Elektrilevi on Eesti suurim võrguettevõte, kelle ülesandeks on tagada elektrivarustus pea igale Eestimaa kodule ja pea kõikidele ettevõtetele ning asutustele. See teeb Elektrilevist ka meie suurima klienditeenindusorganisatsiooni.
Elektrilevil on üle poole miljoni kliendi, kellel on üle 700 000 liitumispunkti. Neis kõigis peab igal ajahetkel olema tagatud kvaliteetne elektrivarustus ja seda sõltumata õues möllavast tormist või ekstreemsetest lumeoludest. See kõik nõuab investeeringuid ja tegevuskulusid, mis reeglina peaksid olema kaetud võrgutasust. Sama mudel on kasutusel näiteks vee-ettevõtetel, aga ka mobiilside või tanklavõrgustiku ülalpidamisel.
Nende näidete puhul on teenuse osutamine võimalik, sest selle kasutajad on teenuse hinna kaudu katnud selleks vajalikud kulud. Tanklaoperaator saab tanklavõrgu parandamiseks ja hooldamiseks kasutada ainult seda raha, mida kliendid on nõus talle maksma endale vajaliku teenuse eest. Täpselt sama mudel on kasutusel ka võrguteenuse osutamisel – kõik võrguteenuse osutamiseks ja kvaliteedi tõstmiseks tehtavad kulutused peavad olema kaetud võrgutasust.
Tõsi, on üks nüanss, mille tõttu näiteks vee-ettevõtted ja elektri jaotusvõrk erinevad tanklakettidest. Ühed on loomulikud monopolid, teised aga tegelevad vabaturul. Vee-ettevõtete ja Elektrilevi puhul reguleerib teenuse hinda konkurentsiamet, teised saavad hinna kujundada konkurentsiolukorrast lähtudes. Kuid sisuliselt on mõlemad äriettevõtted ja saavad oma tegevust rahastada ainult müügituludest.
Tööstus tagab kodutarbijale odavama võrguteenuse
Loomulik monopol on ühiskonnale mõistlik lahendus olukordades, kus paralleelse taristu rajamine ja hooldamine tekitaks ebamõistlikult suured kulud. On mõistetav, et meil ei ole mõtet rajada paralleelselt mitut elektriliini, et siis klient saaks otsustada, kelle juhtmete külge ta ennast täna ühendab. Ühiskonnale on soodsam, kui neid liine on üks ja kõik kasutavad seda ühte ja sama liini. Täpselt nagu Tallinna-Tartu maantee puhul.
Loomulikult tekib küsimus – ühe teenusepakkuja puhul ei ole tagatud konkurents ja tarbijal puudub valikuvõimalus. Kuidas saab tarbija olla kindel, et talle antakse teenust õiglase hinnaga? Siin tulebki mängu konkurentsiamet, kes reguleerib kõiki loomulikke monopole. Nii Tallinna Vesi kui Elektrilevi peavad teenuse hinnad konkurentsiametiga kooskõlastama ja saama neile heakskiidu, enne kui on võimalik teenuse hinda tõsta. Seda olenemata turu olukorrast või teenuse hindadest.
Viimati muutus Elektrilevi võrguteenuse hind 1. jaanuaril 2023. Toona kooskõlastas konkurentsiamet Elektrilevile võrguteenuse keskmiseks hinnaks 4,11 s/kWh kohta. Kodutarbijatele on hind keskmisest kallim, sest seal on kulud ühe edastatud kilovatt-tunni kohta kõrgemad, aga suurtarbijatele on hind keskmisest madalam – nende kogused on suuremad ja seeläbi kulud ühiku kohta väiksemad.
Olgu öeldud, et päris kulujärgse hinnakujunduse põhjal võiks suurtarbijate tariif olla veelgi madalam ja kodutarbijate oma kõrgem. Aastas subsideerivad suurtarbijad kodutarbijale teenuse osutamist keskeltläbi 20 miljoni euroga.
Rahapuudus on muutunud krooniliseks
Oluline on korra peatuda ka hindade kooskõlastamise protsessil. Algab see nii, et kõigepealt teeb Elektrilevi enda plaanid järgneva aasta kohta ja arvutab sinna juurde ka kulud. Näiteks teab Elektrilevi, et kokku kulgeb läbi metsade 20 000 km elektriliine, mida peaks iga viie aasta järel võsast puhastama ehk siis umbes 4000 km aastas.
Veel on teada, kui palju keskmiselt ühe kilomeetri liinikoridori hooldus viimati maksis. Järgmiseks tehakse sama arvutus läbi rikete likvideerimise kohta, siis võrgu hoolduse kohta jne, kuniks kõik vajalikud kulud on kirjas. Seejärel esitab Elektrilevi kulude koondülevaate konkurentsiametile, kes kulud kas kinnitab või palub neid vähendada. Kui nii, siis tuleb vähendada, aga see tähendab ka hooldustööde ja investeeringute mahu vähenemist.
Praeguses võrguteenuse tariifis on remondi ja hoolduse kuludeks aastas ette nähtud ca 21 miljonit eurot, 2023. aasta tegelikud kulud olid ca 30 miljonit, 2024. aasta vajadus küünib aga 40 miljonini. Kuni uus tariif on kinnitamata, peab Elektrilevi nende kulude jaoks leidma vahendid teiste kuluridade arvelt.
Võrgu arendamisega seotud kuluridadest on tariifis teine suurem võrgu ehituseks ette nähtud raha. Elektrivõrgu tehniline eluiga on 40 aastat. See tähendab, et täna ehitatud liin vajab 40 aasta pärast väljavahetamist, sest vastasel korral tema rikkelisus kasvab, koos sellega ka oht varustuskindlusele.
Kuna 40 aastaga peab võrguelemendid välja vahetama, siis võib võrguettevõte koguda tariifis tarbijatelt igal aastal 1/40 investeeritud varade väärtusest nn amortisatsioonikomponendina.
Kui praegu ehitatud keskpingeliin maksis 400 000 eurot, siis järgmised 40 aastat saab tarbijate käest igal aastal küsida 10 000 eurot ja 40 aasta pärast ongi võrguettevõtte kontol 40 x 10 000 eurot ehk seesama 400 000. Kuid kahjuks hinnad ei püsi 40 aastat samad, vaid muutuvad kallimaks, seega 40 aasta pärast on selle liini asendamise hind hoopis midagi muud.
Nii on Elektrilevi jõudnud olukorda, kus olemasoleva võrgu väljavahetamine maksaks ca 5,6 miljardit eurot, aga 1/40 arvutatakse 0,9 miljardi pealt. Teisisõnu saab Elektrilevi tariifist asendusinvesteeringuteks ca 34 miljonit eurot, aga vaja oleks ca 140 miljonit. Puuduvat osa on Elektrilevi püüdnud katta võttes täiendavat laenu ja jättes omanikule dividendid maksmata. Paraku pole kumbki neist jätkusuutlik.
Kallim võrgutasu tagab kestvama teenuse
Elektrilevi tellis KPMG-lt analüüsi, et uurida, kuidas on sarnase olukorra lahendanud meie naaberriigid. Analüüsis vaadeldi Eesti, Soome, Rootsi, Läti, Leedu ja Poola regulatsioone ning selgus, et kõikides riikides peale Eesti on kasutusel regulatsioon, mis arvestab hindade muutumist ajas. Sisuliselt kasutatakse kahte lahendust. Esimene on iga-aastane varade indekseerimine näiteks inflatsiooniga.
See tähendab, et kui inflatsioon on järgmisel aastal 5%, siis eelpool toodud 400 000 euro eest ehitatud keskpingeliini soetusmaksumust korrigeeritakse arvepidamises 5% ülespoole ja 1/40 arvutatakse järgmisel aastal suurema summa pealt.
Teine levinud lähenemine on teatud perioodi tagant võrguvarade ümberhindlus. Elektrilevi puhul tähendaks see, et soetusmaksumuses arvel olev 0,9 miljardit vara hinnatakse tänasesse asendusväärtusesse, mis Elektrilevi puhul on 5,6 miljardit ja edaspidi arvutatakse 1/40 sealt.
Mõlema lahenduse miinus on üks ja sama – nende kasutamine tähendab tarbijale kallimat võrgutasu. Mõlemal lahendusel on ka üks ja sama pluss – need tagavad tarbijale pikaajaliselt jätkusuutliku ja kvaliteetse võrguteenuse. Kui me seda ei taha, võime jätkata nii nagu täna, kui me aga soovime paremat võrguteenust, siis tuleks üks nendest lahendustest ka Eestis rakendada.
Loomulikult võib võrgutasu kogumise kõrval kaaluda elektrivõrgu rahastamisel ka sarnast mudelit nagu on kasutusel näiteks riigi teedevõrgu või õpetajate palkade puhul. Võtame selle raha riigieelarvest. See on võimalik, aga nii peidaksime võrguteenuse tegeliku kulu tarbija eest ja me ei motiveeriks teda võrguteenust efektiivselt kasutama.
Meil on Eestis 56% võrku, kus liigub ainult 5% edastatud elektrienergiast ja mida ülejäänud 44% võrku subsideerib. See 56% võrgust tekitab kõigile kulusid ja me peaksime mõtlema, kuidas tagada, et need kulud ei muudaks võrguteenust kogu Eestis tarbijatele ülemäära kalliks.
Praegu oleme aga paraku olukorras, kus Elektrilevi investeeris 2023. aastal töökindlusesse 115 miljonit eurot, tariif tagas sellest ainult 34 miljonit. Selge on see, et samamoodi ei saa me jätkata. Seega küsimus jääb – kuidas edasi?
