Eelolev talv ja sellega kaasnev kütteperiood kulgeb Eesti kaugküttevõrkudes eeldatavasti ilma suuremate hinnakõikumisteta, osades piirkondades on küttehind võrreldes eelmise aastaga juba ka langenud. Muret ei pea tundma ka kütuste kättesaadavuse pärast.
Käesoleva kümnendi alguses üle ilma maad võtnud koroonakriis kaugkütteettevõtete klientidele teenuse pakkumise mõttes suuremat mõju ei avaldanud, peale selle, et ka selles valdkonnas tuli kiiresti oma töötajate tervise hoidmise eest samme astuda. Küll aga puudutas kaugkütet oluliselt pandeemiale järgnenud energiakriis – maagaasi tarneraskused ja kütuste hinnatõus viis 2021. aasta sügisel ka energiahinnad kiiresti pilvedesse. See tõi kaasa omajagu muresid nii kaugküttesse kui teistele energiaturgudele – tarbijatele tähendas see püsikulude hüppelist kerkimist, ettevõtetele, eriti pärast Ukraina sõja algust, aga tarneraskuseid.
Nüüdseks on olukord normaliseerunud, maagaasi või hakkpuidu tarnete pärast kaugküttefirmad ei muretse ja eelmise aasta oktoobriga võrreldes on kaugkütte hinnad Eestis keskmiselt kolmandiku võrra langenud.
Kütust jagub, ka selle hinnad on languses
Lisaks Eestile ka Lätis, Soomes ja Rootsis kaugkütteteenust pakkuva ettevõtte Adven Baltikumi juht Juhan Aguraiuja kinnitab, et umbes poolteist aastat tuli igapäevaselt nende kriisiilmingutega tegeleda. Kriisist väljumise hetkeks loevad kaugkütjad tema sõnul käesoleva aasta kevadet, mil olukord kõigil tandritel hakkas stabiliseeruma, nii et käimasolevale kütteperioodile saadi vastu minna juba suhteliselt tavapärastes tingimustes ja erilisest pingest vabade ootustega.
„Ega kunagi ei tea, mida tulevik toob, aga praegu oleme olukorras, kus kütuseturud on oma korrektsioonid läbi teinud, hinnad on stabiilsemaks muutunud ning maagaasi ja teiste kütuste tarneallikad on ümber mängitud,” iseloomustab Aguraiuja praegust olukorda kaugküttesektoris. „Meie vaatevinklist puudutab see põhiliselt hakkpuidu ja maagaasi hinda ja tarneid. Seega me praegu enam ei näe, et kriisis oleksime.”
Aguraiuja sõnul on Adveni kaugkütte hind langenud eelmise aasta sama perioodiga võrreldes umbes 30% ning tema teada on ka teiste ettevõtete võrkudes umbes samasugune hinnalangus aset leidnud.
Ta räägib, et praegu tuleb sisuliselt kogu vajaminev maagaas LNG-tankeritega näiteks Norrast, USA-st ja Katarist, tankeritest laaditakse see Lätis asuvasse Inčukalnsi gaasihoidlasse, kus ka Eesti gaasitarnijatel on enda vajaduste rahuldamiseks reserv broneeritud. Seega ei jõua meie gaasivõrku praegu enam ühtegi molekuli Venemaa gaasi.
Tegelikult vähenes maagaasi kasutamine tervikuna nende paari kriisiaasta vältel drastiliselt. Juhan Aguraiuja ütleb, et see vähenemine ulatus Eestis 40% kanti ja peab seda märkimisväärseks muudatuseks, saati veel nii lühikese aja jooksul.
„Paraku ei saa sellest teha järeldust, nagu olnuks kriisid fossiilsete kütuste vähendamisel olnud edasiviivaks jõuks. Nimelt toimus suur osa maagaasi asendamisest ikkagi muude fossiilsete kütustega, olgu selleks siis LPG või põlevkiviõli,” selgitab ta. „Loomulikult on need lühiajalised meetmed ja kasutusel vaid klientidele hinnaleevenduse pakkumiseks ja tarnekindluse tagamiseks. Praegu pole aga veel selgust, mis saab pärast neid lühiajalisi meetmeid. Võib arvata, et maagaasi kasutamine võib taas mingil määral tõusma hakata, sest see on ikkagi teise fossiilsete kütustega võrreldes suhteliselt leebe keskkonnamõjuga. Ehk siis halbade valikute seas kõige vähem halb.”
Kaugem tulevik võib olla elektrikatelde päralt
See ei tähenda, et keskkonnasõbralikele kütustele pole viimastel aastatel üldse üle mindud. Eelkõige eramajade küttes võetakse järjest enam kasutusele pelletikatlaid, soojuspumpasid, maakütet jm lahendusi. Aga milline saab olema edaspidine pikaajaline küttelahendus kaugküttevõrkude jaoks, ei ole veel teada. Juhan Aguraiuja kaldub arvama, et realistlik alternatiiv oleks elektrikatelde kasutuselevõtmine.
„Esmalt sõltub uute küttelahenduste rakendamine sellest, millises olukorras on konkreetne kaugküttevõrk. Meil on üksikuid võrke, mis kasutavad ainult maagaasi. Seal tuleks alustada üleminekut biokütustele,” arutleb ta. „Enamik Eesti kaugküttevõrke kasutavad biokütuseid, näiteks hakkpuitu. Adven kasutab näiteks 85% ulatuses biokütuseid. Seega sisuliselt räägime 15%-st ja seal on tõesti keeruline leida sellist lahendust, mis kliendi jaoks hinda ei tõstaks.”
Kui aga rääkida elektril põhinevast kaugküttest, siis seda võimalust on Eestis kaardistatud ka riiklikul tasemel ja eeldatakse, et kaugkütte elektrifitseerimine võiks toimuda lähemate kümnendite jooksul. See tähendaks tarbimise tippudel soojuspumpade kasutamist, kus energia võib tulla näiteks maa-, õhu- või meresoojusest või mingi protsessi jääksoojusest ning tavatarbimise ajal toimuks kütmine vähemalt lähemal ajal veel tahkekütustega.
Muidugi eeldab selline kannapööre ka siinse elektrisüsteemi vastavaks kohandamist, sest võrgus peab saadaval olema piisaval hulgal rohelist elektrit, Eesti oludes siis ennekõike tuulest toodetud elektrit. Muidu juhtub nii, et asendame maagaasi mingi teise fossiilsel kütusel põhineva energiaga, näiteks põlevkivi põletades toodetud elektriga.
„Põhjamaades, kus elektri hind Eesti võrgupiirkonnast madalam, on tänu sellele juba vägagi hoogsalt hakatud õli- ja gaasikatlaid elektrikatelde vastu välja vahetama,” kinnitab Aguraiuja. „Praegu on veel vara öelda, mis saab tulevikus hakkpuidust. Arvan, et see jääb arvestatavaks baaskütuseks veel vähemalt lähema kümne aasta jooksul. Meie praegune eeldus põhineb sellel, et baaskoormuse katame ikkagi tahkekütustega – hakkpuit, puidujäätmed, jäätmekütus. Sellel on ka majanduslik põhjendus, sest niikaua, kuni olemasolevad seadmed on töökorras, pole ju mõtet hakata neid kinni panema. Pigem on küsimus selles, kas pärast aastat 2030 enam keegi uut biokütustel põhinevat katlamaja ehitab.”
Lähimal kümnendil jääb baaskütuseks puit
Niisiis peab Juhan Aguraiuja puidujäätmete ja nn väheväärtusliku puidu kasutamist kütteks praeguses olukorras vägagi mõistlikuks tegevuseks. Seda enam, et Euroopa Liit kehtestas hiljaaegu nõuded biomassi säästlikkusele. See tähendab seda, et küttefirma ei saa väita, et nende toodetud soojus on keskkonna mõistes kestvate väärtustega, kui ta ei suuda tõestada, et biokütus, mida ta kasutab, on toodetud ja hangitud jätkusuutlikkuse printsiipe järgides.
Lahtiseletatult tähendab see seda, et ahju ei saa ajada näiteks palgipuud, millest oleks võinud ehitada maja või toota mööblit – kogu puidu, ka kütteks mineva puidu, tarneahel peab olema kontrollitav ja jälgitav.
Kaugkütte seisukohast vaadatuna pole suuremat vahet, kas elektrikatlaid käitav elekter tuleb tuulepargist, päikesefarmist või tuumajaamast. Peamine kriteerium on, et selle kasutamine oleks võimalikult madala CO2 jalajäljega. Mingit alternatiivi võiks teoreetiliselt pakkuda ka biometaani kasutamine, aga vähemalt praegustes oludes on selle tootmise ressurss Eestis suhteliselt piiratud. Seetõttu kogu toodetud biometaan kulub ära transpordisektoris. Lisaks sõltub elektrikatla kasutegur palju ka elektri hinnast ja selle kõikumisest. Kui hind on madal, võiks elektrikatlaga katta ära ka baaskoormuse, nagu seda tehakse Soomes ja Rootsis. Aga kui meil hakkab see sõltuma peamiselt tuuleelektri saadavusest, siis võib juba ette arvata, et selle hind hakkab üsna suurtes piirides kõikuma.
Elektrikatelde laialdasem kasutusele võtmine eeldab üsna suuri elektrivõimsusi, mida ülekandevõrk peab võimaldama liigutada. Seda asjaolu nimetab Aguraiuja kõige suuremaks pudelikaelaks nendele üleminekul, sest kaugkütte elektrifitseerimine nõuab suuri investeeringuid elektri ülekande taristusse.
„Kui Tallinn välja jätta, siis suuremad Eesti linnad on praegu põhimõtteliselt ühesuguses seisus. 80–90% kaugküttest kasutab baaskütusena biomassi, hakkpuitu ja tarbimise tipud kaetakse gaasiga. Tallinnas on see umbes 67%,” selgitab Juhan Aguraiuja. „Kui me nüüd otsustame maagaasist loobuda, tähendab see praeguse gaasi osa asendamist elektriga. Näiteks Rakvere linnas toodame 7 MW hakkpuidust ja kõige külmemal ajal tuleb umbes sama palju gaasiga küttes juurde toota. Gaasi osa moodustab aastas umbes 10%. Et seda asendada, peaksime paigaldama 7–10 MW suuruse võimsusega elektrikatla. See tähendaks seda, et vähesed tunnid aastas töötaks süsteem elektri pealt. Selle eest tuleks hakkpuiduküttest kõrgemat hinda maksta, aga vahe seisneb selles, et süsinikuheitme maks oleks null. Lisaks on elektrikatla paigaldamine kordades odavam mistahes muud kütust kasutava katla paigaldamisest.”
Madalama küttehinna annab hakkpuit
Kui nüüd vaadata kümme ja enam aastat tulevikku, siis sel ajal hakkavad paljud kaugküttefirmad seisma tõsiasja ees, et praegused tootmisseadmed on amortiseerunud ning vajavad uuendamist. Siis peab Aguraiuja mõistlikuks näiteks soojuspumpade kasutuselevõtmist. Aga elektrit kulub ka siis. Kui teha näiteks 6 MW suuruse soojusvõimsusega soojuspump, siis kaks megavatti elektrilist võimusust on sinna juurde ikkagi vaja. Aga et need ideed hakkaksid reaalsemat kuju võtma ehk et neid oleks majanduslikult otstarbekas teostama hakata, on üks eeldus selles, et praeguste kütteseadmete eluiga peaks täis saama või siis maagaas ja CO2 heide peaksid praegusest kõvasti kallimaks muutuma.
„Tõenäoliselt ei tehta neid rahapaigutusi enne, kui olemasolevate seadmete tehniline eluiga hakkab lõppema. Ja kui see juhtub, siis tundub minu jaoks väga küsitav, kas siis ikka tasub järgmiseks kolmekümneks aastaks teha investeering gaasikatla paigaldamiseks,” räägib Aguraiuja. „Kuni meil pole riigi poolt ette seatud konkreetseid samme kliimaeesmärkide saavutamiseks, on vaid mingid üldised suunised, siis pole kaugkütteettevõtetel praegu konkurentsiameti silmis õigustust neid investeeringuid tegema hakata.”
Nii loodab kogu kaugküttesektor, et kliimaseadusega töötatakse välja ka konkreetsed eesmärgid ja kirjeldatakse samm sammu haaval ära tegevused kliimaneutraalsuseni jõudmiseks. Aguraiuja kinnitab, et tehnoloogilised lahendused on juba olemas. Lihtsalt kellegi huvides pole nende kasutuselevõtuks raha kulutada enne, kui on selge teadmine, et see on otstarbekas rahapaigutus ja et need lahendused on ka tarbijale mõistlikud.
Juhan Aguraiuja leiab, et praegu talvele vastu minnes on võitjad need kliendid, kes asuvad kaugküttepiirkonnas, kus soojatootja kasutab biokütuseid.
„Kus fossiilsete kütuste osakaal suurem, on ka küttehinnad kõrgemad,” märgib ta. „Eelis on neil, kes on seda juba varem teinud, sest kaugkütte hinnastamise loogika on selline, et hind langeb pärast investeeringu tegemist – selle mõju on kõige suurem kohe pärast investeeringu tegemist ning edasi hakkab astmeliselt langema.”
Aguraiuja hinnangul peaks kliimaeesmärkide poole püüdlemist alustama kortermajade soojapidavamaks muutmisest ja soojusenergia tõhusamast kasutamisest. Kui see tehtud, on mõtet süvenenumalt tegeleda energiaallikatega. Sest kui kõik võrgus olevad hooned on hea energiaklassiga, saaks katlamaja väljastada soojakandjaid praegusest märksa madalamal temperatuuril. Ja see omakorda looks eelduse teiste kütteallikate kasutuselevõtuks.
Hea teada
Kaugküttehind Eesti suuremates linnades
Tootmise piirhind seisuga 20.11.2023, €/MWh, käibemaksuta.
- Pärnu – 61,5–85,2
- Põlva – 79,4
- Haapsalu – 78,7
- Tartu – 37,3 (biogaasist toodetud soojusenergia), 48,6–72,6
- Rakvere – 67,5–70,8
- Võru – 66,2
- Tallinn – 7,98 (Irus jäätmepõletuse soojuse ja elektri koostootmine), 41,5 (Irus maagaasist toodetud soojusenergia), 43,2 (Mustamäe koostootmisjaam), 55,2–63,1 (Väo koostootmisjaamad)
- Jõhvi – 61,7
- Narva – 60,4
- Valga – 58,1
- Viljandi – 51,8
- Kuressaare – 45,04
Allikas: konkurentsiamet
