitajatest olid arendaja jaoks soodsad. Praegu on sedasi, et odava liitumise kohad ongi peaasjalikult suurte asulate juures – seal, kus rohkem tarbimist.
Aga kuidas on võimalik, et mõned võrguga liituda soovijad saavad Elektrilevilt miljonitesse eurodesse ulatuva hinnapakkumise?
„Jah, saavadki. Tuletaks siinkohal inimestele meelde, et asju tuleb teha õiges järjekorras. Kui jaama rajamise eesmärk on võrku elektrit müüa, siis oleks mõistlik enne pargi ehitamist saada Elektrilevilt hinnapakkumine,“ iseloomustab Härm tegevuste järjekorda. „Olen kokku puutunud pahaste klientidega, kes on endale pargi valmis ehitanud ja siis tulevad meie juurde sooviga, et mul on nüüd park, palun andke liitumine. Ja kui ta siis saab teada, et liitumist ei saa või saab väga kalli raha eest, siis tulebki tunnistada, et äriplaanis on vead.“
Jaotusvõrguga liitumise arve sisaldab reaalse töö kulu, mis on vajalik uue jaama võrku lülitamiseks. Eraldi on väiketööd – sellised, mille käigus ei pea ümber ehitama olemasolevat elektrivõrku, vaid piisab kliendile kahesuunalise arvesti paigaldamisest ja mõningatest kilbitöödest. Klient saab selle eest fikseeritud hinnapakkumise 542,40 eurot. Kui aga on vaja võrku ümber ehitada, siis nende tööde maksumus tuleb kanda liitujal. Samuti tuleb üle 15 kW jaama rajajal kanda Eleringi võrguga liitumiseks tarvilike võrgu ümberehitustööde maksumus, kui neid peaks vaja olema.
„Need suured hinnapakkumised tulenevad sellest, et liituda soovivad rohkem kui 15 kW võimsusega jaamad või siis asuvad need jaamad piirkondades, kus Elektrilevi võrgus võimsuse varu pole,“ kirjeldab Mihkel Härm. „Sellised kohad on näiteks Hiiumaal ja Lääne-Saaremaal.“
Tootjad võiksid rohkem elektrit salvestada
Väljend „võrk on täis“ tähendab Elektrilevi võrgu puhul seda, et pinge tarbija juures tõuseb liialt kõrgele. Lubatud on pinge kõikumine võrgus +/– 10%. Kui lisandub uus tootja, siis pinge alati tõuseb ja kui see ületab antud vahemikku, öeldaksegi, et võrk on täis ja seda on vaja tugevdada.
Eleringi võrgus tähendab pinge kerkimine seda, et juhtmed kuumenevad üle. See juhtub, kui piltlikult öeldes püütakse traadist liiga palju elektrit läbi suruda. Ülekuumenenud juhtmed venivad välja, võivad katkeda, trafod võivad läbi põleda jmt.
Eeltoodust saab järeldada, et kui soovime edaspidi järjest rohkem taastuvenergiat kasutusele võtta, tuleb järjepidevalt ka võrkude läbilaskevõimet suurendada. Või siis toetada parkide rajajaid sellega, et nad saaksid soetada piisavalt mahukad salvestusseadmed. Praegu tarbija neid eriti ei osta nende kalli hinna ja küsitava efektiivsuse tõttu. Salvestusvõimsuse olemasolul ei koormaks paneelidelt tulev elekter võrku, vaid suunduks akudesse.
„Võrgu vaates oleks tootmiskohal salvestamine positiivne sellepärast, et võrgus vähenevad tootmise tipukoormused ja tulevikus ei pea nii palju uusi võrke ehitama,“ ütleb Härm. „Tootja peaks arvestama, et enda jaoks elektrit toota on ikkagi kõige soodsam, sest ei pea maksma võrguelektri eest ja ei pea maksma ka võrgutasu.“
Kõige olulisemate rahastamiskohtadena toob ta esile Elektrilevi ja Eleringi vahelised liitumised, kus tuleb võrku tugevdada, Hiiumaa uue merekaabli paigaldamise, mis maksab kümme miljonit eurot ning Lääne-Saaremaa jaotusvõrgu tugevdamise.
Huvi päikeseelektrit toota muudkui suureneb
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna taastuvenergia ekspert Mairika Kõlvart märgib, et päikeseelektri buumis on oma roll toetuste maksmisel, sh tegevuspõhisel toetusel, mida makstakse kuni 50 kW seadmetele, mis alustasid elektritootmist 2019. ja 2020. aastal.
„See toetusmeede tõi turule palju täiendavat päikeseenergiat, tänu millele saame öelda, et aastal 2019 Eesti riikliku energia- ja kliimakavaga (REKK 2030) paika pandud taastuvenergia eesmärkide kohaselt on päikeseenergia eesmärk (415 MW) 2030. aastaks juba praegu täidetud,“ selgitab Kõlvart. „Kuigi nimetatud toetusmeetmesse uusi tootjaid enam ei võeta, st uusi parke selle meetme alt ei toetata, siis huvi päikeseenergeetika vastu pole kuhugi kadunud.“
Kõlvarti sõnul on näha, et täiendava hoo päikeseenergeetikale on sisse andnud kõrged elektrihinnad.
„Päikeseenergeetika kasutuselevõtu kasuks räägib päikeseenergiast elektri tootmise omahind (LCOE), mis on olenevalt mastaabist ca 45–94 €/MWh,“ kirjeldab Kõlvart. „Nord Pooli kuu keskmine hind ei ole viimasel aastal langenud alla 100 €/MWh, mis annab selge indikatsiooni, et antud tehnoloogia on tõepoolest suuteline turutingimustes konkurentsivõimelise hinnaga elektrit tootma.“
Mairika Kõlvart räägib, et buumi olemasolu on tunnetatav ka võrgu vaatest, kus halduskoormus on kasvanud hüppeliselt ning tervitatavalt on taotluste läbitöötamiseks jaotusvõrk välja tulnud töölaupäevakutega.
„Võrguga liituda soovivate elektritootjate maht on viimase aasta jooksul sedavõrd suurenenud, et paljudes põhivõrgu läbilaskepunktides ületab see nüüdseks märkimisväärselt võrgu läbilaskevõimekust, mis tingib igale järgnevale liitujale aina suuremahulisema võrgu ümberehituse vajaduse ja liitumistasu suuruse,“ iseloomustab Kõlvart olukorda. „Seoses sellega on riigil põhivõrgus ruumi tegemiseks plaanis kaotada nn fantoomliitumised, st liitumised, kus liitujad küll ehitavad oma liitumispunkti välja, kuid ei raja selle taha tootmisseadet või siis venitavad tootmisseadme rajamisega.“
Fantoomliitumiste probleemi kiireks lahendamiseks on Riigikogu menetluses eelnõu, millega plaanitakse kehtestada uutele tootmissuunalistele liitujatele tagatis, kus juba liitumislepingu sõlmimisel tuleb tasuda deposiit. Tootmise reaalsel alustamisel ettenähtud perioodi vältel (päikesepaneelide puhul üks aasta, avameretuuleparkide puhul kolm aastat ja teiste tehnoloogiate puhul kaks aastat) deposiit tagastatakse või arvestatakse liitumistasust maha.
Selline süsteem peaks Mairika Kõlvarti hinnangul tagama, et arendajad taotlevad võrguga liitumist vaid siis, kui nad on kindlad projekti teostatavuses. Kuni 15 kW kodutarbija ei pea tootjaliitumisel tagatisraha maksma.
Päikeseelekter – energia omatarbe katmine või äriline väljakutse?
Janari Võrk, OÜ Solarstone kommunikatsioonijuht
Taastuvenergia tootmise toomine linnadesse võimaldab maad ja kapitali tõhusamalt kasutada, luua uusi töökohti ja pakkuda kodanikele paremat teenust.
Tänaseks on meie energeetika siht üpris selge – Eesti peab kiirendama rohelisele energiale üleminekut, leides selleks senisest soodsaimaid ja kiireimaid viise. Eesmärgiks tuleb seada kliimaeesmärkide täitmine, riigi ja inimeste energia varustuskindluse ja -julgeoleku tagamine ning taskukohane ja stabiilne hind. 2021. aastal hoo sisse saanud energiakriis on vaid algus ning lahenduste puudumisel jõuame veelgi suurema kriisini.
Statistikaameti avaldatud rohepöörde trendid näitavad, et taastuvenergia osakaalu strateegilise eesmärgi saavutamine aastaks 2035 eeldab hüppelist tõusu. Nii ambitsioonikat eesmärki pole lihtne püüda. Vaja on lahendusi, mis leevendavad olukorda lähiajal, ning pikaajalisi strateegilisi lahendusi ja investeeringuid, et Eesti energiaturg muutuks stabiilseks, ettearvatavaks, vastupidavaks ning hästi juhitavaks.
Asukoht, asukoht, asukoht
Vajame uut energiatootmise mudelit, mis põhineb hajutatud tootmisel – näiteks, kasutame väärtusliku põllumajandusmaa hõivamise asemel hoonete katuseid ja parklaid ehk väärindame olemasolevat infrastruktuuri. Teadupärast mida tihedam on asustus, seda suurem on energiatarbimine.
Tuues tootmine tarbimisele lähemale, saab lahendada mitu probleemi. Kohapeal energia tootmine aitab tagada energiajulgeolekut, kuna tagatakse autonoomne elektritootmine ka juhul, kui varustuskindluse kadumise või ka sõjalise tegevuse tõttu langevad rivist välja suured tootmisüksused.
Uus äriline väljakutse pole maapargi rajamine hõredasse perifeeriasse, vaid päikeseelektri tootmise toomine linnadesse, tarbijatele lähemale. Näiteks Prantsusmaal soovitakse paigaldada päikesejaamad kõikidesse suurematesse parklatesse. Eeldatakse, et see lisab riigi elektrivõrku 11 GW, mis vastab kümnele tuumareaktorile.
Koostöö eesmärgi nimel
Kuigi meil on veel ees mõned komistuskivid, siis igal majapidamisel, korteriühistul ja ettevõttel peab olema võimalik toota, salvestada ja müüa võrku elektrienergiat. Vastasel korral ei ole taastuvenergialahendustel Eesti kliimavöötmes praktilist väärtust ega mõistlikku tasuvusaega, sest paratamatult toodetakse rohkem siis, kui tarbimine on väike ning vastupidi.
Ambitsioonika, kuid hädavajaliku eesmärgi saavutamiseks tuleb teha muudatusi seadusandluses. Energiakriisis on see selgeks saanud ka riigijuhtidele, kes tegelevad näiteks fantoomliitumiste eemaldamisega. Nii vabastatakse broneeritud võimsused ning võrguga liitumine muutub selle võrra lihtsamaks.
